Aivar Kull. Lembit Eelmäe, plahvatuslik näitleja ({{commentsTotal}})

Näidend
Näidend "Kaks viimast rida", teater Vanemuine näitlejad Herta Elviste ja Lembit Eelmäe (1973) Autor/allikas: Richard Kangro

Sõnavõtt Lembit Eelmäe 90. sünniaastapäeval 26. septembril 2017 Ala rahvamaja mälestusüritusel.

Mul paluti pisut rääkida minu raamatu „Lembit Eelmäe” (2011) sünniloost. Kui lubate, alustan aga veidi kaugemalt.

Ja nimelt: minu varases lapsepõlves oli meil kodus päris ehtne nukuteater. Meeter korda meeter põrandaga ja 60-70 cm kõrge kast vineerist portaali, tumepunase eesriide ja lavaauguga, ülevalt niidist tõmmatavate nukkudega. Ema valmistas nukud, vanem vend dekoratsioonid, mina esinesin näitlejana ja kandsin vahel nukkude abil üksinda ette hulga tegelastega pikki näidendeid. Muu hulgas sai seal maha mängitud ka Kitzbergi lastenäidend „Kaval-Ants ja Vanapagan”, nii oli Vanapagan mulle juba varakult tuttav tegelane!

Usun, et sealt saigi alguse minu teatripisik, ja ma arvan, et ehk võiks mõni praegunegi lapsevanem ehitada koduse nukuteatri, küllap arendaks see lapse loomingulisust hoopis rohkem kui hommikust õhtuni arvuti taga istumine!

Aga muide, meie nukuteatri lava-auk oli enamvähem sama suur kui ühe praeguse keskmise arvuti ekraan, nii et vahel tuleb mul praegugi arvuti ees kuidagi imelik-tuttavlik tunne – omaette nukuteater ju seegi!

Aga ma ei tahaks kuidagi esineda arvutite või interneti vastasena, vastupidi, Lembitu-raamat sündis suuresti tänu interneti kiirelt täiustuvatele andmebaasidele. Minu jaoks oli 21. sajandi algus nagu omamoodi teine noorus, pärast koduse interneti saamist vaatasin esimese asjana ära kõik Chaplini filmid. Internet annab näitlejale otsekui igavese elu, praegu on Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis võimalik vaadata tervet hulka Lembit Eelmäe osatäitmisi, sealhulgas ka võimsaid tipprolle Põrgupõhja-filmis, „Kauka Jumalas”, „Kihnu Jõnnis” ja „Magamistubades”. Aina lisandub ka telelavastusi ja kuuldemänge, nii et mul on hea meel, et sain lisada oma raamatule vastavad põhjalikud nimestikud – nüüd saab iga tõsisem Lembitu talendi austaja otsingust pealkirjade järgi kõik kerge vaevaga kätte.

Ma sain Lembituga tuttavaks aastal 1976, mina olin siis 21-aastane Vanemuise lavapoiss, tema lähenes 50-le ja oli just tõusnud oma pikka aega varjus püsinud, ja siis äkki plahvatuslikult avanenud talendi tippudele.

Kuulsus ja tunnustus ei mõjutanud Lembitut karvavõrdki, temaga suhelda oli alati meeldiv ja lihtne. Tema 60. juubeli eel tegin temaga pikema intervjuu ajakirjale Teater. Muusika. Kino (1988/1), sealt jäi mõndagi head materjali üle. Ka oli meil üks ühine tuttav, minu hea naabrinaine Valve Soovik, vendade Lembitu ja Augusti lapsepõlvekaaslane, kelle sünnipäevadel Lembit püüdis alati kohal olla. Ja astus siis ikka ka üle koridori minu poole sisse. Ja vahel veeres jutt ka elulooraamatu kirjutamisele.

Samas nägin kurja vaeva Oskar Lutsu monograafia lõpuleviimisega, nii et alles pärast selle valmimist (2007), Lembitu 80. sünnipäeva künnisel sain tõsisemalt asuda uue biograafia kallale.

Lembit ise temast kirjutatud raamatut kahjuks enam käes hoida ei saanud, kuid õnneks sain talle näidata mitut eelnevat arvutist prinditud väljatrükki, mida ta – õige pisut – ka parandas-täiendas.

Raamatu kirjutamisega – kuni Lembitu lahkumiseni (2009) – on seotud üksnes positiivsed emotsioonid. Temaga – ja muidugi ka särava ja särtsaka Herta Elvistega – sai nende pool Aardla tänava õdusas korteris sõna otseses mõttes mõnusasti juttu PUHUDA – nii et vahel oli isegi kuidagi imelik hakata kuuldut kohe kirja panema. Elutark ning alati vaimukas ja löögivalmis Lembit oli üks suurepärasemaid „jutupaunikuid”, keda ma oma elus kohanud olen. Laval jõuline ja energiast pulbitsev, eraelus leebe ja tagasihoidlik – selline ta oli.

Minu taotlus oli kirjutada askeetlik raamat, piirduda põhilisega, vältida liigset sõnavahtu. „Raamatu juures on kõige tähtsam see, et ta valmis saaks!” – nii kordasin vahel endamisi. Näitleja enam kui 170 teatrirollist tuli rõhuv enamik kõrvale jätta – muidu poleks see raamat praeguseni valmis.

Minu raamatus on põhirõhk tõsistel ja dramaatilistel rollidel, praegu aga tahaksin vahest pisut rohkem esile tõsta Lembitu erakordset koomikutalenti. Ja tooksin sellise kõrvutuse. Minu põlvkonna üks iidoleid oli suur prantsuse koomik Louis de Funès. Mäletan eriti selgesti, et piisas, kui ta filmi „Mees nagu orkester” alguses autoga sõites kergelt kulmu kortsutas – ja saali tabas taltsutamatu naeruhoog. Sellist reaktsiooni suutis – sõnagi lausumata – tekitada ka Lembit. Kui ta astus „Magamistubades” rahva ette uskumatult sarnase Leonid Brežnevina, siis polnud tal kõrvulukustava naerulagina tekitamiseks vaja teha muud, kui mõni sekund saalitäit publikut pahuralt põrnitseda – ja selles oli kõik koos: võimuhullu peasekretäri rumaluhkelt toretsev ordenitelembus, jõhker salakavalus (näidend rääkis Tšehhoslovakkia okupeerimisest aastal 1968), vaimne piiratus, nõukogulik lamedus, „ustava leninlase ja suure rahuvõitleja” totter oreool... Üks efektsemaid poliitilisi paroodiaid eesti teatris.

Sellega ma praegu piirdun, muidu võiksingi jääda Lembitu rollidest pajatama.

Milline aga võiks siis olla põhiline kogemus või sõnum, mille andis Lembitu-raamatu kirjutamine? Kui seda nüüd, kuus aastat pärast raamatu ilmumist, endalt küsisin, siis meenus esimesena, kuidas Lembit värvikalt, vahel ka nukra huumoriga kirjeldas Kaarel Irdi lavastamismaneeri (enne Jaan Toominga tipplavastusi).

„Ükskõik, mida ma laval tegin, ikka polnud see õige...”

Nii võiksime siit tuletada moraali: hoiduge inimeste eest, kes oma positsiooni või eelarvamste kõrguselt aina ja iga hinna eest püüavad teile tõestada, et te teete seda, teist ja kolmandat asja valesti. Osake oodata, aga ärge magage maha soodsat tähtede seisu.

Ja otsige elus ikka inimesi, kes teisse usuvad, kes teid toetavad ja tagant tõukavad, kes sisendavad usku, lootust ja sooja kindlustunnet, nii nagu seda tegi Lembit Eelmäe.

Aitäh talle selle eest.

Toimetaja: Valner Valme



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: