"A little bit of this, a little bit of that…" (natuke seda ja natuke toda). Nõnda laulab laulja ja laulukirjutaja Kelli Uustani oma teise albumi avaloos "Crush" ja tõesti, olles kuulanud ära kogu plaadi, jääb just see gruuvikas fraas kummitama. Ühtaegu sobib see iseloomustama kogu albumit. Natuke jazzi, veidi bossanoovat, hulganisti teatraalsemat show-muusikat, näpuotsatäis bluusi ja siis veel melanhoolset ballaadi…

Kelli Uustani on olnud tegev peamiselt muusikalilauljana, saanud selles vallas Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias koguni kõrghariduse.

Aga julgen arvata, et laulukirjutajana on ta märksa värvikam kui lauljana. Ta valdab eri stiile ja meeleolusid, tema sõnad on oskuslikult seatud. Revüülikule repertuaarile vahelduseks saab kuulata isiklikumat laadi palu.

Uustani võib olla esituses flirtiv ("Red Diary") nagu eelmise sajandi alguse ragtime'i tantsija, kelle seelikunarmaste alt välgub võrksukis jalgu… Või siis hoopis unelev-igatsev naine, kes ihkaks tunda midagi enneolematut ("A Sad Song", "Strange Kind Of Love").

Plaadi mitmekordsel kuulamisel jääb pinnale siiski mulje Uustanist kui kahestunud artistist (ja enamik artiste on kahestunud!) - ühelt poolt on teda mõjutanud särav muusikal ja suure lava, värviliste prožektorite ning sätendavate kostüümide esteetika, teisalt on sisimas tajuda hoopis teisi unistusi.

Nimilugu "Coming Out" on selle igatsuse selge tõestus - tahaks murda välja olemasolevast kuhugi kõrgemale, kaugemale, sirutada tiibu ja lennata. Ent samas on laulja hääles juba nukrus ja ehk teadminegi, et see ei pruugi päriselt iial õnnestuda.

Ehk ongi see unistus ja ideaal vaid üks kinnisidee? Nagu palas "Obsession".

Plaadi eessõnas kirjutab autor, et laulukirjutamine on talle kui teraapia - mida rohkem ta tunneb, seda aktiivsem on looming. Ka masendus on talle loominguliselt väestav olukord, ning kurbusest võib luua hoopis helget muusikat ja vastupidi, rõõmust nukraid viise.

Uustani omalooming on kahtlemata väärtuslikum osa plaadist, oskuslikud jazzmuusikud mängivad selle stiilselt välja, ning maailmatasemel produtsentide käe all võiks taolised laulud olla vabalt mõne sensuaalse glamuurika lauljanna hitid. Aga nii kõrgeid eesmärke Kelli Uustanil ilmselt pole, nii laulab ta oma isiklikke laule ise.

Uustani hääl võiks olla aga veel väljendusrikkam, enesekindlam, need laulud väärivad seda julgust!

Esimesel kuulamisel mõtlesin, et kus ma sellist häält olen enne kuulnud ja mulle meenus - palju sarnasusi hääletämbris ja maneeris leidsin Taani jazzlaulja Cecilie Norbyga. Kel huvi, võib võrrelda.

Kogu album on inglisekeelne ja ma tegelikult oleksin meeleldi kuulanud, kuidas sama muusikaline materjal kõlaks eestikeelsena. Usun, et see olnuks hoopis isiklikuma mõjuga. Soovin lauljatarile julgust proovida laulda emakeeles.

Just nimelt sellist muusikat, mis justkui käib oma ameerikalikkuses kokku inglise keelega. Kuna taolist muusikat tehakse maailmas palju ja tasemel, pole inglise keeles laulda vaja, ent eesti publik võiks sellesse muusikasse emakeelsena armuda, usun ma. Välja tulemist!