Eesti kirjanik 2019 on Maara vanaisa ({{commentsTotal}})

Andrei Hvostov
Andrei Hvostov Autor/allikas: ERR

Hvostovi "Kirjad Maarale" on enesepaljastuslik teos, kuid pole kirjutatud selleks, et lapselaps saaks teada, milline oli vanaisa, vaid et üks noor naine saaks teada, millised on mehed. Pille-Riin Larm vestles Andrei Hvostoviga värskes Sirbis.

Nagu ikka Eesti iseseisvuse taastamise päeva paiku valiti 17. augustil Liivi muuseumis tänavune Eesti kirjanik. Parnassile, kus juba ootamas Vahur Afanasjev, Meelis Friedenthal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus, Kai Aareleid, Mihkel Mutt ja Eva Koff, tõusis teosega "Kirjad Maarale" Andrei Hvostov.

Palju õnne! Ei saa öelda, et sind oleks kirjandusauhindadega just üle külvatud: varasemast on välja tuua Friedebert Tuglase novelliauhind (2008) ja Virumaa kirjandusauhind (2012). Kui olulised on sulle auhinnad, tunnustus jne?

Tegelikult olen ma saanud kulka preemia ka, vist samuti 2012. aastal, "Sillamäe passiooni" eest, aga kuna seda pole Vikipeedia artiklisse kirjutatud, siis seda keegi ei tea. Muuseas, mind on juba mitu aastat huvitanud, kas igaüks peaks tema enda kohta Vikipeedias esitatud andmete õigsuse ning aktuaalsuse pärast muretsema? Mina ei ole seda teinud. See on vist osalt vastus ka sinu küsimusele: tunnustatud saada on tore, aga seda ületähtsustada ka ei maksa.

Oled öelnud, et ei loe oma teoste arvustusi. Miks?

Ma olen nende kirjanike hulgast, kes leiavad, et arvustusi kirjutatakse lugejate, mitte autori jaoks, nende orienteerimiseks. Minul teksti autorina ei ole võimalik enam suurt midagi muuta, ortograafiavigu vaid parandada, kui peaks tehtama uustrükk. Pealegi olen ma ise elus nii mõnegi teose arvustuse kirjutanud ning mul on, analüüsinud seda protsessi objektiivselt, jultumust väita, et arvustuste põhjal saab teha järeldusi ennekõike arvustuse kirjutanud isiku kohta.

Ja tead, ega ma pole ainus, kes ei loe oma teoste arvustusi. Kivirähk ka ei loe.

"Kirjades Maarale" puudub esimene kiri Maarale, mis ilmus kogumikus "Kuusteist Eesti kirja" (Loomingu Raamatukogu 2018, nr 1-2). Miks nii?

See LRi tekst on niimoodi kirjutatud, nagu olnuks see esimene ja viimane kiri, midagi lõplikku. Seda ei saanud panna kirjade kogumikule sissejuhatuseks, ei saanud seda panna ka lõppu. Nii see välja jäigi. Aga see LRi tekst mängis väga olulist rolli. See andis mulle kontseptsiooni. Nimelt veenis Epp Petrone mind nii mõnedki aastad, et kirjutagu ma järg "Sillamäe passioonile", ülesande­püstitusega anda aus kirjeldus, mis juhtus pärast seda. Pärast Sillamäed juhtus muidugi Tartu. Ja palju muudki. Ma hakkasingi kirjutama, aga töö edenes väga visalt. Mind häiris see, et ma ei teadnud, kes on minu lugeja. Lihtsalt keegi minu põlvkonnast? Mõni tartlane? Ülikoolikaaslane? Aga mida on mul talle öelda sellist, mida ta juba ei tea? Ma ei ole ju temast targem. Mõõnasin.

Siis tuli LRilt pakkumine osaleda kogumikus "Kuusteist eesti kirja". See oli suur au ning oli ka võimalus klaarida üks hiljutine kirjandusskandaal. Vehkisin valmis teksti "Kiri eesti kirjandus­paavstidele", kus ma lahkan raevukalt Kaur Kenderi juhtumit. Selle teksti lükkas aga LR tagasi, et mõjub paljudele kuidagi solvavalt, või nii kuidagi. Ma ei hakanud põdema. Kui kirjanduspaavste ei tohi minutaoline mutukas kõnetada, siis leian mõne tagasihoidlikuma adressaadi. Näiteks kirjutan hiljuti sündinud lapselapsele, eeldades, et ta on lugemise hetkel täiskasvanud naine. Ja siis korraga sain aru, et tema ongi minu kaua otsitud lugeja.

Üks mu kolleeg tegi terase tähele­paneku, et kuigi oled kirjutanud "Kirjad Maarale" tüdrukule, mõjub teos, nagu oleksid pöördunud poisi poole. Rupsil mainisidki, et oled osaliselt kirjutanud teose oma pojale.

Ei-ei, see on ikka Maarale kirjutatud. Maara isa peab ka muidugi lugema, aga vaid selleks, et olla võimeline hakkama kunagi vastama oma tütre küsimusele, kui see tahab teada, et kuule, mis jama te kokku olete keeranud, teie põlvkond ja põlvkond enne teid?! Ja veel üks aspekt: "Kirjad Maarale" on enesepaljastuslik teos, kuid pole kirjutatud sellepärast, et lapselaps saaks teada, milline oli vanaisa. See on kirjutatud selleks, et üks noor naine saaks teada, millised on mehed, kuidas mehe mõtlemine erineb naise omast. Mul on seal peatükke, kus püüan sellele küsimusele vastata. Äkki on sellest ühel noorel naisel kunagi ja kuidagi ka mingit kasu.

Said auhinnaks tühjade lehtedega raamatu ning Mihkel Kunnuse korralduse kirjutada "Tõe ja õiguse" VI osa. Mainisid, et kogud parasjagu materjali hoopis Tallinnast pärit natsi­ideoloogi Alfred Rosenbergi kohta.

Ma loen praegu nii Tallinna kui ka Tartu raamatukogudes monograafiaid Alfred Rosenbergist ja tema juhitud organisatsioonidest-asutustest. Mul on juba mõnda aega tunne, et keegi peale minu loeb neid raamatuid veel: keegi laenutab neid, keegi on mind huvitavatel lehekülgedel pliiatsiga midagi alla jooninud. Vahel ma mõtlen, et huvitav, kes see olla võiks. Mõni ajaloolane? Kirjanik? Või hoopis mõni tulihingeline entusiast, kes kavatseb kirjutada harrastusajaloolasliku teose sellest "kuidas kõik tegelikult oli" nendel aegadel, kui Saksamaal "polnud tööpuudust ja ehitati kiirteid" ning oldi valmis "endgültige Lösung'iks?" Ma jookseks nagu kellegagi võidu.

Tegelikult see ongi kummaline, et mõni eesti kirjanik pole juba kirjutanud romaani Alfred Rosenbergist. Jaan Kross poleks see mõistagi olla saanud, sest Kross kirjutas "headest" inimestest, kes olid väärt seda, et nad võetaks eestlaste hulka. Nagu juhtus kroonik Balthasar Russowiga, kes ajab romaanis "Kolme katku vahel" seda va eesti asja, nii et lauapilpaid ning siiliokkaid lendab. Rosenbergist eesti kangelast justkui teha ei saa. Justkui. Ehkki, Olev Remsu on kirjutanud hullust parunist Ungern-Sternbergist, kes tahtis hakata uueks mongolite sõjajumalaks. Jumal paraku, Rosenberg on Tallinnas sündinud ja reaalkoolis, tollases Peetri koolis, õppinud. Ta on Taavi Rõiva, Andres Tarandi ning Jevgeni Ossinovski koolivend, kui rääkida poliitikutest, lõpetanud selle kooli cum laude, kuid, poodud Nürnbergis kui sõjakurjategija, oma koolis püüdlikult ära unustatud.

Tänavu möödub 20 aastat sinu "Mõttelise Eesti" ilmumisest. Selle ümber käis omal ajal kõva kära, kuid praeguseks näib, et su toonased seisukohad kas või muistse vabadusvõitluse kohta on peavoolustunud. Su hiljutine artikkel "Süvariiklik vihakõne talupojamõistusliku komberuumi aadressil" (21. VI) leidis samuti rahuliku vastuvõtu. Kuidas sulle tundub, kas eesti kultuuriruum on saanud paarikümne aastaga täiskasvanumaks ja enesekindlamaks ega rapsi enam oma identiteedi küsimuses nii tuliselt, või ollakse lihtsalt poliitiliste tirriteerijate ja tinistajate lakkamatu tegevuse tulemusel tuimaks jäänud?

Ma kirjutasin selle raamatu 1998. aastal teadmisega, et selline nähtus nagu EKRE on kusagil meie kombe- ja väärtusruumis embrüonaalsel kujul olemas, et see ainult ootab parajat hetke poliitiliseks esiletõusuks ning nime saamiseks. "Mõtteline Eesti" oli kirjutatud selleks, et seda ära hoida. Ma olin siis nii rumal ja naiivne, et uskusin seda võivat üheainsa raamatuga. Aga see on kirjutavate inimeste viga, me kipume innustuma suurtest ajaloolistest eeskujudest: Zola kirjutas "J'Accuse …!" ning kogu Prantsusmaa muutus. Või ka ei muutunud, sest lõpuks saatsid prantslased oma juudid ikkagi Auschwitzi, aga vähemalt Zola püüdis midagigi teha ning kisa-kära tõi see püüdmine kõvasti. Ma siis ka püüdsin omal moel ning sain selle eest kõvasti vastu pead. Isegi mitte sellepärast, et olen kujutanud Eesti ajalugu valesti, vaid just sellepärast, et täpselt selle hetkeni, kui sündis EKRE, vaidlustasid eesti haritlased viimse hingetõmbeni, et EKRE-taoline nähtus on siin üldse võimalik. Wikmani poisid koos Ullo Paerannaga, Fabianist rääkimata, naeratasid sellise hüpoteesi peale irooniliselt. Mõned eriti sitked "intelligentsed rahvuslased" ei tunnista seniajani, et EKRE on see, mis ta on – vili alepõllult, mille tekitasid Alfred Rosenberg ja Co.

Aga mis puudutab minu tollaste väidete peavoolustumist, siis kõik lähebki nii nagu vaja. Sel suvel nägime keskaegset taani sõjasulast seismas Danne­brogiga Vabaduse platsil võidusamba ees ning tähistamas koos eesti rahvaga Taani lipu 800. aastapäeva, mis juhtumisi oli ka eestlaste Lindanise lahingus tappasaamise 800. aastapäev ning Põhja-Eestis alanud Taani okupatsiooni alguse aastapäev. Selline pühaduse­teotus! Aga, ennäe, Taara ei müristanud, Vanemuine ei murdnud oma kannelt pooleks. Kunagiste vallutajatega äraleppimise vajadusest ma "Mõttelises Eestis" kirjutasingi. Ma arvan, et see pole märk täiskasvanuks saamisest ega ka sellest, et ollakse tuimaks läinud. Kunagiste risti­sõdijate järeltulijatega on lihtsalt kasulik koostööd teha. Selle eitamiseks peab ikka väga romantilise ning ebapraktilise meelelaadiga inimene olema.

Veel tähtpäevi. Täna (23. VIII) möödub 30 aastat Balti ketist, millega juhiti tähelepanu nüüdseks 80 aasta eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salaprotokollidele. Kuidas need sündmused sulle ajadistantsilt paistavad, olgu osalise või ajaloolasena?

Ma väldin suuri rahvakogunemisi. Mitte sellepärast, et mul puudub kalduvus kaasa minna "massihüsteeriaga", vaid sellepärast, et – nagu võib lugeda mu raamatu peatükist "Autism" – mul on teatud eripära, mis ei lase mul ennast hästi tunda rahvast täis lauluväljakul, ei võimalda seista inimketis, kus pean käest hoidma kellelgi, keda ma võib-olla esimest korda elus näen. Jah, ma võisin karelda "Rock Summeril" mitmekümnetuhandelises rahvamassis, aga ma suutsin seda teha vaid juua täis peaga. Palun vabandust, aga need on autistliku sündroomi eripärad minu puhul. Nii et ma ei osalenud uues koiduajas, aga ma jälgisin seda.

Kõrvalseisjast ajalootudengina sain ma väga hästi aru, et see, mida ma näen – üldrahvalik entusiasm nõukogude võimu kukutamisel –, on ühe pika protsessi esimene vaatus ja sellest, et esimene vaatus on nii kaunis ja rõõmus, ei tulene absoluutselt, et ka järgmised vaatused tulevad sama ilusad. Eraomaduse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel tekitas nähtuse, mille kohta Mihkel Kärmas, kunagine kolleeg Eesti Ekspressis, tähendas 2000ndate alguses, et pärast küüditamist on see raskuselt järgmine kuritegu eesti rahva vastu. Kärmas ütles seda tohutu irooniaga, sest temal, uurival ajakirjanikul, tuli sellest uuest ebaõiglusest kirjutada, uue ebaõigluse ohvritega kokku puutuda ning nende hoiakuid reflekteerida. Ja need olid samad inimesed, kes olid hõisanud ning juubeldanud öistel laupidudel või seisnud Balti ketis, kuid paari aasta möödudes läinud marru uue ebaõigluse ilmnemisel. Pidi olema väga sinisilmne, et seda mitte ette näha.

Vestleme Tartus. "Kirjad Maarale" algab Tartu trammi motiiviga, millega vabandad välja mälestuste ekslikkuse. Praeguseks on üsna tõenäoline, et Tartu saabki trammiliini. Mida oleks Tartul veel vaja?

Igatahes mitte Euroopa kultuuripealinnaks saamist. Seda vajab Narva. Tartul on niigi kõikvõimalikku kultuuri igasuguste festivalidega küll ja enamgi veel. Küll aga on Tartusse vaja veelgi rohkem mälestusmärke ning ausambaid. Nagu ma oma raamatu esimeses peatükis olen kirjutanud, avastas kunagi üks Rootsi kuninga salaagent, et Tartu on õige sarnane Pariisiga. Härrasmees nimega Aubry de La Mottraye peaks seisma pronksi valatuna Kristjan Jaagu kõrval, osutades käega toomkiriku varemetele, ning tema kuju soklil olgu kategooriline väide "C'est Notre-Dame!".

Eesti komberuum rõõmustaks sihukese ausamba üle väga.

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: