Ilona Martson. Tõlkides lastekirjandust: nähtamatu töö ja totaalne kodustamine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ilona Martson
Ilona Martson Autor/allikas: ERR

Tuleb tunnistada, et alustasin tosinkond aastat tagasi lastekirjanduse tõlkimist väga lihtsal põhjusel – selle tingis soov veidigi taastada meie lastekirjanduse eestinduste kaduma kippuvat eripalgelisust, kirjutab Ilona Martson seitsmendas "Tõlkija hääles".

Ei olnud see sugugi seotud leivatööga Tähekese toimetajana, oh ei; hakkasin lasteraamatuid tõlkima hoopis siis, kui märkasin, et Eesti lasteraamatute turg oli liiga ingliskeelse maailma poole kaldu.

Tõsi, see kallutatus ei ole mingi eriline Eesti kirjandussituatsiooni tunnus – sama pilt valitseb ka muudes Euroopa "väikestes" kirjandustes. Usun, et kõik, kes lasteraamatuid tõlgivad, teavad, millest on jutt. Maailm ju muutub, eks ole. Visuaalkultuuri võidukäik püstitab müüre, millest sõna-inimesel ei ole sugugi lihtne ega mugav läbi närida. Üks neist "müüridest" tähendab kindlasti ka keelebarjääri ületamist. See on tinginud olukorra, kus 21. sajandi lastekultuuri tähenduslikud tekstid on ühtäkki rohkem pildilised kui sõnalised. Lastekirjanik, kes tegutseb mitteinglise keeleruumis, võib jäädagi oma keeleruumi piiridesse, kuna teisest keeleruumist tulnud kirjastaja valib avaldamiseks raamatuid enamasti piltide põhjal. Ta ei pruugi kirjaniku räägitud lugu üldse märgata – kui iganes geniaalne see on –, kui pildid teda ei kõneta. Sest ainult inglise keel on see, millest iga kirjastaja tõenäoliselt enam-vähem aru saab, samal ajal kui pildikeel on universaalne. Raamatu illustratsioonid kas meeldivad või mitte, kas "müüvad"- või "ei müü" – igal juhul on need lastekirjanduse puhul esiplaanil, samas kui kirjapandud lugu ise on rikkalikult illustreeritud lasteraamatu puhul enamasti sekundaarses positsioonis.

Muidugi, inglise keele oskajana suudab enamik kirjastajaid nii meil kui mujal üsna adekvaatselt hinnata ka angloameerika lastekirjandust. Neil on ka teatud ülevaade, mida seal tõlgitakse. Samas pole mingi saladus, et ingliskeelsete lasteraamatute turg ise on väga enesekeskne – tõlkeraamatud, kui mu mälu mind ei peta, moodustavad näiteks Briti lasteraamatute turust kokku umbes viis protsenti. Mis tähendab, et inglise keelde tõlgitu põhjal mitteingliskeelse lastekirjanduse rikkuse üle otsustada ei saa. Just siin muutub aina tähtsamaks tõlkija panus, kes loeb, tõlgib, soovitab kirjastajale mõnes teises keeles sündivat lastekirjandust… Aga eks see ole muidugi ka ülejäänud kirjanduse puhul nii.

Ja nii nagu lastekirjandus ei erine selles punktis oma põhiolemuselt täiskasvanute kirjandusest, ei ole ka lastekirjanduse tõlkimisel mingeid spetsiifilisi erireegleid. Välja arvatud… nojah. Tuleb meeles pidada, et lastekirjandus on juba oma olemuselt rohkem kollektiivne looming kui täiskasvanutele mõeldud kirjandus. Sellest aru saada on muide üsna lihtne.

Tõuske püsti. Ja nüüd kükitage. Tehke ennast väikeseks. Vaadake üles.

Tere tulemast lastekirjanduse lugejate maailma – lugeja silmade kõrgusele. Just sellest kõrgusest tuleb lähtuda, kui hakata tõlkima lastele.

Tekst, mida lasteraamatus tõlkida tuleb, ei pruugi iseenesest olla kuigi mahukas, aga sellega kaasneb nõndanimetatud "nähtamatu töö", mis sageli kipub neelama teist sama palju energiat.

Juba ainuüksi asjaolu, et tänapäeval on lasteraamat mõeldamatu ilma illustratsioonideta, asetab tõlkijale teatud vastutuse. Kas kunstnik on sama kui originaalil? Ja kui on, siis kas tuleb tõlkida pildil kujutatud tekste – neid kasutatakse lasteraamatutes tänapäeval üsna palju. Samuti esineb kõikvõimalikku mängu teksti kujunduses. See kõik seab omad mängureeglid.

Kui kirjastaja näib eelistavat uute illustratsioonide tellimist, siis tuleb tõlkijal enamasti olla valvel ja sobiv kunstnik ise õigel hetkel kirjastajale välja pakkuda – sest kirjastaja ise ei pruugi iga kord teha kõige paremaid valikuid. Olen aidanud kirjastajal leida originaalillustratsioonide autori kontakte, pakkunud välja eri kunstnikke, aidanud viia kokku kunstniku ja kirjastaja – või siis ka pole seda teinud. Ja sellistel juhtudel olen pärast kibedasti kahetsenud.

Niisiis: kõigepealt tuleb kirjastajale selgeks teha, et ühte või teist lasteraamatut tasub välja anda. Enamasti on selleks tarvis teha tõlkenäidis – taas üks nähtamatu töö. Sest kirjastaja ei pruugi ju sinu vaimustusega kaasa minna, või siis läheb ta sellega kaasa, aga otsustab pikalt. Raamatu tassimisest kirjastaja lauale kuni konkreetse töölepinguni võib kuluda aastaid. Aga seegi on loomulik, nii et pabistada ei maksa. Me kõik teame, et igal raamatul on oma elu. Igal tõlkel ka.

Peale selle on lasteraamatu tekstil vahel ka mitu toimetajat – lisaks tõlke toimetajale näiteks aimeraamatutes ka konsultant, kes kontrollib faktide paikapidavust (sellega on originaalis sageli probleeme) ja käib üle ka tõlkija keelekasutuse. See tähendab kindlasti üht kooskõlastamisringi.

Kindlasti peab lasteraamatu tõlkija tegelema nii tagakaane teksti kui eri vormis annotatsioonidega – siinkirjutajal pole olnud kordagi juhust, kui ei pea. See aga tähendab sisuliselt uut tekstiloomet, kuna lähtekeeles töötavad tutvustused ei pruugi sadamkeeles töötada.

Samal põhjusel on vahel tulnud muuta ka teose pealkirja. Nii on Grigori Osteri "Сказка с подробностями" saanud eesti keeles peakirja "Muinasjutt pisiasjadega"[1], kuna originaalile palju lähedasem "üksikasjad" ei kõla maakeeles kuigi ahvatlevalt. Sama autori "Задачник. Ненаглядное пособие по матeматике" sai tõlkija tahtel pealkirjaks "Vallatu matemaatika. Ülesannete kogumik"[2], mis ka pole kuigi täpne. Daniil Harmsi lasteraamatu pealkirjastasin "Siil ja siisike"[3], mida samuti originaalis ju ei olnud – Harmsi lastelooming tuli eri fragmentidest kokku laduda. Mis, peab ütlema, oli ka omajagu lõbus ja intellektuaalselt nauditav töö. Aga taas nähtamatu.  

Ja lõppude lõpuks on siinkirjutajal peaaegu alati tulnud tegeleda ka raamatu promomisega – teha intervjuusid lasteraamatute autoritega ja need ära tõlkida, korraldada kohtumisi, esitlusi, suhelda meediaga.

Nagu näha, on nähtamatut tööd päris palju. Oletame, et tõlgitava lasteraamatu teksti maht on näiteks pool poognat. Mis jääb tänapäeva tasude juures tõlkijale järele, kui maksud maha arvata? Ainult puhas rõõm!

Nüüd aga lastekirjanduse tõlkimise enese spetsiifika juurde. Mis on tänapäeval lastekirjanduse tõlkenormi aluseks? Eeskätt lastekirjanduse poeetikas tervikuna millalgi alates 20. sajandi keskpaigast (võtkem aluseks "Pipi Pikksuka" ilmumise 1945) alanud nihe didaktikast protektsionismi poole. See nihe on ajapikku ilmnenud mitmel moel. Kuidas, see oleks juba pikem jutt, mis käesoleva kirjatöö raamesse ei mahu. Protektsionism väljendub turvalisuse pakkumises – igal tasandil. Ilukirjandusliku tõlke puhul tähendab see, et täiskasvanud tõlkija üritab lugejat omal kombel "kaitsta", kasutades üldiste ühiskonnas väljakujunenud tõekspidamiste taustal ka individuaalseid: iseenda ettekujutust lapsepõlvest ja lugeja teadmiste pagasist. Sellest johtuvalt üritatakse tõlge võimalikult lugejale lähemale tuua – "kodustada". Ent iga kord ei pruugi seesinane tegevus õnnestuda.

Üritan sõnastada mõned märksõnad, mida olen lastekirjanduse tõlgete puhul tähele pannud. Lihtsuse huvides nimetasin neid tähestiku tähtede järgi, ehkki ükskõik millises tõlketekstis need pigem põimuvad.

A. Lihtsad sõnad, suur sisu 

Lasteraamatu autor oskab ütelda suuri, eluliselt olulisi asju lihtsate sõnadega. See on teatud sorti anne, mida kaugeltki igaüks ei valda. Tõlkija ei tohiks seda lihtsust pidada primitiivseks ning hakata seda keerulisemaks ajama. Veel enamgi – ta ei tohiks hakata nalja viskama üle väikese lugeja pea.

Mida ma silmas pean? Näide pärineb hiljuti sellest ilmast lahkunud autorilt Eduard Uspenskilt raamatust "Дядя Федор, пёс и кот" (1974), tuntud ka multifilmitriloogia "Kolm sõpra Prostokvašinost" järgi (1975, 1978, 1980). Toon välja originaali ja seejärel kaks eesti keeles ilmunud tõlget. Tegu on ajaloolise kirjakohaga, kui kuldne kolmik näeb esimest korda kirjakandja Petškinit.

Originaalis on sedasi: 

Да к тому ж ещё дядя Фёдор сам наступать начал:

— А вы почему спрашиваете? Вы, случайно, не из милиции?

— Нет, я не из милиции, — отвечает дядя. — Я из почты. Я почтальон тутошний — Печкин. Поэтому я всё должен знать. Чтобы письма разносить и газеты. Вы, например, что выписываете?

Я буду "Мурзилку" выписывать, — говорит дядя Фёдор.

— А я что-нибудь про охоту, — говорит Шарик.

— А вы? — спрашивает дядя у кота.

— А я ничего не буду, — отвечает кот. — Я экономить буду.

 

Helgi Limbergi tõlge[4]:

 

Siis hakkas onu Teodor veel peale käima:

"Miks te seda küsite? Ega te juhuslikult miilitsast pole?"

"Ei, ma ei ole miilitsast," vastas onu. "Ma olen siinne postiljon – Post. Ma pean kõike teadma, et kirju ja ajalehti laiali kanda. Mida näiteks teie tellite?"

"Mina tellin endale "Tähekese","  vastas onu Teodor.

"Mina võtan midagi jahipidamise kohta," ütles Pontu.

"Mina ei telli midagi," vastas kass. "Mina hoian raha kokku."

 

Andres Jaaksoo tõlge[5]:

 

Aga onu Teodor ei lasknud tal toibuda ja päris omakorda rangelt:

"Milleks te niisuguste andmete vastu huvi tunnete? Kas te olete uurimisorganitest?"

"Mina ei ole uurimisorganitest," tunnistas võõras onu. "Mina olen kohalik postimees Ahjualune. Minul peab kõik teada olema. Muidu ma ei oska kirju ja ajalehti laiali kanda. Mida näiteks teie tellite?"

"Mina telliksin endale Tähekese, aga kui seda enam tellida ei saa, siis võtaksin Hea Lapse, mida on nii palju reklaamitud ja tema toimetajat ka," arvas onu Teodor.

"Mulle kuluks ära midagi niisugust, mis räägib jahipidamisest," leidis Muri.

"Aga teie?" uuris võõras onu kassilt.

"Mina ei taha midagi tellida," kostis kass. "Mina olen see, kes hoiab raha kokku."

 

Nagu näha, on "kodustamine" tulemusel sündinud tõlge paraku ebatäpne – muutunud on nii tähendusvarjund (miilitsast on saanud uurimisorganid), reaalid (Murzilka on asendatud Tähekesega, Jaaksoo variandis lisatud ka täiesti asjasse mittepuutuv Hea Laps ja selle peatoimetaja), eestindatud on tegelaste nimed. Tagatipuks pole jälgitud ka varem lugejate mällu jäädvustunud animafilmis kõlavaid repliike (kass Matroskin Jüri Krjukovi häälega: "Mina hakkan kokku hoidma").   

B. Sõna olgu kaasaegne

Kummatigi tähendab "kodustamine" mõne tõlkija jaoks ka varjatud didaktikat, mis väljendub lugeja jaoks tundmatute, keeles ammu käibelt kadunud sõnade ja väljendite kasutamises, üritades sedasi näidata "kauni emakeele rikkust", pakkudes ühtlasi stilistilist vaheldust vms. Tuleb aga arvestada, et tundmatud sõnad on lasteraamatu lugeja jaoks olemas ka tavakeeles – me ei pruugi lihtsalt selle peale tullagi, et ta neid ei tea.  

Seetõttu võiks sellised sõnad nagu "karbuselodu" ("läkiläki" asemel), "pard" (habe), "püüne" (lava), "tanum" (külatänav), "käkaskaela käima" ("pikali kukkuma" asemel) tänapäeva lastekirjanduse tõlgetest välistada – kui just konkreetne olukord nende kasutamist otseselt ei eelda. See tähendab, kui tekstis ei esine tegelast, kes just nimme kasutabki vanamoodsaid väljendeid.

C. Võõrsõnad ja släng – vältida või mitte?

On loomulik, et suurest hulgast võõrsõnadest ei pruugi lastekirjanduse lugeja aru saada. Tal puudub vastav kogemus. Paraku selgub enamasti töö käigus, et tõlkija ise ei märka, kui palju võõraid sõnu eesti keeles tegelikult on. Isegi siis, kui kõigest väest pingutada, lipsab neist nii mõnigi tõlketeksti sisse. Nii et parem juba pingutada – arusaadavuse huvides.

Kui oleksin tõlkinud otse, ei pruugiks lugeja näiteks pihta saada, mida tähendab "ekstravagantne riietus", "figuuri efektselt rõhutav kontrast", "eriline originaal", "me kõik oleme esteedid". Ei, see ei ole moeajakirja kolumn. Näited pärinevad minu viimasest tõlkest lugejale vanuses "6 pluss"[6]. Mõistagi tuli kõik võõrsõnad siinsel juhul omasõnadega asendada.

Kuid sealjuures ei saa unustada tõlke üldist stilistikat; keel peab kõlama loomulikuna. Lasteraamatu lugeja on selles suhtes väga tundlik. Kui me kasutame võõrsõna asemel tema kõrva jaoks veidralt kõlavat omasõna, eriti kiirelt vananevat slängi, pälvime samuti tema rahulolematuse.

Näiteks sellised sõnad nagu "plaksumais" (popkorn), "lühkarid" (aluspüksid), "pükstükk" (jumpsuit), "kada" (ragulka), "mannekeen" (modell), "džiinid" (teksased), "ostlemas" (šoppamas), seltskonnamäng "tõde või ülestunnistus" ("tõde või tegu"), "makaronid" (pasta) on potentsiaalsed pahameeletekitajad.

D. Tsitaadi äratundmine

Igas keeles on mahlakaid ütlemisi, kõnekäände ja rahvatarkusi, mida ilukirjanduslikus tõlkes sõna-sõnalt tõlkida ei saa. Sellisel puhul on loomulik, et üks kõnekäänd või vanasõna asendatakse teisega, mis sadamkeeles käibel. Tõlkija ülesandeks on – teadagi – vastav kirjakoht ära tunda ja võimalikult täpne asendus leida. Mis aga ei lähe alati õnneks isegi kõige geniaalsemal tõlkijal.

Näide pärineb Vladimir Beekmani tõlkest Astrid Lindgreni raamatule "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses". Selles raamatus tutvustab pereisa Melker Melkerson oma pesakonnale väljendit "Üks päev nagu terve elu". Tegemist on Lindgreni elu motoga, mille ta 17-aastaselt meelde jättis, see on rootsi 18. sajandi luuletaja Thomas Thoridi luulerida. "Päev nagu elu" on ka taani uurija Jens Anderseni Lindgreni biograafia pealkiri (Denne tag, et liv 2014, e.k 2017).

Beekmani tõlkes kõlab sama väljend "On see vast päev":

 

On see vast päev – see tähendab, et inimene peab elama just antud silmapilgul nii, nagu oleks tal olemas ainult seesama päev. Peab tunnetama viimast kui hetke ja tajuma, et sa tõeliselt elad.[7]

 

Ilmselt ei pidanud tõlkija väljendit "üks päev nagu terve elu" nii oluliseks formuleeringuks, et seda säilitada, ja muutis selle arvatavasti suupärasemaks. Kodustas ära.

E. Ühe sõna asemel hoopis teine!

Mõnikord tingib ühe sõna asendamise teisega muutunud kontekst. Näiteks võib sõnast "neeger" tõlkes saada "puudel". Andrus Kivirähki mononäidendi "Aabitsakukk" peategelane Mauno on käinud kaheksa aastat esimeses klassis. Mis tähendab, et kõik oma elutõed ammutab ta ühest raamatust – Vilma Parbo aabitsast. Seal on muuhulgas näiteks ka N-tähe harjutus: NeegriNuku nimi on Nelli. Näidend tõlgiti ka saksa keelde teatrifestivali tarvis ja tõlkija küsis spetsiaalselt autorilt luba, kas Nelli ei võiks olla puudel – sakslaste jaoks oli mõeldamatu, et sõna "neeger" esineb lasteaabitsas.

Samalaadne näide on pärit Grigori Osteri "Vallatust matemaatikast", kus originaalis tegutseb välismaa diversant:

 

У иностранного диверсанта было задание: тёмной ночью взорвать 20 общеобразовательных школ. Диверсант выполнил это задание на одну пятую его часть. Сколько счастливых детей смогут отдохнуть от общего образования, если известно, что в каждой взорванной школе томились по 756 учеников?

 

Paraku on aeg edasi läinud ja tänapäeval tegutsevad diversantide asemel sellised tegelased nagu terroristid:

 

Välismaa terroristile tehti ülesandeks lasta pimedal ööl õhku 20 koolimaja. Terrorist täitis selle ülesande 1/5 ulatuses. Mitu õnnelikku last saab hariduse omandamisest puhata, kui on teada, et igas õhkulastud koolis vaevles koolipäevadel 756 õpilast?[8]

 

(Muidugi jätaks protektsionistlik paradigma sellise ülesande üldse lasteraamatust välja. Ei saa salata, et sellegi tõlke ilmumise puhul on väljendatud meelepaha. Siiski pole ei kirjastus Varrak ega tõlkija tõlget tsenseerinud. Sest, olgem ausad, ei Oster ega ka Daniil Harms ei ole mingid protektsionistlikud kirjanikud, vaid pigem rõõmsad huligaanid. Pahandajate rahustuseks olgu meenutatud, et tegemist on öisel ajal õhku lastud koolidega, kus isegi hüpoteetiliselt, matemaatikaülesande tasemel, keegi viga ei saa.)

F. Totaalne "kodustamine": ühe teksti asendamine teisega.

Mõnikord on tulnud asendada terved lõigud. Näiteks Olga Volkova aimeraamatus "Mina olen rebane" (Я лисица, 2016, e.k 2017[9]) on kirjakoht, kus seletatakse, miks vene muinasjuttudes kannab rebane nime Patrikejevna.

Eesti kontekstis oleks loomulik asendada Patrikejevna Reinuvaderiga. Kuid see kaasus ei piirdu vaid ühe lausega – edasi seletab autor, kes oli Patrikei tegelikult – tegu olla Leedu päritolu vürstiga, kes valitses lühikest aega Novgorodi, olnud väidetavalt üks reetlik ja kahepalgeline mees jne. Kokku võtab selgitus enese alla ½ lk, seega üsna olulise osa raamatust. Välja kärpida seda teksti ei anna – raamat on ostetud koos küljendusega.

Eks siis tuleb otsida üles lugu, kust meie Reinuvader oma nime sai. Aga võta näpust – see polegi nii lihtne. Selgub, et eesti folkloor vaikib selles punktis kui haud! Kirjandusmuuseumi folkloristidele saadetud abipalve tulemusi ei anna. Kuid siis meenub õnneks toimetajale, et August Jakobsonil on vastav muinasjutt kogumikus "Ööbik ja vaskuss". Tulebki siis tõlkijal pooleldi räbaldunud ja kapsaksloetud kogumik välja otsida, sealt muinasjutt üles leida ja sellest just kindla pikkusega lühikokkuvõte leiutada. Imeline asi see tõlkimine!

G. Nonsenss ja onomatopöa

Onomatopoeetiliste väljendite puhul on tavareegel, et need tuleb tõlkida. Kui luuletus on üles ehitatud hüüdsõnadele, siis tõlkida võimalusel needki. Siinkohal üks Priit Aimla tõlkenäide Daniil Harmsi luuletusest:

 

Lõbus vanamees                      Весёлый старичок[10]

 

Elas ilmas vanamees                Жил на свете старичок

üsna väikest kasvu                   маленького роста,

Naeris ka see vanamees           и смеялся старичок

lihtsalt nii, et laksus:                чрезвычайно просто:

 

"Ah-ha-haa                              "Ха-ха-ха

ja eh-he-hee,                            да хе-хе-хе,

ih-hi-hii                                    хи-хи-хи

ja puh-puh-puhh!                     да бух-бух!

Bu-bu-bu                                 Бу-бу-бу,

ja be-be-be,                              да бе-бе-бе,

tinn-tinn-tinn                           динь-динь-динь

ja trjuhh-trjuhh!"                     да трюх-трюх!"

 

jne.

 

Ent mida teha siis, kui onomatopoeetilised sõnad on integreeritud nonsenss-teksti ja selle põhjal koostatud matemaatikaülesanne? (Grigori Oster, "Vallatu matemaatika"):

 

Отправляясь гулять, Мряка каждый раз надевает 3 фуфыры, а Бряка только 2. Домой они обе всегда возвращаются совершенно голые. Сколько фуфыр растеряли Мряка и Бряка за лето, если известно, что Мряка гуляла летом 150 раз, а Бряка 180 раз?

 

Siinkohal sai Mrjakade-Brjakade ja fufõri asemel (millel ju iseseisvat tähendust pole) laenatud onomatopoeetilisi laulusõnu (Snips-snaps-nurre-purre-paselurre). Tulemus järgmine:

Jalutama minnes ajab Purre selga 3 paselurret, Snurre aga ainult 2. Koju saabuvad mõlemad täitsa paljana. Mitu paselurret Purre ja Snurre suve jooksul kaotavad, kui on teada, et Purre käib jalutamas 150 korral, Snurre aga 180 korral?[11]

H. Hüüdnimede tõlkimine

Rusikareegel ütleb, et isiku- ja kohanimesid ei tõlgita. Hüüdnimede puhul võib seda siiski teha. Samas, kõiki nimesid "kodustades" kaoks ära tekstile iseloomulik spetsiifika ja seda ju samuti ei tahaks! Näide on pärit Daniil Harmsi jutust "Seitse kassi" / "Семь кошек". Kasse tutvustatakse nimepidi:

 

— Хорошо, — говорю я, — а только как зовут этих кошек?

— А вот, — говорят, — кошку, которая слева, зовут Машка, рядом с ней

сидит Пронька, потом Бубенчик, а эта Чурка, а эта Мурка, а эта Бурка, а эта

Штукатурка."

 

Minu tõlge:

 

"Heake küll," ütlesin ma. "Ainult et mis nende kasside nimed siis on?"

Öeldi: "Vaadake, vasakpoolse kassi nimi on Muska, tema kõrval Vaska, siis tuleb Kelluke, siis Kallike, see aga on Illike, see on Pallike ja see on Millimallike." [12]

 

Mindud on "kuldset keskteed" – Muska ja Vaska on küll venepärased, kuid Eestis küllaltki kasutusel kassinimed, samas kui "Kelluke, Kallike, Illike, Pallike ja Millimallike" põhineb sõnamängul – nagu ka originaalis.

Sama võtet kasutab ka Grigori Oster oma lasteraamatus "Muinasjutt pisiasjadega" / "Сказка с подробностями". Selle algus kõlab nii:

 

Посреди одного парка крутилась небольшая карусель с разноцветными

деревянными лошадками. Лошадок на карусели было семь: Маша, Даша, Саша, Паша, Глаша, Hаташа и Простокваша.

 

Minu tõlge:

 

Keset parki tiirles väike mitut värvi puuhobustega karussell. Karussellihobuseid oli seitse: Kiki, Miki, Tiki, Nuki, Niki, Näki ja Läkiläki.[13]

I. Pärisnimede tõlkimine: ei tohi, aga võib

Mõnikord tuleb tõlkida ka pärisnimesid. Lasteraamatus kuulub see teksti kodustamise juurde: on olukordi, kui võõrapärased nimed muudavad kogu teksti puiseks ja arusaamatuks, eriti kui lähtekeel ei ole lugeja jaoks esimene võõrkeel. Nii näiteks võib juhtuda, et lasteraamatus pole lugeja jaoks ingliskeelsete nimedega probleeme, aga vene nimedega on.

Samuti on mõnikord autori soovil nimel oma tähendus, mis tõlkes kaotsi läheb. Sessamas raamatus "Muinasjutt pisiasjadega" on väga palju tegelasi. See on äärmiselt mängulise kompositsiooniga "hargnev" lugu, mille liinide jälgimine juba ise paneb lugeja proovile – selle kõrvalt on suure hulga vene nimede meeldejätmine päris keeruline. Sellepärast võtsin enesele vabaduse muuta mõned tegelaste nimed eestipärasemaks. Eeskätt muutsin kas lühendatud nimesid või loomade nimesid. Nii sai buldog Miškast – buldog Mõmm, lammas Bjašast ­– Mäki, üleannetutest lastest Katjast ja Petjast – Kats ja Pets, fotograaf Ptšolkinist – Mesilind. Samas jäid inimeste "ametlikud" nimed suures osas muutmata – miilits Ivan oli ikka Ivan, luuletaja Pampuškin ikka Pampuškin (konnotatsioon suure luuletaja Puškiniga).

Sama toimus ka "Vallatu matemaatika" puhul – kaks vembumeest Kolja ja Tolja on eesti versioonis Tiit ja Priit. Tsirkuseartist Hudjuštšenkost sai Kiitsakas, tema kukil istuv naine Elviira jäi Elviiraks, kaks täiskasvanud tütart Asja ja Tasja, kes samuti Kiitsaka kukil platsi võtsid, said eesti versioonis nimeks Palmiira ja Fakiira. Nagu ka kolm alaealist poega Miša, Griša ja Tiša, kes muutusid Antsuks, Voltsiks ja Toitsiks.

Samas jäi muutmata ilus Vasja järgmises matemaatikaülesandes:

 

Ilusasse Vasjasse armus meeletult 50 plikat. 20 plikat jooksis tiiki ennast ära uputama, kuid päästjad tõmbasid nad sealt välja ja nad armusid päästjatesse. 12 plikat tõttas apteeki mürki ostma. Kuid neile müüdi mürgi asemel kastoorõli, ja nad pettusid armastuses. 7 plika armastus Vasja vastu sai otsa ja nad armusid ilusasse Serjožasse. Ülejäänud plikad on aga kindlalt nõuks võtnud ilusa Vasjaga abielluda, kui ta suureks kasvab. Mitu plikat unistab, et ilus Vasja kiiremini suureks kasvaks?[14]

 

Siin ei tõuse käsi nime muutma, kuna formuleering "ilus Vasja" on juba iseenesest koomiline ja see koomusk tuleb eesti keeles ka kenasti välja.

J. Klassika olgu püha

Selline isetegevus tuleb aga lõpetada, kui mängu tuleb lastekirjanduse klassika – ükskõik kas siis eelmiste põlvkondade teadvusesse juba kinnistunud tõlketeksti või dubleeritud multifilmi kujul. Näiteks ei ole mõtet hakata uuesti tõlkima Kornei Tšukovski kuulsat tegelast, kelle nimi on originaalis доктор Айболит, doktor Aivaluseks või Aivalusaks, kui ometi on olemas Jaan Krossi luuleread: "Kes seal männisalus on? / See on doktor Valuson!"[15]

Sama teed on mindud ka juba ülalmainitud "Kolm sõpra Prostokvašinost" puhul. Millegipärast on arvatud, et peategelaste nimede eestindamine – ja seda pärast põlvkondadele pähe kulunud multifilmi dublaaži – on tark ja õige mõte. Multifilmis (Valeeria Villandi tõlge) pole nimesid tõlgitud: kirjakandja Petškin, onu Fjodor, kass Matroskin ja koer Šarik kannavad oma nimed auga välja. 1989. aastal – seega hulk aega pärast multifilmi – ilmunud Helgi Limbergi tõlkest aga leiame postiljon Posti, onu Teodori, kass Madrussoni ja koer Pontu; tosin aastat hiljem tegutsevad Andres Jaaksoo tõlkes aga postimees Ahjualune, onu Teodor, kass Madrusson ja koer Muri. Kumbki raamatu tõlkija ei ole paraku vaevaks võtnud krestomaatilisest multifilmi dublaažist lähtuda, ehkki lugeja vastuvõtuläve silmas pidades peaks see ju olema elementaarne.

Samas on Uspenski loomingu teistel käilakujudel – Krokodill Genal, Potsatajal ja Kübaramooril – läinud palju paremini. Seal on Limbergi tõlge nimede tasandil Villandi tõlget jälginud. Kümmekond aastat varem ilmunud Ellen Niidu tõlkes (1975) oli keegi krokodill Trill ja Seboriino, aga vaevalt et keegi tänapäeval neid nimevariante enam meelde tuletab.

K. Naljakas juhtum isand Kõrvitsaga

Itaalia kirjaniku Gianni Rodari "Cipollino seiklustes"[16], mille on tõlkinud Aleksander Kurtna, tegutseb unustamatu isand Kõrvits – väga vaene tegelane, kes igal aastal suutis kõrvale panna vaid ühe telliskivi jagu ehitusmaterjali. Sama tegelane esineb kõrvitsana ka vene tõlkes, nagu ka omaaegsetel vene kunstniku illustratsioonidel. Kui aga Cipollinot hakati uuesti eesti keeles välja andma, siis selgus, et Itaalia variandis on tegemist... tsukiiniga!

See vili oli aga kuuekümnendate aastate Eesti NSVs üsna tundmatu, ning ilmselt pan Kurtna lähtus sellestki, kuidas oli tõlgitud vene keelde. Aga miks vene keeles siis nõnda tõlgiti? Tsukiiniga analoogne kabatšokk oli ju Venemaal üsna tuntud vili? Samas on vene keeles sõnal "кабачок" ka teine tähendus – nimelt tähendab see mõnusat trahterit. Isand Kõrvits oma vaese mehe kuvandiga tähendanuks Vene kontekstis üsna ühemõtteliselt joodikut. Mõistagi üritas nõukogudeaegne protektsionistlik toimetamispoliitika selliseid apsakaid vältida. 

L. Midagi läheb alati kaotsi

Üldiselt kipub iga tõlge väljendama konkreetset kultuurisituatsiooni, milles ta loodi. Minu jaoks on näiteks väga selge, et tänapäeval ei pruugi ingliskeelse lastekirjanduse tõlkimise puhul tõlkijal olla samu vabadusi mis minul vene keelest tõlkides. Nagu Uspenski teksti puhul on dominant multifilm, millest lähtuvalt pidanuks tegema uue tõlke, on tänapäeva maailmas selge dominant inglise keel. Oleks näiteks üsna imelik, kui Kate ja Peter tõlgitaks Katsiks ja Petsiks. See lihtsalt ei mõju loomulikuna. Samuti jätab inglise keelest tõlkija rahumeeli sisse väga keerulised nimed, nagu "Harry Potteri" Hermione, ja õigesti teeb.

Venekeelse lastekirjanduse tõlkijalt tegelikult eeldataksegi, et ta "kodustab" teksti rohkem. Piirid, millest üle astuda ei saa, on aga sellegipoolest olemas. Ainult nad kulgevad natuke teises kohas kui angloameerika kirjanduse puhul.

Täpselt vastupidine situatsioon valitses siinkirjutaja lapsepõlves. Mäletate ju küll neid hääldamistabeleid paljude Euroopa keeltest tõlgitud raamatute lõpus, kus lugejale selgeks tehti, kuidas ühte või teist sõna eesti keeles hääldada tuleb? Samas oletan, et venekeelse lastekirjanduse tõlkes esines toona kirjanduse "kodustamist" omajagu vähem. Valitsev paradigma pidas lastekirjanduse maailmas loomulikuks vene keele ja kultuuri domineerimist põhjustel, millel siinkohal samuti pole mõtet pikemalt peatuda.     

Ometi, ükski tõlge ei ole läbipaistev, see on alati interpretatsioon. Kui mingil hetkel tuleb teha valik ühe või teise sõna kasuks, läheb alati midagi kaotsi. Ja sellest on kahju.

Näiteks, mul on siiani kahju, et eesti keeles ei kõla "korrutustabel" ja "kägistustabel" nii sarnaselt, nagu vene keeles kõlab "таблица умножения" ja "таблица удушения" (Grigori Osteri "Õuduste kool").[17]

Aga pole parata, c'est la vie. Kui aina kadudele mõelda, siis polekski vist üldse võimalik tõlkida. Võib kohe ennast korrutustabeli abil ära kägistada, nagu soovitab Oster, va huligaan.

 

[1] Grigori Oster, Muinasjutt pisiasjadega. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson. Varrak, 2012.

[2] Grigori Oster, Vallatu matemaatika. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson. Varrak, 2015.

[3] Daniil Harms, Siil ja siisike. Koostanud Ilona Martson, vene keelest tõlkinud Ilona Martson ja Priit Aimla. Tänapäev, 2012.

[4] Eduard Uspenski, Krokodill Gena ja teised muinasjutud. Vene keelest tõlkinud Helgi Limberg. Eesti Raamat, 1989, lk 108.

[5] Eduard Uspenski, Onu Teodor, kass ja koer. Onu Teodori tädi. Vene keelest tõlkinud Andres Jaaksoo. Steamark, 2000, lk 18.

[6] Marina Abramova, Mina olen nahkhiir. Pegasus, 2019

[7] Astrid Lindgren, Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses. Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Eesti Raamat, 1969, lk 96–97.

[8] Grigori Oster, Vallatu matemaatika, ülesanne nr 126.

[9] Olga Volkova, Mina olen rebane. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson. Pegasus, 2017, lk 28.

[10] Daniil Harms, Siil ja siisike, lk 53.

[11] Grigori Oster, Vallatu matemaatika, ülesanne nr 212.

[12] Daniil Harms, Siil ja siisike, lk 22.

[13] Grigori Oster, Muinasjutt pisiasjadega, lk 7.

[14] Grigori Oster, Vallatu matemaatika, ülesanne nr 99.

[15] Kornei Tšukovski, Imepuu. Vene keelest tõlkinud Jaan Kross, Ellen Niit ja Jaan Kärner. Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 84.

[16] Gianni Rodari, Cipollino seiklused. Itaalia keelest tõlkinud Aleksander Kurtna. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

[17] Grigori Oster, Õuduste kool. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson. Varrak, 2010, lk 12.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Tõlkija hääl

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: