Imbi Paju. Lugu, mis nõukogude ajal "unustati" lastele rääkimata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Imbi Paju
Imbi Paju Autor/allikas: erakogu

Nüüd, kui sovetlik ajalootõlgendus ajab juuri ning raske on vahet teha hea ja halva vahel, nii et peetakse normaalseks, kui maaeluministri töökabineti seinal on ka nõukogudeaegsed põllumajandusministrid, peaks ajajoonel tagasi minevikku minema ja vaatama, mis meie mäluga on tehtud on, ütles Imbi Paju ERR kultuuriportaalile.

Avaldame katkendi Imbi Paju "Tõrjutud mälestustest".

Imbi Paju 12 aastat tagasi ilmunud dokumentaaljutustus "Tõrjutud mälestused", mis kirjaniku perekonnaloo kaudu näitab, kuidas Nõukogude okupatsiooni ajal oli üksikinimene sunnitud silmitsi seisma poliitilise kurjusega, on ilmunud tänaseks kaheksas keeles ja seda võib auga nimetada Eesti ajaloo- ja mälestuskirjanduse klassikaks. Tänavu jõudis raamat taas Eesti lugejateni.

Kirjastuse Gallus toimetaja Merit Kase sõnul otsustati raamat uuesti välja anda, sest peale on kasvanud uus põlvkond lugejaid, keda see raamat võib aidata meie ajalookogemuse mõistmisel. "Omal ajal oli Imbi Paju isiklik ja ajalookogemust tundetasandil selgitav lähenemine Eesti minevikuloo kirjeldamisel väga värske vaatenurk. Just sedasorti jutustus aitab seda aega mõista ka neil, kes ise otseselt okupatsiooni terrori all kannatanud ei ole, aga mineviku pagasit järeltuleva põlvkonnana siiski omal moel kannavad," sõnastas Kask.

Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest välja tõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.

"Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju," on öelnud kirjanik, kolumnist ja poliitiline analüütik Edward Lucas.

 

IMBI PAJU

Esimese maailmasõja mälestused

Kui Tsaari-Venemaa Eestis 1914. aasta 31. juulil üldmobilisatsiooni välja kuulutas, algas eestlaste jaoks Esimene maailmasõda, millele järgnes Eesti vabadussõda. See tähendas tollastele noortele Eesti meestele viie ja poole aasta pikkust sõjateed. Palju kergemini pääses neil päevil Soome, mis oli küll Vene impeeriumis, kuid maa eristaatuse tõttu sealt mehi ei mobiliseeritud.

Minu emaisa Gottlieb Madi oli uhkesse, rätsepa nõelasilmast tulnud sõjaväemundrisse riietatud ja ilmselt seisis ta tsaariarmee polgus (ma ei tea polgu nime), mis koosnes tuhandetest Eesti meestest. Kusagil seal rivis seisis minu teinegi vanaisa Elmar Paju, samasuguses uhkes mundris (sellest on imekombel fotogi säilinud). Aga võib-olla nad olid ka orkestripoolel. Mõlemad vanaisad olid väga head muusikud. Elmar oli puhkpillimängija ja Gottlieb oskas vähemalt kolme keelpilli ja lõõtsa. Kahju, et nad kunagi omavahel tuttavaks ei saanud.

Kui pasunad puhusid ärasõitu ja polguorkester hakkas mängima kurba marssi "Toska po rodine", hakkasid neid ära saatma tulnud omaksed nutma.

Ma saan ainult intuitiivselt taastada seda hetke, mäletades uduselt lapsena kuuldud emaema Helene ja isaema Elwira jutustusi. Isaema Elwira elas tollal oma vanemate, õe ja vennaga Tartus. Tema kirjandushuviline õde Laura õppis Puškini-nimelises tütarlastegümnaasiumis ja vend Leonhard kommertsgümnaasiumis. Nad olid tulnud Elmarile lehvitama, sest nende vanavanemad elasid Tartu lähedal Palamusel, kus Elmargi. Elmari kaks venda saadeti sealt hiljem linnakooli haritlaseks õppima.

Tartu on ülikoolilinn ja rahvusliku ärkamise keskus. 1906. aastal ehitati sinna rahvusliku teatri Vanemuise uus hoone, 1909. aastal asutati Eesti Rahva Muuseum. 1905. aasta revolutsiooni ajal, sotsiaalsete murrangute tuules, olid kokku tulnud noored kirjanikud ja kultuuritegelased Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas, Jaan Oks jmt. Noor-Eesti, julge kultuuripoliitiline rühmitus, oli seadnud oma eesmärgiks Eesti ühiskonna muutmise ja Eesti vaimse vaatepildi avardamise. Varem öeldi "Noblesse oblige – noorus kohustab!". Tartu oli heisanud oma loosungi "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!". Taheti murda läbi Saksa ja Vene kultuurimõjudest laiemale euroopalikule pinnale: liita Eesti kirjandusega Skandinaavia, Itaalia ja Prantsuse uusi kirjanduslikke suundi. Vanaema Elwira gümnasistist vend Leonhard oli öelnud selle kohta mobilisatsioonipäeval, et tema võitleks ainult iseseisva Eesti eest.

***

Kui ma vanaemalt täpsemalt neid asju lapsena pärisin, siis ta ei tahtnud rääkida. Selle asemel soovitas ta mul õmblemist õppida, sest "nii mõnedki Eesti naised, kes neljakümnendatel aastatel Siberisse olid küüditatud, olid ellu jäänud, kuna olid haaranud viimasel kinnivõtmishetkel õmblusmasina sellele teekonnale kaasa ja õmblesid Stalini repressioonidest kurnatud Venemaal keset nälga ja haigusi Vene naistele igast võimalikust kangatükist kenasid riideid". Palgaks said nad vaesunud venelaste tagasihoidlikust toidutagavarast kanamune ja piima.

Meil ei räägitud Nõukogude ajal kodus eriti neist vanadest asjadest: vanaisade ja -onude sõttaminekust, vabadussõjast ning paarkümmend aastat hiljem nende inimeste ülekuulamisest KGB keldrites ja küüditamisest.

Alles siis, kui Eesti jälle iseseisvaks sai, julges mu onu mainida Nõukogude okupatsiooni ajal maa sisse peidetud raamatuid. Vanaonu Leonhardi ja vanavanaisa Hendriku prantsuskeelsed teosed geograafiast ja poliitikast olid nüüd seal mädanenud ja ära kõdunenud. Nende enda elu oli hävitatud Nõukogude võim. Nõukogude aeg oli süstinud vägivalla abil inimestesse hirmu: teist ei maksa usaldada, endast ei maksa midagi rääkida. Nii sai vaikimisest meie identiteedi osa. Vaikimise nõue kandus üle järgmistele põlvkondadele. Tänapäevalgi teavad noored 20-aastased harva oma esivanemate lugusid või ei teata isegi nende nimesid. Mul on noor, 23-aastane sõber, intelligentne ja sarmikas, kellele on räägitud, et  tema vanaema toodi vägisi 1940. aastatel noore tüdrukuna Poolast Nõukogude Liitu koonduslaagrisse ja pärast ta ei pääsenud enam kodumaale tagasi, kuid see on kõik. Nüüd on mu sõbra vanaema surnud ja ta ei jõudnudki küsida, kuidas vanaema pere Poolas enne sõda elas, milline oli tema perekond, milliseid raamatuid ja ajalehti loeti. Poola pidi ju ka Esimese maailmasõja tuultes Vene impeeriumist end välja võitlema ja Teise maailmasõja ajal veeti poolakaid Gulagi nagu eestlaseidki.

Selline mineviku suhtes immuunseks muutumine võttis aega, kuid kui mina olin 1980. aastatel kahekümnene noor, oldi juba üsna immuunsed, peideti tunded sügavale ära.

Arsti ja psühholoogi Heino Noore analüüsi järgi tahtsid inimesed, kes olid pärast sõda ja repressioone ellu jäänud, ka ennast igapäevases elus teostada, karjääri teha, raamatuid kirjutada, põldu harida, olla silmapaistev teadlane, arst, kunstnik, tööline, kuid alateadvuses pidi Nõukogude inimesel olema hirmuseisund.

Sõja järel esitati eestlastele peamiselt järgmisi süüdistusi: "Nõukogude kodumaa reetur", "natsionalist", "kontrrevolutsiooniline element" ja "bandiit". Kommunistlik partei ja NKVD otsisid kõikjalt Nõukogude rahva vaenlast. Inimestega käis alateadlikult kaasas mõte: kes on järgmine, keda Nõukogude kord karistab, võib-olla olen mina järgmine. Võib-olla mind millegipärast paljastatakse, ma olen mõelnud Nõukogude korrast halvasti või öelnud midagi kriitilist selle korra kohta ja mind ei võeta enam kooli või tööle või suunatakse tööle kusagile mujale, kuhu ma ei taha minna.

Nõukogude Liidus tööpuudust kui sellist ei olnud, laagrite kaudu oli arenenud isegi "orjatöö". Hirm liikus rahva teadvuses, et niisugune organ nagu GPU, Tšekaa, NKVD või KGB (selle poliitilise "julgeolekuorganisatsiooni" nimi vahetus) oli olemas. See Nõukogude julgeoleku sümbol pidi inimesele kerged judinad pidevalt naha vahele ajama. Inimene polnud mitte ainult surmaohus, vaid ka noore inimese elamata elu oli ohus: kui ma ei allu režiimile, siis võidakse mind taga kiusama hakata, töölt kõrvaldada või küüditada.

Ainuüksi KGB-sse kutsumine, minu enda või lähedase sinna kutsumine, mida vahel lavastati, oli juba inimesele šokk. Hirmutamiseks polnud vaja muud kui kutset tulla "na bessedovanije" ehk "vestlema". Me teadsime, et igas linnas oli KGB. Mõned läksid sellest majast möödudes teisele pole kõnniteed. Nii et hirm oli üks omapärane hingeseisund, mis mõjutas meie elu, meie tegevust. See oligi meie elu Gulagi varjus.

Kirjanik Viivi Luik on kirjutanud ühes kolumnis, et eestlastes elab põlvest põlve hirm süüdlaseks tegemise ees, kinnivõtmise ees ja äraviimise ees, Põhjamaades elab aga üleüldse hirm homse päeva ees, hirm teistest kehvem olla…

***

Vanaisa Gottliebi ja vanaisa Elmari Esimesse maailmasõtta minek sattus sellele ajale, kui suuriigid olid võimunäljas. Kõik püüdsid suurendada oma mõjujõudu naaberriikide üle. Sellest võimuvõitlusest sai alguse nii mõnigi rahvusvaheline kriis. Nagu alati, jahunesid tülitsevad pooled kahte leeri: ühel pool Antanti riigid Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Itaalia, Rumeenia, Kreeka, USA, Serbia, Jaapan ja 11 Ladina-Ameerika riiki, teisel keskriigid Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria.

Esimene maailmasõda algas 28. juulil 1914, kui Austria-Ungari kuulutas Serbiale sõja. Selle ajendiks oli 28. juunil tehtud atentaat Austria-Ungari kroonprintsile Franz Ferdinandile. 1. augustil kuulutas Inglismaa sõja Saksamaale jne.

Saksamaa tungis edasi kahel rindel: lääne- ja idarindel. Idarindel liikus Saksamaa Poola ja Baltikumi poole. Tannenbergi lahingus Venemaa kaotas ja minu vanaisa Gottlieb Madi sattus sakslaste kätte vangi.

Tüdrukud, kes 18. juunil, minu ema 9.s ünnipäeval oma isa ja ema foto ees seisid, olid seda Gottliebi vangilangemise lugu kümneid kordi kuulnud. Mina sain sellest teada 3. juunil 2006 oma sünnipäeval, kui tädi Heldil, kes oli siis 82-aastane, tuli meelde, et äkki Nõukogude ajal "unustati" see lastele rääkimata. Põhjus oli lihtne ja enesekaitseinstinkt toimis vaistlikult.

Igasugused seosed muude armeedega kui Punaarmee ja muude riikidega kui Nõukogude Liit võisid perekonnale halvasti lõppeda. Lundi ülikooli ajalooprofessor Klas-Göran Karlsson, kes esines 2005. aasta kevadel Tallinnas korraldatud ajalooseminaril, nentis oma ettekandes, et kuna noorel Nõukogude riigil polnud mitte mingisugustele varasematele ajalooetappidele toetuda, siis loodi idealiseeritud pilt oma väikestest saavutustest. Sama meetodi alla käisid ka Nõukogude-aegsed ajalooõpikud. Sealt me õppisime, et eestlased ei oodanud midagi muud, kui et Punaarmee tuleks ja vabastaks nad fašismist ja et nad võiksid hakata "Nõukogude rahvaste vennalikus peres" kujundama oma, Nõukogude inimese identiteeti.

Nii saingi ma alles 21. sajandil oma tädilt teada, et mu tsaariarmees teeninud vanaisa Gottlieb põgenes 1914. aastal Saksamaalt vangistusest kolm korda ära ja kolm korda võeti ta uuesti kinni.

Vanglaelu polnudki alguses kohutav, sest vangid anti sakslaste taludesse tööle ja vanaisasse armus seal peretütar Amalie. Vanaisa rääkis peale eesti ja vene keele ka saksa keelt, mängis pilli ja laulis. Ta oli üles kasvanud jõukas Eesti talus, mille sissetulek tuli savitöökojast, kus valmistati muu hulgas savist toidunõusid. Gottlieb oli töökas ja pererahvas nägi temas kohe väimeest. Kuid Gottlieb ei hoolinud ei sakslastest ega Amaliest. Sakslased olevat olnud haiglaselt kokkuhoidlikud ja liiga konservatiivsed. 1918. aastal tegi Gottlieb viimase põgenemiskatse. Kaotusevalus Amalie kaebas ametnikele Gottliebi peale, too saadi kätte ja peksti läbi. Pärast seda haigestus Gottlieb raskessee gripiviirusesse, mida kutsuti Hispaania haiguseks. Sellesse haigusesse suri pärast Esimest maailmasõda üle 20 miljoni inimese, kuid mu vanaisa Gottlieb jäi läbi suure ime ellu. Koju Eestisse pääses ta alles pärast seda, kui 9. novembril 1918 Saksa keiser Wilhem II troonist loobus ja sama aasta 11. novembril Compiègne'i vaherahu sõlmiti. Kodumaale jõudes oli vanaisa haigusest ja vangistusest veel nõrk, et võtta osa käimasolevast Eesti vabadussõjast. Sinna läksid nüüd minu isaisa Elmar ja vanaonu Leonhard.

Lapsed, kes 1939. aasta suvepäeval oma vanemate pildi ees seisavad, on õnnelikud, et isa ellu jäi ja hiljem nende imeilusa emaga abiellus.

Ajaloolane Alar Maas on kirjutanud 90 aastat pärast Esimese maailmasõja algust, et sellest sõjast võttis osa 100 000 eestlast, kellest 10 000 hukkus. Peale selle need, kes jäid invaliidiks. Kui palju sõlmimata abielusid, sündimata lapsi see tähendas.

Selles sõjas langes 10 miljonit sõdurit, sama palju suri haigustesse, 20 miljonit oli haavatuid. Sõjakulud küündisid 360 miljardi, sõjapurustused 28 miljardi dollarini. Sõja ajal kadusid Austria-Ungari, Venemaa, Saksamaa ja Türgi impeerium. See sõda muutis totaalselt inimkonna tulevikku, sest siis õpiti tööstuslikult tapma. Esimest korda võeti kasutusele lennukid, seetõttu muutus sõjapidamine kolmemõõtmeliseks. Enam ei kehtinud kindel rindejoon, vastase pommitajad purustasid tagalas asuvaid sõjatehaseid ja pommitasid elanikke. Välja arenes õhukaitsevägi ja laevadele ehitati õhutõrjekahurid, esimest korda kasutati allveelaevastikku. Leiutati kerge- ja raskesuurtükid, tankid, leegiheitjad, miinid, okastraat ja sinepigaas.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: