Arvustus. Märkmeid disainist ja narratiividest ({{commentsTotal}})

Disaini köögipool
Disaini köögipool Autor/allikas: ERR

Loore Sundja, Else Lagerspetz
„Notes, Memories, and Fictional Accounts of the Published Works”
Knock! Knock! Books ja Lugemik, 2016

„Notes, Memories, and Fictional Accounts of the Published Works” on EKA graafilise disaini eriala lõputöö, mille andis välja selle jaoks loodud fiktiivne kirjastus Knock! Knock! Books. Esmapilgul tundub väike, endasse seitset erinevat kultuuriteemalist ning üksteisega haakuvat narratiivi mahutav teos müstilisena. Ajapikku see arvamus süveneb ning moondub segaduse ja lugemisrõõmu virvarriks. Olgugi et pealtnäha on tegemist välimuselt lihtsa ja sisult konservatiivse kultuuriteoreetilise teosega, ei ole see pelgalt ilukirjandus ega ka disaineriraamat, kuigi mõlemale omast seal leidub. Paksemat sorti brošüüri meenutav, kuid sellegipoolest selge ja sujuva vooluga jutustus lahkab edukalt fiktiivset kirjastamist ning loob libakultuuri. Kultuuri, mis laenab ja matkib, aga mis teeb seda nii hästi, et kujuneb lugeja peas peaaegu elementaarseks tõeks.

Pärast esmast lugemist olin segaduses. Mis on päris? Mis väljamõeldis? Kas loetu mängis minu tunnete ja teadmishimuga tahtlikult? Ideaalne tõejärgse ajastu lugemismaterjal. Ning nagu kirjutas Ott Kagovere mullusuvises juunikuises Sirbis, on „raamatus esitatud kultuurilugu niivõrd detailne ja veenev, et tekivad kahtlused, kas tegu on ikka fiktsiooniga”.[1] Tõepoolest, üksteisele viitavad või üksteisest välja kasvavad lood antropoloogilistest uuringutest, luulest, arhitektuurist, kunstist ning isegi kristlikust animatsioonist on pikitud „päris” kultuuriteooria ja pärisnimedega ning lugeja (vähemalt mina) peab iga teist nime igaks juhuks veebiavarustest otsima, sest äkki on just see inimene, see kunstiliikumine või see teos kultuuritarbimisel kahe silma vahele jäänud. Kuid kohmetustunne, mis narrilt otsinguribale nimesid toksides sees pulbitseb, kaob narratiivi sukeldudes kiiresti. 

Sundja ja Lagerspetz kirjutavad soravalt, komistusteta. Või kui komistavadki, siis meelega. Teevad vigu, et neid siis ise teadlikult ja tähelepanelikult parandada. Mõttepausid ning ümbermõtlemised on loomulikud, arusaadavad ning tihtipeale ka põhjendatud. Iseloomulikum neist on ehk autorite äkkarusaam, et juba kolmandat lugu järjest loob nende kujutlusvõime peategelased meesteks (lk 46). Peale terast enesekriitikat saab „Denial of the House’i” ehk „Maja eituse” autorist, tuntud Hollandi kunstiajaloolasest Pieter Broewerist silmapilkselt südikas ja terane professor Petra Broewer, oma ala spetsialist ning üks väheseid naisteadlasi.[2] Selsamal moel valivad autorid ka tegelastele väljanägemise: võttes ühe päriselt eksisteeriva inimese tunnusjoone, mõeldakse see ümber, jõutakse järgmise tunnusjooneni ning lõpuks kombineeritakse need kaks, et fiktiivne tegelane näeks välja täpselt nii nagu vaja.

Lugeja ette heiastub eklektiline valik kunstist ja elust. Tekib terve spektritäis tegelasi ja teooriaid, kelle ja mille kohta tahaks aina enam ja enam teada, kuid teose formaat ning eesmärk seavad range piiri, mida suudab ületada vaid iga lugeja isiklik kujutlusvõime. Kuid selleks, et väljamõeldud lugu koos püsiks, on vaja tegelast, nime, mille külge fiktiivset kultuuri pookida. Saage tuttavaks Christian Harald Nielseniga, Taani misjonäriga, kes sõidab Gröönimaale nasakkide juurde ja jääb sinna pikemaks ajaks, ning kelle sulest sünnib ka esimene teos, mille K!K!B avaldab. Või ehk imponeerib lugejat hoopis Seo Ba’o, nasakkidega sarnasest hõimust pärit noormees, kes 20. sajandi algul Kanadasse emigreerudes endas luulelembuse avastas, ning tühjade lehtede, suvaliselt lõigatud ja uudses vormis kokku sobitatud värsiridadega mängides uue žanri lõi.

Sellega Sundja ja Lagerspetzi kujutlusvõime ei piirdu – kiirelt liueldakse ühelt teemalt teisele, avaldatakse kaheksa numbrit Austria sisearhitektuuriajakirjast „Der Innenraum des Abendlandes” („Õhtumaa interjöör”), analüüsitakse poliitikat ning ortodoksset kirikuliturgiat siduvat vene kunstirühmitust ОТÉЦ (Isa), aidatakse noorukese Leedu kunstniku Agne Jankauskiené isikunäitust korraldada ning lahatakse tema lapsepõlve, kus oli tähtsal kohal nii range katoliiklus kui ka esoteerika. Kultuuriteooria kultuuriteooriaks – entusiastlik üheksakümnendatel üles kasvanud laps ning keskmisest suurem joonisfilmifänn minus rõõmustab just kogumiku viimastel lehekülgedel. Jankauskiené on nimelt üht oma teost mõtestades laenanud fraasi 80ndatel Ameerika Ühendriikides näidatud ning 90ndatel postsovetliku Leedu teleriekraanile jõudnud kristlikust lastesaatest. Seesama lastesaade nimega „Bible Hounds” („Piiblipenid”), mis kodumaal edu ei saavutanud, suudab aga teismeliste ninjakilpkonnade ja Marsilt pärit mootorratturhiirtega võrrelduna ka haige emaga koos elava Jankauskiené trauma edukalt lahti mõtestada. Nimelt satuvad kaks Chicagost pärit peni Jack ja Spotty ajas rännates linna, mida valitseb Mooses ning kuhu üle öö ilmuvad kaks kümne käsuga täidetud kivilahmakat. „Kes vastutab kivide eest?” küsivad külaelanikud lõbusal lauluviisil. „Kes vastutab kivide eest?” küsib Jankauskiené, vaadates kristallidesse ja müstikasse uskuvat ema vähiga võitlemas. Kas usk vastutab?

Lisaks osavale jutuvestmisele leidub kogumikus ka disainielemente, mille kohta võib öelda, et tegelikult on Sundja ja Lagerspetz just nende ümber oma lood põiminud. Pealtnäha lihtlabased internetiavarusest nopitud fotod ja kuvatõmmised on sujuvalt tekstimassi poogitud ning muudavad sõnaderägastiku õhulisemaks ja narratiivi mänglevamaks, tuletades lugejale meelde, et tegemist on fiktiivse kultuuriteooria ning välja mõeldud tegelastega. Kuid visuaalne abimaterjal ei ole fiktiivne, näiteid otsitakse ja tuuakse olemasolevast maailmast ning reaalselt eksisteerivast kultuurist. Seega ei maksa imestada, kui juhtud raamatut sirvides peale Viggo Mortenseni näole, mõnele Tallinna kinnisvaraturgu iseloomustavale fotole või Tanel Veenre ehetele – just niimoodi, päriselu kaudu ehitavad Sundja ja Lagerspetz üles oma alternatiivkultuuri. Kontrastiks kergemale, absurdi piire kompavale fotomaterjalile on iga sisututvustuse ehk jutu lõppu lisatud K!K!B poolt avaldatud või avaldamisele kuuluvate teoste kaanekujundused. Kuigi needsamad kujundused ei ole alati tingimata tõsised ega paatoslikud, leidub nendes ametlikkust ja põhjendatust. Tundub, justkui ei oleks kaanekujundused ainult disainielemendid, vaid esindaksid teatavat kirjastuslikkust, täpselt sellisel määral, nagu üks fiktiivne kirjastus seda teha saab. Või annab kujundus jutustustele lõplikuma, käega katsutavama tunde? Üks samm avaldamisele lähemal.

Autorid on kogumikku kirjeldanud järgmiselt: „Käesolevas raamatus lahkab K!K!B sügavalt fiktsionaalset kirjastamist sügavalt isiklikul moel.”[3] Tõesti, kogumik on isiklik. Kuidas see saakski olla teisiti, kui kogu lugu saab alguse Eesti külmas talves bussi oodates analüüsitud ütlusest: „Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära”? Isiklikku ainest leidub ka teistes kogumikku kätketud lugudes. Jutt maja eituse teooriast, mille keskmes on hoone lammutamisel rusude keskele jonnakalt püsti jäänud lift, saab alguse Stockholmi hostelis hilinevaid kaaslaseid oodates. Detailirikkad selgitused, miks just üks või teine kujundus mingile teosele sobib, põimitakse kokku isiklike põhjenduste ning arusaamadega antud teooriatest või tegelastest. Autoritest saavad teose käigus nii poeedid, disainerid kui kultuurihuvilised, kes, kuigi juba ammu teadlikud eesootavast, käivad lugejaga koos mööda avastamisteed. Sundja ja Lagerspetz seovad oskuslikult uudishimu ja värvika kujutlusvõime ning on luulelised hetkedel, mil seda oodata ei oska. Samuti imponeerib autorite innukus puudutada sotsiaalseid, poliitilisi ning religioosseid teemasid – vaatluse all on emigreerunud noormehe side koduga läbi luule, naisteaduri läbielamised meestekeskses teadusvallas, noore kunstniku lapsepõlv kahestunud usu ja tõekspidamistega perekonnas. Kuid Sundja ja Lagerspetz ei tee seda tungivalt, poliitikat või probleeme kurgust alla surudes, vaid viipavad nende suunas õrnalt, aga kindlakäeliselt. Seesugused probleemid on olemas – ja seda isegi väljamõeldud maailmas.

Kui raamatu käest panin, guugeldasin uuesti teoses esinenud nimesid. Ma ei tahtnud uskuda, et neid olemas ei ole. Nimed ning teooriad olid minu teadvuses kanda kinnitanud ning Gaute Kivistiku „Eesti mängust” või loengumaterjalidest kahe kõrva vahele sadestunud teadmiste keskele ennast mugavalt sisse seadnud. Ei imestaks, kui tulevikus seltskonnas pahaaimamatult sibulakuplite kujulisi soenguid lõikavale kunstnikule või kahe krantsiga kristlikule joonisfilmile viitan.


[1] Ott Kagovere. „Graafiline disain kui kaasaegne kunst” – Sirp 17.06.2016.
[2] Muide, väljamõeldise ja reaalse elu vahelist seina agaralt purustada püüdes avastasin, et antud loo peategelane jagab peaaegu et identset nime Amsterdami ülikoolis tegutseva arhitektuuriprofessori Petra Brouweriga. 
[3] Loore Sundja, Else Lagerspetz. „Knock! Knock! Books: Publishing as a Fictional Practice”. – https://​gd16show​.artun​.ee/.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: