Nagu teatavad algustiitrid, kannab "Ükssarvik" pealkirjana mitut tähendust. Müütiline olend, raskelt täidetav unistus, miljard dollarit väärt idufirma. "Ükssarvik" tabab igatahes korraga mitut sugugi mitte lihtsat sihtmärki – Rain Rannu teine lavastajatöö on sisutihe, vaimukas ning päevakajaline.

Läbi ränkade valude idufirma loomisest rääkiva komöödia arvele läheb tõenäoliselt üks eredamaid kodumaiseid reklaampostreid. Peategelast kehastav Henrik Kalmet parodeerib sel Forbesi kaanel ilmunud fotot kurikuulsast iduettevõtjast Elizabeth Holmesist. Holmesi peeti uue põlvkonna Steve Jobsiks, kuni selgus, et tema vahepeal üheksale miljardile hinnatud väärtusega ettevõte Theranos polnud toimivale tootele ligilähedalgi.

Theranose seiklustes, mida tasub lugeda hiilgavast põnevusromaanina lahti rulluvast raamatust "Bad Blood", on iseenesest vähe naljakat ja palju hoiatavat. Need ilmestavad investorite FOMO-paanikat ning Järgmise Suure Asja haipimise tagajärjel tekkivaid mulle. Samasuguse mulliks paisumise ohuga on pidevalt tõtt vaadanud ka Eesti e-tiiger. Oleme ju riik, mida juhivad tudengid, kus tuludeklaratsiooni täitmine annab elueale päevi juurde ning kus peamiseks eksistentsiaalseks küsimuseks on, kas minna lasteaia lõpetamise järel kooli või luua kohe IT-ettevõte.

Paraku näitavad kasvõi viimaste aastate poliitilised arengud, et säärase eduloo osana tunnevad end vähesed. Nõnda on ka Rannul olnud lahti hammustada üpris keeruline pähkel. Kerge oleks kohalikust startup-skeenest rääkides kalduda äärmusse – kas võtta selle eripärad ette kriitilise karikatuurina, sõites jalad alt mõnegi vaataja roosamannadel unistustel või puhuda võidulooga veel õhku tohutusse idufirma-entusiasmi, kus lõputu õnn ja rikkus on lihtsalt ühe ägeda kohe-saabuva idee taga.

Skepsis ja inspiratsioon

Eduka startup-kogemusega Rannu suurim töövõit on imetlusväärne tasakaal pooluste vahel. Ta heidab loodud tegelaste, üleelusuuruse optimismi, roosade unistuste ja neid julmalt lõhkuva ärimaailma küünilisuse üle küll nalja, ent ei tee seda kordagi kurjalt ega manitsevalt. Film mõjub tunnustavalt ja innustavalt ilma kellelegi omamehelikult õlale patsutamata või kujutatud maailma kohale pühaduseoreooli seadmata. Sellisena on "Ükssarvik" pideva kümnesse keeratud absurdi kiuste ootamatult eluterve ja hariv segu skepsist ja inspiratsiooni.

Kui tavavaatajale võib tegevustik näida kaugelt liiga jabur, siis iduettevõtjate ja IT-ringkondade reaktsioonis sotsiaalmeedias domineerivad äratundmine ning samastumine. Rannu kirjutaski filmi lisaks oma kogemustele kümnete Eesti ettevõtjate lugude põhjal, millest mõned on üsna hõlpsasti äratuntavad. Kel kujutatud maailma ja selles tegutsevate tüpaažidega vähem kogemust, sellele võib osa toimuvast oma vilkas tempos pisut segaseks jääda. Õnneks pole "Ükssarviku" detailitihe huumor siiski üksnes siseringi päralt. Tögatakse suures jaos ikkagi olukordi ja sündmusi, mis võiks ühel või teisel moel tuttavad või vähemalt tabatavad olla igaühele, kes vähegi Eestis ja maailmas toimuvaga kursis.

Tuleristsed sai Rain Rannu komöödiaga "Ameerika suvi", mis filmiti sisuliselt põlve otsas ja improviseerides teispool Atlandi ookeani. Seekord on ette võetud palju professionaalsemalt ja kvaliteetsemalt, ehkki teatav geriljahing on säilinud. "Pivot, pivot!" lõugab Kalmeti tegelane ühel hetkel, signaliseerimaks äristrateegia äkilist muutust. Ajas ja ruumis toimuvaid hüppeid, ülitihedat montaaži, väikeseid vinjette ning visuaalseid kilde on "Ükssarvik" tihedalt täis nagu mõni Edgar Wrighti märulikomöödia. Üksnes päris lõpusirgel hakkab ramm kergelt raugema ja 107-minutise kestuse juures võinuks tervikut õige pisut kärpida.

Naljakas ilma labasusteta

Ka veidi rabedamaist hetkist aitavad ladusalt läbi minna sümpaatsed näitlejad. Geniaalset kodeerijat Tõnut kehastava Henrik Kalmeti kvaliteet komöödianäitlejana on üldtuntud. Filmi peamiseks üllatuseks on startup-maailmas esimesi arglikke samme tegevat ja kiirelt paksu nahka kasvatama sunnitud Õiet kehastav Liisa Pulk, kes mängib veenvalt välja hulga inimlikke dilemmasid. Psühholoogilistesse detailidesse ja tegelaste hingepõhja "Ükssarvik" siiski kinni ei jää ja see tuleb üksnes kasuks. Fookus on selgelt idufirmaga seotud detailidel ning seetõttu jäävad valdavalt varna ka tüütud tegelastekesksed klišeed nagu kohustuslikule romansile rõhumine.

Eesti kino on küll muutunud sedavõrd kirjuks, et üldistused on üha jõuetumad, ent Rannu teeb sel maastikul siiski kaht silmapaistvat asja. Esiteks ei maadle ta igavikuliste küsimuste ja inimeseks olemise painetega, vaid räägib teravmeelse ja aktuaalse loo elust siin ja praegu. Teiseks on "Ükssarvik" siiralt naljakas film ilma labasuste ja madalaimatele ühisnimetajatele rõhumata. Selle asemel on ta täidetud tiheda eneseiroonia, värvikate karakterite ja vaimukate tsitaatidega, millest ilmselt parimaks treileriski kõlanud vestluskatke, kus üht tegelast tutvustatakse suure tootmisettevõtte juhina: "Ta on Uberi-juht, ta lihtsalt ei tea seda veel ise."