"Noore loodusuurija seiklused" sisaldab kolme varaseimat sir David Attenborough' loomakogumisreisi – Guyanasse aastal 1956, Indoneesiasse 1957, Paraguaysse 1959. Nende reiside materjalidest valmisid BBCs ühed esimesed uut tüüpi telesaated, kus looduslikus keskkonnas filmitud materjal ühendati varasema pruugiga, mil loomi näidati ainult stuudios, keegi hoidis elukal sabast või peast ja kõneles looma iseärasustest. Vahel sai mõni loom plehku, näiteks üks aafrika orav elutses päevi stuudio ventilatsioonisüsteemis, tehes lühiajalisi rolle muudes otsesaadetes.

Autori pikast ja väärikast eluteest saab põhjalikult lugeda Wikipediast, ka praegu, 93aastasena, on ta tegev, nimetagem vaid 2019. aasta dokumentaali "Climate Change – The Facts". Mina keskendun siiski vaid käesoleva raamatu lugemismuljele ja jätan Attenborough' elutöö teised auväärsed aspektid vaatluse alt välja.

Paljudele lugejatele paigutub raamat küllap selgelt ühte ritta kunagise "Maailm ja mõnda" sarjaga, mis omakorda jätkas eestiaegse tumesinise reisiraamatute seeria "Mehed, maad ja mered – maadeavastajate ja looduseuurijate töö ja retkede kirjeldusi" traditsiooni. Sinna valda võib lisada ka ülipopulaarsed Gerald Durrelli teosed. Selle taustamassiiviga võrreldes ei eristu "Noore looduseuurija seiklused" millegi tavatuga – kirja pandud on ladusalt, pisukese humoorika varjundiga, kronoloogiliselt ajas liikudes, kirjeldatakse reiside lähtekohti, ettevalmistusi, eesmärke, takistusi sihtkohtadesse pääsemisel, üksteise järel läbitud peatuspaiku, loomade püüdmist ja kantseldamist jne, kõike seda, mida sellistest raamatutest ikka leiab.

Attenborough' varased reisid muudab nostalgiliselt köitvaks tõik, et maailm oli tollal veel märksa puutumatum, kõikvõimalikud filmimis- ja salvestamisvahendid algelised ja kapriissed ning kohtadesse, mis praegu on turismimarsruudil, nagu Komodo saar, olid tollal äärmiselt raske ligi pääseda. Attenborough' uurimisrühm jõudis Komodole pärast pikki vintsutusi bürokraatiamasinas. Seikluslikke episoode jagub kuhjaga, alati on looduseuurijate teel ka heasoovlikud ja abivalmid inimesed, keda saatus juhuslikult uurijaile ette söödab, ja lõpuks, relvasmugeldajast sünge kapteni laevukesel, kel pole saarestikus navigeerimisest aimugi, jõutakse ikkagi pärale ning nähakse, püütakse ja filmitakse haruldasi imeloomi, Komodo draakoneid. Võib vaid kujutleda, milline mõju võis tollal loodusfilmidel olla, praeguseks oleme nendega ju harjunud nagu tapeediga, neid tuleb katkematu voona mitmetest, ainult selliste filmide ja saadete tarbeks rajatud telekanalitest ja kõigist muudest kanalitest ka. Me oleme vaadanud saateid, mida juhtis khakiriietuses krokodillipüüdja, kes platerdas mudas. Oleme vaadanud kõiki neid aegluubis filmitud antiloope, aafrika kauneid loojanguid, loomakarju laiadel lagedatel rohtlatel majesteetlikult jooksmas, imepärast veealust maailma kirvate kalade ja uskumatute elukatega, millesarnaseid ei saaks ju üldse olemaski olla.

Kogu see küllus pimestab ja tuimestab, jääb mulje, nagu loomi oleks hiiglama ohtralt, nagu nendega oleks kõik korras, kuigi mulle meenub ka saade, mis rääkis sellest, kuidas varsti pole ühtegi elevanti, sest kõik nende keha tükid omavad mingit müütilist ravitoimet. Või film viimastest Indoneesia tiigritest, keda olevat kogu maamunal järgi ainult mõnisada.

Kaasaja arutu maailma valguses näivad Attenborough' varased reisid kaotatud paradiisina. Leidub veel avastamata kohti, nimetamata loomi ja loomulikul moel elavaid rahvakilde. Autor ei idealiseeri looduslähedast elu – kui ikka elatakse viletsalt, kui koduloomad on lahjad ja kärnas, lapsed mustad, onnide katused katki ja talad mädad, kui sääsed söövad ja vihmad leotavad, siis nii ka on – armetu, vilets. Kirjeldused on täpsed ja kiretud, nende taga aimub aga kummalisi elusaatusi – näiteks kirjeldatakse üht pikka ja tugevat meest – kütti, kes pole juba kümme aastat ühegi katuse all maganud ega tunne sellest ka mingit puudust. Muidugi leiab raamatust ohtralt kõiksugu kummalisi loomi ja linde, mõned neist peavad looduseuurijad ka kahetsusega vabaks laskma – kuskil mujal ei leidu neile sobivat toitu.

Durrelli raamatulasu all lookas mälu ei leia siit ent midagi märkimisväärselt uut, mis muidugi kuidagi ei kahanda Attenborough' teose toredust, kuigi siin peategelane ohtralt viskit ei joo ja nalja saab natuke vähem, aga eks need Durrelli naljad olid ka lõpuks natuke tüütud ja kistud. Aga nii oli ka muude "Maailm ja mõnda" sarja raamatutega – kui neid puhta lugemismõnu seisukohast vaadata – mõned olid paremad kui mistahes romaan, mõned äärmiselt huvitavad, mõned igavad ja ei jäänud üldse meelde, mõnest sai natuke targemaks või uusi asju teada. Kindlasti töötasid Attenborough' telesaated ja raamatud kunagi edukas paarisrakendis, tugevdades teineteise mõju ja levi. Tänase nukra raamatuturu juures ma kahtlen, kas kirjastus Tänapäev leiab üleilmakuulsa autori raamatule piisavalt ostjaid. Ma ei oska ka siinjuures kuidagi aidata. Raamat maksab poes 25.50. Filme saab tasuta vaadata. "Maailm ja mõndu" on keldrid ja pööningud täis.

Mul on karvane tunne, et veidi on raamatu sarmist tõlkes kaduma läinud. Ei saa otse öelda, et tõlge on halb, aga ta on kuidagi kohmakas, võib välja noppida ka päris kummalisi pärleid, näiteks: "janu oli muutunud vastupandamatuks" (lk 63), "haigutas õõnsalt" (lk 100), "valgus muutis ta keha laiguliseks" (lk 105) ja muid selliseid väikseid nihkes olemisi. Võib-olla teen tõlkijale ülekohut ja ei saagi eeldada igalt reisikirjalt ülimat keelelist ladusust, aga võrreldes mõne hiljuti loetud sama tüüpi raamatuga (näiteks Richard Evelyn Byrdi "Lennuretk lõunanabale", Loodus 1939) on "Noore loodusuurija seiklused" stiililiselt isikupäratum.

Sisult on raamat kobe ja kokkuvõttes mõnus lugemine, mis eelkõige paneb mõtlema sellele, kuivõrd eri moodi inimesed oma elusid elavad ja igasugu uurijad ja avastajad – nad on ikka õnnelikud – neil on kõrge siht ja eesmärk ning tugev tahe, nende elu on otsast otsani mõtestatud. Pealegi on piltidel ilus noor blond inglane ja armsad loomad.