Arvustus. Kanye Westi misjoniprojekt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kanye West ja tema Sunday Service Coachella muusikafestivalil 2019. aasta aprillis.
Kanye West ja tema Sunday Service Coachella muusikafestivalil 2019. aasta aprillis. Autor/allikas: Rich Fury/AFP/SCANPIX

Uus plaat

Kanye West

"Jesus Is King" (GOOD Music, Def Jam Recordings)

7/10

Üks terviklikemaid asju, mida Kanye West loominguliselt viimastel aastatel saavutanud, on iganädalase gospelmuusika sarja Sunday Service ellukutsumine. Avalikkuse ette tilgutatud videomaterjalidest ja antud intervjuudest on jäänud mulje, et see on andnud "Life of Pablo" järel oma loomingulise ning psüühilise pideme kaotanud räpparile uue lähenemise muusikale ja elule laiemalt. "Jesus Is King" on selle vääriline manifestatsioon, kuigi omade mööndustega.

Olgu see lunastuse läbi pääsemine, aga Kanye pole kunagi kõlanud rahulikumana, isegi kui ajuti näib, et emotsionaalsed pursked on vaka all hoitud mõningaste raskustega. Sellest olenemata leiab momente, kus räppar kanaliseerib tugevalt ka Yeezuse-aegset (2013) agressiivsust. Näiteks "Selah", mis hommikul mõõdukalt rahvast pungil trammis kuulates tekitab endalgi kaifi äärele viiva ja seeshoidmatu viha, mille tahaks esimesele Hobujaama peatusest trammi sisenevale inimesele rusikaga näkku lüüa. Samas silub "God Is" igasugused ärritajad juba esimeselt noodilt ära ja sisendab ka usukaugesse klišeelist vajadust aktsepteerida maailma kõigi selle vigade ja värdjatega.

Kuigi kellelgi pole õieti õigust kommenteerida – eriti ehk agnostikul nagu siinkirjutaja – kui siiras või tõsine kellegi teise usk on, mõjub "Jesus Is King" rohkem kristluse-teemalise sisuturundusliku projekti kui süvausksete veendumuste väljendusena. Kanye pigem pillab piiblitegelaste nimesid ja viiteid salmidele kohtadesse, kus seisid kord veel bitch'id, fuck'id ja asshole'id. See annab lugudele siivsama joone, aga jätab ka suhu ikkagi maigu misjoniprojektist, mis ärgitab alateadlikult samuti Jeebuse-mehe poole üle tulema.

Soul-muusikale teed rajada aidanud gospel pole samas kunagi kõlanud selle žanri võhikule lahedamalt kui nüüd. Kuigi Kanye kõige täiuslikum gospelpala jääb 2016. aasta albumile "Life of Pablo" ("Ultralight Beam"), on Kanye "Jesus Is Kingi" näol pannud end kristliku musta muusika teenistusse ja vastupidi viisil, mis mõjub orgaaniliselt ja kogu oma ilus. Selliselt nagu see oleks – kristliku maailmapildi järgi kirjeldades – saatuse poolt nii ette määratud.

Peale paduusklikule teele pöördumise tundub, et uuel albumil on Kanye võtnud teise lähenemise ka tehnilises plaanis. Muidu eriti täidlast helikvaliteeti näidanud Kanye on uuel albumil jäänud ootamatult lameda ja kuiva lo-fi vokaalsaundi juurde, kus sagedusriba tundub olevat tõmmatud järeltöötluses eriti kitsaks ja selle arvelt antud rohkem helilist mastaapi just gospelkoori osadele. Olgu tehniline protsess milline tahes, ilmselt pole see tehtud nii ajapuudusel ja pooliku miksi tõttu, vaid pigem esteetilise taotlusena.

"Jesus Is King" on vähem album ja rohkem skittide kogu, kus pooled lugudest pole endale veel päris nägu saanud. See on paiguti isegi kuritegelik, kui hoomata nende taga olevat tegelikku potentsiaali. Kanye-apologeedina saab samas öelda, et taolistele lühipaladele kalduvuse märke kandis juba "Life of Pablo", samuti tuleb meelde lahkunud teleajakirjaniku Mati Talviku jutt sellest, "kuidas saade ei saa kunagi valmis, vaid saade läheb eetrisse". Seda parafraseerides võib öelda, et "Jesus Is King" ei saanud valmis, "Jesus Is King" ilmus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: