Arvustus. Jaan Toominga sümbolite maailma psühholoogia ja elujõud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kaupo ja Lembitu" Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Jaan Toominga lavastusest "Kaupo ja Lembit" tekitas sügava uudishimu minna otsima maailma, mis sai minus alguse 1977. aastal, kui nägin Vanemuises Jaan Toominga lavastust "Põrgupõhja uus vanapagan".

Toomteater ja ERM

"Kaupo ja Lembitu"

autor Rein Sarvesaare (Leo Bodo Sepp)

kaasautor ja lavastaja Jaan Tooming

lava-, kostüümi- ja helikujundajad Jaan Tooming ja Anne Türnpu

Mängivad Nero Urke, Kristo Viiding, Rein Annuk, Kristjan Sarv, Tõnis Mägi, Margus Mikomägi, Kaido Kivi, Anne-Mai Tevahi, Anne Türnpu, Elar Vahter, Henrik Lainevoo, Mikk Sügis ja Katrin Kivi.

Esietendus 19. septembril ERMi teatrisaalis, järgmised etendused 19.10 ja 20.10.

 

"Põrgupõhja uus vanapagan" oli minek maaglilisse maailma täis metafoore ja sümboleid. See andis mitte ainult lavastusele, vaid noorele alles eluteed kujundavale inimesele poeetilise mõõtme, intellekutuaalse elujõu ja suuna, mida loovusvaene nõukogude kool ei pakkunud.

Väike suletud maailm, milles elasime, kus ainult vahemaad Tartu ja Tallinnagi vahel tundusid pikad ja buss minu kodukülast Võtikverest sõitis 65 kilomeetri kaugusele Tartusse kaks tundi. See pisike maailm hakkas Jaan Toominga käe all Vanapagana etenduse ajal lavana liikuma, pöörlema, hingama, sel oli oma korraldus, rütm, rajad, inimese elukaar, avara tähistaeva kaare all Universumis. Hääled said eletrooniliselt võimsama kõla ja kaja, sosinad avasid inimese alateadvuse sisekosmose. ERR arhiiv aitab seda mälupilti taastada. Loodan, et kuskil on teisedki Jaan Toominga lavastused üles filmitud ja võiksid ilmuda DVD-kogumikuna. Hiljem Tartu Heino Elleri nimelises muusikakoolis klassikalist laulu õppides, Vanemuise ooperikooris lauldes ja näitlejameisterlikkuse salapära mitme Vanemuise näitleja ja lavastaja käe all omandades oli mul võimalik mõnikord jälgida proove, aga vaatasin iga Toominga lavastust mitu korda.

Tema lavastused sillutasid minu ja paljude inimeste teed edasiseks eluks, aitasid edasi liikuda, andsid julgust, integreerisid armastust oma maa vastu ning sünnitasid kunstnikke. See oli ruum, mille kujundasid koos Jaan Toominga teatriga Arvo Pärdi muusika, Peeter Mudisti kunst, Viivi Luige, Juhan Viidingu või Jaan Kaplinski luule, kogu selle ajastu ja ajast kõrgemale tõusnud kultuuriloojate põlvkond, mis hoidis vabaduse ja loovuse tunnetamise aja- ja järeltulevate põlvede pulsil.

Ma pole vahepealsetel aastatel Jaan Toominga lavastusi näinud. Olen olnud teistes kultuuriruumides, püüdnud sõnastada oma raamatutes ja filmides neid lugusid, mis pole saanud kaua häält.

Minuga on aga kaasas käinud Jaan Toominga ilukirjanduslik pool, mõtisklused ja esseed. Kuna Tooming on pühendanud "Kaupo ja Lembitu" oma viiekümnele lavastaja-aastale, kuulub minu arvates tema teekonna juurde muu loometegevus ehk elu mõtestamine kirjanduslike kunstivahenditega, et olla tuttav Jaan Toominga maailmaga sügavamalt.

Nüüd, kui olen Tallinnas, on mul naabriks Jaan Toominga "Kaupo ja Lembitu" lavastuse Kaupo osatäitja Nero Urke, kellega kohtudes räägime innustunult ja emotsionaalselt teatrist, kirjandusest ja viimastest lavastustest. Märkasin, et sotsiaalmeedias oli tekitanud Toominga "Kaupo ja Lembit" vastuolulisi hoiakuid ja tundeid Tartu Postimehes ilmunud teatrikriitiku Kerli Jõgi arvustus "Kaupo ja Lembitu jõuetu kahevõitlus", mis viis mind mõttes Vikerraadio saate "Tuuma otsides" juurde, kus Tiit Hennoste muretses, et inimesed ei saa enam aru metafoori tegelikust tähendusest, toonidest ja pooltoonidest, asju võetakse sõna sõnalt, mustvalgelt, ja see tendents on nii mõtlemise kui keele seisukohalt ohtlik. Uudishimu viis mind teatrisse.

5. oktoobril vaadatud etendus haaras esimesest hetkest. Nakatas Kaupo ärevusega, laienes teistele osatäitjatele, väheste rahustavamate toonidega läbis see meeleolu tervet etendust, viies ruttu otsustamise meeleollu: kuidas elada edasi. Teatrikunsti tähtsaim element on luua kontakt teisega, see õnnestub selles etenduses endastmõistetavalt. Näitlejate koostöö lummab vaataja.

Kaupo, liivlaste ristitud vanema rollis on niisiis Nero Urke ja Lõhavere vanema Lembitu rollis Kristo Viiding. Vaataja ees on kaks meest erineva loogika ja kogemusepagasiga mõtestamaks maailma, aga egomaailmast kinnihoidmine ning primitiivne ja piiratud võimuiha ei anna dialoogiks võimalust.

Kaupo usub, et rahva ainus võimalu hukust pääsemiseks on võtta vastu ristiusk ja Rooma õigus, mis muudaks inimesed võrdseks ja annaks võimaluse tunda, et õigus kaitseb tema elu. Kavalehelt saab põhjalikumalt teada, et Kaupo on maailma näinud inimene ning tutvunud põhjalikult Rooma õigusega. Ta on oma ajast ees. Lembitu ei usu sellesse väljast tulevasse õigusse, ta ei taha omaks võtta kristlusega seotud maailmavaadet, vaid räägib vanadest traditsioonidest, haldjausust ja Taarast, ta usub orjanduslikku korda.

Rahvas, kelle nimel räägitakse, oma nägu ei näita, need on inimesed maskide taga. Õpikus on Kaupot esitatud ristiusu vabatahtlikku vastuvõtjat, kes käis Rooma paavsti juures. Lavastuses on Kaupo uue ühiskonna, omariikluse mõtte kandja. Kadunud Vello Salo kutsus juba viis aastat tagasi "Kaupot ja Lembitut" lavastama, et meil oleks kompass teel püsimiseks.

Peen sümboolika on võimas vahend publiku kaasamiseks. Jaan Toominga lavastuses on tugev poeetiline mõõde, mis ilmneb loomulikult ja olemuslikult. Inimkeha ja eriti nägu on võimsad identiteedi sümbolid, sest nad paistavad enda eristamisel teisest silma. Keha ja nägu, mida asendab lavastuses mask, sümboliseerib materiaalse argimaailma suhet võimumaailmaga. Maskis näitleja sümboliseerib vigastatud inimese vaimu ja vaimsust.

Vaataja ette laotub tugev psühholoogiline olukord, sest orjastatud, kalestunud rahvas, inimene, kel on vähe lootust paremale elule, ei näita kaastunnet, armu, ilu, armastust, need tunded on temas surnud. Orjatar ehk Õie ema, keda kehastab ehedalt Anne-Mai Tevahi, kes veel pole jõudnud maski kasvatada ja on oma siiruses avatud ja seega ka palju haavatavam. Noor naine, vallasema, palub end töölt vabastada, sest väike Õie on haige ja suremas. Tööperemees (Kristjan Sarv ) halastab talle pisut ja toob tüki leiba, et ta saaks anda Taaratargale (Margus Mikomägi) meelehead, et see ta lapse haldjate abil surmast päästaks. Äravaevatud ja hirmutatud inimesed võivad loota ainult talle. Taaratark viib rituaali läbi, kuid lootusetus on toimingusse sisse kodeeritud. Armastus on inimeste vahel nagunii varjusurmas ja lootus sureb viimasena... sa näed vaatajana, kuidas olukord ja raske aeg demoraliseerib inimest.

Poolpime eit (Anne Türnpuu), kes on lubanud Õiet hoida ja vaatamas käia, tuleb väikse Õie surmateatega. Hääl, ärritus, intensiivus, paanika lavastuses näitavad inimlike emotsioonide sügavaid kihte, vastuolu ja tegelaste meeleheitlikku üksildust. Samas on kogu vaataja ette laotuv stseen armastuse akt just seetõttu, et empaatia ja kaastunne saavad vaataja südames koha.

Traagilises olukorras saab surnud Õie ema ja rahvas ootamatult uue lootuse, kui saabub Peetrus Kakevaldus, misjonär, soomlane, keda kehastab Tõnis Mägi, tema lubab, et Jumala poeg päästab nad ja toob lunastuse. Kuid enne peavad Kaupo ja Lembit leidma ühise keele, aga nende vahel pole ühtegi rahulikku hetke.

Nero Urke Kaupo ja Kristo Viidingu Lembitu dialoog toimub ärevusseisundis röökides, sümboliseerides võimuhimu, paanikat ja ääretud egoismi, kus polegi dialoogitahet. Teatrikunsti seisukohalt on see võimas etteaste. Jaan Toominga lavastuses avavad sümbolid ja metafoorid abstraktseid mõisteid nagu vabadus, õigulus ja õigus, missioon, keskkond, aga ka inimest ja ühiskonda lammutav egoism, kus pole mõtiskluseks ruumi. Me räägime neist asjust ka tänapäeval sageli.

Pelgalt nende mõistete kaudu, protestides ja tülitsedes, ei muutu aga eriti midagi, kui me ei tutvu oma kollektiivse meele, tunnete infopangaga, mille juurde kuuluvad Jaan Toominga lavastus ja näitlejate särav töö. Hääle saavad ka misjonär liivlaste juures Teoderik (Rein Annuk), kellet Kaupo tuge otsib või Ordumeistriabi Võnnus (Kirstjan Sarv).

Paratamatult tekib ka mõte, miks meie rahvuslik narratiiv on ehitatud üles vastandustele nagu Andres-Pearu, Päts-Tõnisson, Kaupo-Lembit, kuhu on konflikt ja sisevõitlus ning sümboolne maailmalõpp sisse kodeeritud. Selles narratiivis puudub ühine keel, arutlused, mõtsiklused, kõik see mis teeb ühe rahva intelligentseks ja kasvatab üksteise poole hoidmise ja kaitsmise instinkti ning vabastab hoiakust: tähtis, et vaid mul endal hästi läheb.

Teos, mille lavastaja ja näitlejad ning kogu loov töörühm vaatajate ette usaldab, näitab ühise keele leidmise võimatust ja loob nägemusliku maailma ees ootavast katastroofist. Mida ilmestavad ekraanil jooksvad uudistest tuttavad pildid looduskatastroofidest, prügimägedest ja plasti täis ookeanist, sõjast, surmast ja põgenemisest. Kaosest. Kõik see sümboliserib tegevuskoha üleilmsust. Tegelaste teadvus püsib kogu näidendi vältel mateeriat ja vaimu eraldaval piiril, asetades me ette peegli, kust vaadata ennast ja parandada meelt ja hoiakuid. Mida kitsam on maailmapilt ja ilmatum võimujanu, seda ultauslikumaks kujuneb katastroof.

Võibolla oleks poliitikutel ja meil kõigil sellest lavastusest õppida, kuidas elust saab kunstiteos oma sisekosmost avardadaes ja partnerit kuulates.

Näidendi andis Jaan Toomingale 40 aastat tagasi Uku Masing, kes oli poliitiliselt avalikust elust eraldatud. Masing esindas okupeeritud Eestis Euroopat ja Eesti kultuuri selle aristokraatlikumas tähenduses. Ta oli paljude õpetaja ja tema juures käidi vastuste järel. Uku Masingu vaim elab Jaan Toomingas edasi, mõlemaid on vaevanud universumi saatus ja neid on saatnud pühaduse otsingud, sest me elame ju taevas: Maailmakõiksuses. Hiljuti ütles kirjanik Viivi Luik, kes samuti Uku Masinguga tihedalt lävis, et kui Hiina sai aatomirelva, vajus Uku Masing nädalateks sügavasse masendusse. Jaan Tooming näitab "Kaupos ja Lembitus", mida ta on teinud varem ka luulekogus "Rist on kasvanud kõiksusest läbi", et elu on kingitus, aga "Kes lõhub kingitust? Ainult hull. Järelikult on inimkond hulluks läinud". (lk 23).

Näidendi autor on Eesti Wabariigi aegne poliitik ja majandustegelane ja kirjanik Leo Bodo Sepp (7. 11. 1892 - 13. 12. 1941), kes kirjutas Rein Sarvesaare pseudonüümi all).

"Kaupo ja Lembitu" ilmus raamatuna 1937. aastal. Välja oli kuulutatud vaikiv ajastu ehk üleriigiline kaitseseisukord, üleilme majanduskriis sünnitas äämuslasi nii paremalt kui vasakult. Kui lugeda selle aja noor-sotside ajakirja Rünnak või vapside Võitlust, siis näeme ideloogiad inimesi tõest eemale kangutamas. Minu tädimees, Leo Sepa nimekaim, rääkis, kuidas tal õnnestus koolipoisina, lootustandva sportlasena nimekaimust ministriga kohtuda ja see jättis talle unustamatu mälestuse soojast ja hoolivast inimesest. Leo Sepa arreteerisid okupatsioonivõimud ja ta suri 1941 vangilaagris. Mu tulevane tädimees, noor poiss, oli nõukogude kriminaalkoodeksi kaudu kurjategija, keda piinati Tartu hallimaja kgb keldris. Minister Leo Sepa elu ja loo sellest näidendist jäädvustas saatesse "Ajavaod" Mati Talvik.

Lavastuse lõpp annab siiski lootust, et see maailm ei kao, kui näitleja Anne Türnpu loitsib: tule, uus maa, tule, uus taevas…

Lugu Kaupost ja Lembitust teeb vaataja eest töö ära ja annab võimaluse puhastuda, kahetseda, et olla parem inimene. Ainult siis sünnib midagi uut.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: