Luigi Cillo ja tema looming pole Veneto maalikunstis tähtis mitte ainult kunstniku mitmekesise tehnikavaliku, vaid ka väljendusrikkuse ja poeetilisuse tõttu. Luigi Cillo sündis 21. oktoobril 1920 Cappella Maggiores Treviso provintsisis; 1946. aastal lõpetas ta Bruno Saetti õpilasena Veneetsia Kunstiakadeemia (Accademia di Belle Arti di Venezia) dekoratsiooni eriala. Esimene tähtsaim ülesastumine kunstnikuna toimus 1943. aastal Triestes toimunud näitusel "Prima mostra degli artisti e artigiani in armi" ("Esimene sõduritest kunstnike ja käsitööliste näitus"), kus ta sai esimese koha. Sellele järgnes 1946. aasta jaanuaris näitus Veneetsias Galleria San Marcos, kus temalt oli väljas märkimisväärne arv teoseid, mis pälvisid heakskiidu tunnustatud ja edukalt kunstnikult Felice Carenalt.

1948. aasta oli kunstniku jaoks murdelise tähtsusega: ta avastas Cappella Maggiores väikses Mattarella kirikus antiiksed freskod (mis restaureeriti aastal 1952) ning lõi sama aasta suvel maakonnakiriku tagaseinale 45ruutmeetrise fresko ülestõusmispühade teemal. See teos on arvatavasti kunstniku üks tähtsamaid sakraalkunstialaseid töid. Samal, 1948. aastal, sai ta oma rõõmuks kutse osaleda 24. Veneetsia biennaalil maaliga "Valge maja" ("La casa bianca"), mis kujutab tema sünnikodu lähedal asuvat kunstniku perekonnale kuuluvat maja. 1950. aastal sai ta taas kutse osaleda biennaalil, seekord maaliga, mis kujutab Carroni mäestikujõge.

Luigi Cillo oli nüüd jõudnud tuntuse laineharjale ja ta kuulsus levis üle ookeani. 1951. aastal saab ta Brasiiliast São Paulo kaasaegse kunsti muuseumi (Museu de Arte Moderna de São Paulo) 1. biennaali sekretariaadist kirja, et žürii valis tema teose "Vittorio Veneto maastik" (Paesaggio Vittoriese) maali kategoorias Itaaliat esindama. 1954. aastal pälvis Cillo São Paulo kunstimuuseumi (Museu de Arte de São Paulo) komitee otsusega esikoha São Caetano do Sulis teisel riiklikul skulptuurikonkursil. See oli prestiižne tunnustus, millele järgneb pakkumine dekoreerida Cinema Vittoria aatrium ning pärast seda tuli freskode sari Matriz Velha kirikus, mis on São Caetano do Suli üks kuulsamaid pühakodasid; ehitatud esimeste Veneto emigrantide poolt.

1958. aasta kevadel naaseb Cillo kodumaale ning pühendub keraamikale, klaasist kompositsioonidele ja klaastaldrikutele. Ta osaleb ka 1966. ja 1970. aasta Veneetsia biennaalil ning paljudel teistel olulistel kunstkäsitööga seotud näitustel Itaalias ja välismaal: 1968. aastal Melbourne'is, 1969 Bordeaux's, 1970 ja 1972 Monacos, 1974 Kölnis, 1975 Düsseldorfis.

1950. aastatel Brasiiliast keraamikaga alguse saanud otsingud skulptuuri ja kujutava kunsti vallas viivad ta edasi terrakota ja majoolika juurde. Viimasest sünnivad sellised erakordsed teosed nagu "Neitsi sünd" ("La Nascita della Vergine") 1968. aastal Fontanellette kiriku jaoks; "Õppetund" 
("La Lezione") 1969. aastal Luzzati Instituudile Vittorio Venetos; "Tabernaakel" ("Il Tabernacolo") 1972 Collegio Dantele samuti Vittorio Venetos; "Kristuse ülestõusmine" ("La Resurrezione") 1973. aastal Nervesa della Battaglias.

Cillo pühendas lõviosa loomingulisest palangust ja sisemistest otsingutest terrakotale. Seda näitab selgelt lugu, mida kujutatakse Coneglianos Santa Maria delle Grazie kirikus teosel "Ristitee" ("Via Crucis"), mis lookleb pika lindina mööda ristimisvannini viivat seina. Lõpuks, pöördudes tagasi maali juurde, tegi ta liigutava üllatuse: suur seinamaal San Giuseppe kirikus Costa di Vittorio Venetos aastast 1997. Tegu on teosega "Inimkonna teekond" ("Il Cammino della Umanita") ‒ guaššmaal krohvil. Värvist saab seal valgus ja läbipaistvus ‒ selles on kunstniku sõnulseletamatu religioossus.

Terrakota, keraamika, pronksskulptuur, betoon, fresko, tempera, akvarell ‒ erinevad tehnikad ja materjalid, mis sümboliseerivad viise, millega väljendada midagi universaalset ja igavest.

Selline on kokkuvõttes Luigi Cillo ja tema looming. Ja ehkki tema loomingulises tegevuses oli pause ‒ olgu siis tahtlikke või mitte ‒ leidis Maestro alati endas jõudu ja vaimuväge, et reageerida, tegutseda lähtuvalt sisemisest veendumusest, et kunst ühendab loomingulisuse ja teadmise, ameti ja sügava, tõelise kire.  
Luigi Cillo  teosed näitusel on pärit  Maurilio Ceschini  erakollektsioonist.  
Näitust saab külastada 17. juulini.

Muuseumi suvine kunstiprogramm kestab 9. septembrini. Sel perioodil toob muuseum Haapsalu kultuuriellu Evald Okase loomingu kõrval mitmeid põnevaid näituseid ning pakub kunstikursustel osalemise võimalust lastele ja täiskasvanutele.