Ülesanne paarituhande kilomeetri kauguselt uude riiki sõita ning hakata külalisena kohalikku draamaklassikat lavastama pole kahtlemata kergete killast, eriti juhul, kui teost ümbritseb pikk lavaajalugu oma õnnestumiste ja läbikukkumistega. Just A. H. Tammsaare "Juuditi" kohta ongi teatriteadlane Anneli Saro nentinud, et kuigi näidend kuulub Eesti dramaturgia tippude hulka, jõutakse seda lavastades harva tõeliselt silmapaistva tulemuseni. Kuid julge hundi rind on siiski rasvane: baškiiri teatrimees Airat Abusakhmanov võttis väljakutse vastu ning tegi Tammsaare draamast R.A.A.A.M.'is peenekoelise lavateose, mis tänu kõrgele kvaliteedile kindlasti silma paistab.

Eesti kirjandusklassiku näidendis kihtidest puudust ei tule – lisaks Piiblile inspireerisid Tammsaaret 19. sajandi Hebbel ja Wilde. Ühtlasi oli 1917. aastal valminud "Juudit" kantud oma aja mõttelaadist: esimese maailmasõja aegne ekspressionism rõhutas sõda, surma ja kaost, nietzschelik nihilismivaim soosis ideed üliinimesest. Ka võib draamast otsida feminismi ja Freudi, lähenemisviise paistab lõputult. Abusakhmanov läheneb "Juuditile" aga eeskätt kui müüdile, lastes muistsel lool oma üldinimlike kujude ja ajastuüleste kujunditega ise tänapäeva kõnetada. Ühtegi filosoofilist või psühholoogilist suunda baškiir ei paista forsseerivat.

See ei tähenda loomulikult seda, justkui puuduks lavastuses filosoofiline ja psühholoogiline mõõde – mõtted, ihad ja ajendid avanevad nii sõnas kui ka mängus. Lavastuse tekst on seejuures äärmiselt tihe ja nõudlik, sisaldades peale Tammsaare ridade lõike Piibli Juuditi raamatust ning eeldades seeläbi teravat keskendumist. Kaante vahelt lavalaudadele jõudes jääb samas välja esialgseid tegelasi ja stseene, aga loo terviklikkus selle all ei kannata.

Kellele Juuditi traagika võõras peaks olema, võib iidset lugu skitseerida nii: tegevus saab alguse assüürlaste piiramisrõnga keskel kannatavas Petuulia linnas, mille elanikud alistuda ei kavatse, lootes Jehoova abile. Noorest Juuditist saab aga otsekui Jehoova saadik, kui kummalise ilmutuse ajel piirajate väejuhi Olovernese juurde suundub. Sealt naaseb ta kangelasena, kaasas lahendus, mis assüürlased taganema paneb ja Petuulia vabastab. Kangelaslikkus on ometi vastuoluline ega anna rahu.

Riina Maidre mängib Juuditi sisemise heitluse nähtavaks, temas põrkuvad inimese ja jumala tahe. Jumala soovi järgides on Maidre Juudit kalk ja otsusekindel – silm ei pilgu ka siis, kui ta vee annetamisest keeldub ja abipalujad pea kindlale hukule määrab. Olovernesega (Üllar Saaremäe) kohtudes tärkab Juuditis aga uus tahk: kütkestav ja dionüüsiline naine. Maidre silmis peegeldub armunud pilk, liikumine saab sisse tüdrukuliku hoo. Kiidusõnad kuuluvad siin ühteaegu ka Renee Nõmmikule ja Tiina Olleskile, kelle seatud liikumine lavastust rikastab. Koreograafia annab Maidre rolli arengule tõelise värvingu, samuti poetab see lavastusse interkultuurilisust.

Nimelt tõukub lavastuse meespoole liikumine Uus-Meremaa põlisrahva, maooride pärimuslikust tantsust haka'st, kus raevukaid matsusid ja trampivaid jalgu saadavad punnis silmad ning väljatorgatud keel. Naiseliku mõjutuse kõrvale kerkib niisiis meeste ürgne vägi ja kristlikku keskkonda täiendab kauge rahva põline religioon. Nagu näitab aga Üllar Saaremäe kehastatud Olovernes, ei vaja mees enda tõestamiseks tingimata hirmutavaid žeste, vaid õilsat meelt. Saaremäe väejuht võidab poolehoidu suuremeelsusega, mis tema altruistlikust kartmatusest läbi kumab, ning muutub omamehelikult sümpaatseks.

Elina Reinoldi roll ümmardaja Susannana paneb endasse kiinduma muul moel: nii armetult alandlik on ta vaade, kehahoid ja samm. Ehkki vaaruva ja ägisevana, suudab Susanna siiski vaatajate näole naeratuse manada, kui kannatuste vahele totraid stseene etendab. Ümmardaja jäägitust pühendumusest emand Juuditile kumendab soojust, samal ajal kui Nimetu (Markus Truup) andumusest peategelase vastu paistab välja heitlikku kirge ja lootusetust. Katkematu võitlus iseendaga teeb Truubi mängitud Nimetust Juuditiga võrdselt traagilise rolli.

Kurbloolist lavategevust ümbritseb pühalik õhkkond, mis tänu Ervin Õunapuu kunstnikutööle ja Priidu Adlase valguskujundusele Katariina kiriku võlvide vahel teoks saab. Sümbolitega pikitud stsenograafia on minimalistlik, ent tähenduslik, lisades lavastusele vihjelisi nüansse. Kogu tinglikkuse keskel tundub realistlik maharaiutud pea isegi veidi võõritavalt, kuid õigustab end etenduse lõpupildis. Romantistlikku õlimaali meenutav finaal päädib punktiga, mida viimased repliigidki kinnitavad. Müüt on jääv, inimene aga kaduv.