Ülevaade. Amsterdami dokfilmide festival valutas südant ajastu pahupoole pärast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jalal Vafae'i film
Jalal Vafae'i film "Anticlockwise". Autor/allikas: kaader filmist

November on eesti filmisõprade jaoks kahtlemata eriline aeg, mil PÖFF toob kinodesse uut ja väärt filmikraami. Samal ajal on aga Amsterdamis tõeline dokumentalistikapidu, mis toob kokku selle valdkonna kõige vägevamad eksperdid – filmitegijad, levitajad, festivalide programmijuhid, rahastajad ning mis kõige olulisem – kinokülastajad.

Amsterdamis toimuv rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival (International Documentary Filmfestival Amsterdam, IDFA) on dokumentaalfilmide jaoks kui Cannes' festival mängufilmidele. Selle vahega, et punase vaiba ja glamuuri asemel rullitakse kinolinadele meie maailma tõsilood, milles valutatakse südant ajastu pahupoole pärast, aga vaadatakse ka lootusrikkalt tulevikku. Kinodesse jõuab festivalide paremik, avastatakse uusi talente ja taaskohtutakse juba tunnustust pälvinud meistritega.

Sel aastal linastati kinodes üle 300 filmi, lisaks toimusid meistriklassid, interaktiivsete projektide näitus, uute projektide esitlused ja filmiturg. Festival on ülipopulaarne, enamikul kohaloldud filmiseanssidest olid saalid puupüsti täis. Eriti magus on see, et kinokülastajad saavad kohtuda filmitegijatega, sest filmide järel toimub lühike küsimustesessioon filmi autoriga.

Festival keskendub autorifilmide näitamisele ja võistlusprogrammidest peamised toovad esile täispikad ning keskpikad dokfilmid, tudengi- ja debüütfilmid ning lastedokumentaalid. Esile tuuakse oma ala parimaid – režissöör, monteerija, operaator. Publiku lemmik saab samuti väärikalt premeeritud.

Sel aastal tuli täispikkade filmide kategoorias võitjaks režissööride Heidi Hasani ja Patricia Pérez Fernándezi dokumentaalfilm "In a Whisper", mis räägib originaalse ning tundliku loo kahe Kuubast emigreerunud filmitegija taaskohtumisest, omavahelisest sõprusest, vabadusest ja armastusest filmide vastu. Film koosneb peamiselt teineteisele aastate jooksul saadetud videokirjadest, mis on stiilselt kokku põimitud haaravaks filmilooks.

Debüütfilmide programmi žürii hindas võidu vääriliseks briti režissööri Lucy Parkeri filmi "Solidarity". Film räägib Inglismaal toimunud suurest skandaalist ehitussektoris, milles ringles must nimekiri töölistest, kes olid töötingimuste suhtes kriitilised. Nimekirja sattumine tähendas sisuliselt töötuks jäämist. Filmi autor kogub nimekirjas olnutelt tunnistusi ja osaleb avalike kohtumistel ametiühingutega, avades nutikalt keerulist teemat kaasaegses ühiskonnas.

Keskpikkade dokfilmide võitjaks kuulutati Iraani režisööri Jalal Vafae'i film "Anticlockwise", milles filmi autor jutustab loo oma perekonnast aastatel 2011–2019, mil nende maailm on radikaalselt muutunud ja igaüks püüab uutes oludes toime tulla. 

Publikuauhind läks režissöör Waad al-Kateabi filmile "For Sama", mis viib vaataja Alepposse ning dokumenteerib oma osalust Süüria vastupanuliikumises Assaadi diktaaturile selle algusest kuni sunnitud evakueerimiseni 2016. aastal. See on valusalt realistlik pilk põrgule maa peal.

Festivali programmis näidati ka teist väga tugevat filmi Süüriast, mis kindlasti väärib omaette tähelepanu. Režissöör Feras Fayyadi film "The Cave" räägib loo naisarstist Armanist, kes juhatab maa-alust hospitali mässuliste piiratud Ida-Ghoutas. See on igapäevane võitlus elu ja surma eest, kus väiksemgi rahuhetk tapetakse kiirelt järgmise julma pommirünnaku ning loendamatu arvu tsiviilohvritega. Kainestav vaatamine, mis loob kohaloleku tunde ja annab väga realistliku vaate Süürias toimuvast.

Viimasel ajal räägitakse väga palju tehisintellekti loomisest ja sellega seonduvalt inimkonna väljakutsetest. Festivali programmis oli mitmeid dokumentaalfilme, mis lahkasid antud teemat kõikvõimalike nurkade alt. Režissöör Tonje Hessen Sche'i film "iHuman" oli nähtutest kõnekaim, mis jälgib tehisintellekti teerajajaid ning uurib selle arengu võimalikke tagajärgi ning näitab, kuidas see muudab meie elu.

Silma tasub peal hoida Marcus Vetteri filmil "The Forum", milles on režissöör saanud eksklusiivse ligipääsu maailma võimsamatele. Kahe aasta jooksul jälgitakse Maailma Majandusfoorumi korraldamise telgitaguseid. Filmi peategelane on foorumi asutaja ning vedaja, 81-aastane Klaus Schawb, kelle idealism dialoogi kaudu maailma parandada seatakse mitmel korral suure kahtluse alla, kui otsitakse vastused tänastele suurtele küsimustele. Film annab suurepärase ülevaate meie muutuvast ajastust, konfliktsetest teemadest, tulevikuperspektiividest ning inimestest, kel on võim ja võimalus kõike muuta.

Igal aastal antakse välja üks elutööpreemia, mis sel korral läks Jørgen Lethile, taani vanameistrile, kes on teinud üle 50 filmi, millest kuulsaimad "The Perfect Human" (1967), "A Sunday in Hell" (1977), "66 Scenes from America" (1982) ja "The Five Obstructions" (2003, koos Lars von Trieriga). Ta on tuntud oma loovuse ja vastuolulisuse poolest. Ta on ka kirjanik ja kunstnik ning rattaspordi fanaatikuna kommenteerib tänaseni Tour de France'i ülekandeid. Vaatamata oma väärikale eale oli tema kõige uuem film "I Walk" samuti võistlusprogrammis. "Inimesed küsivad minult tihti, mis paneb mind veel filme tegema, ja mu vastus on alati väga lihtne – ma lihtsalt ei saa pidama," ütles Jørgen Leth.

IDFA on oluline suunaseadja ning kunstiline juht Orwa Nyrabia tõi välja selleaastase festivali olulise eesmärgina näidata rohkem naisrežissööride filme. "Õiglase soolise tasakaalu saavutamine oli palju lihtsam kui esialgu tundus," märkis Nyrabia. "Festivalile jõudnud filmid näitasid, et meil on silmapaistvalt tugevad ja erilised naisrežissöörid."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: