Kaarel Tarand: PISA rõõmud ja pisarad
Pingereas esikoha säilitamiseks tuleks Eesti koolikorralduses kiirelt vastu võtta radikaalsed otsused, kirjutas Kaarel Tarand Sirbis.
Noored, kes on Eestile PISA haridusvõistlusel toonud Euroopa meistritiitli kõigis kolmes kategoorias, on needsamad, kelle lugemisoskuse, maailmamõistmise ja poliitilise küpsuse on kohalik vanameelne leer kevadest saadik seoses koolinoorte kliimastreigiga või ka vähemuste ja loomaõiguste eest avalikult seismisega kahtluse alla pannud ja keda naeruvääristada püüdnud. Ma loodan, et teisipäeval alanud juubeldamise sekka leitakse endas jõudu natuke ka häbeneda ja noortelt, keda on sõna või teoga riivatud, ka siiralt vabandust paluda.
Rahvusvaheline õpioskuste uuring PISA on objektiivseim, mis maailmas saada. Seega võib Eesti põhihariduse üliheas seisus kahelda ainult lapikmaalane. Suurepärase saavutuse üle rõõmustades peab aga ka kohe küsima, mis saab edasi, sest esikohta on kõige raskem hoida ja tegu on siiski noorteklassi võistlusega. Head eeldused ei pruugi realiseeruda saavutusteks järgmistel astmetel. Naabrid soomlased olid maailma tipus ja nende parim skoor lugemisoskuses aastast 2006 (547 punkti) ületab tunduvalt Eesti tänavuse tipptulemuse (523 punkti), kuid jätkuvatest pingutustest hoolimata pole kunagist taset suudetud hoida (tänavu 520 punkti).
Eesti veel kasutamata kasvupotentsiaali rakendamiseks on lihtsaid otseteid, aga kui loodame, et PISA tulemuste hea ennustusvõime kümne aasta peale (head tulemused põhikoolis konverteeruvad paremaks kõrghariduseks, paremateks töökohtadeks, suuremaks sissetulekuks ja eluga rahuloluks 25aastasena) ka Eestis kehtib, siis sellest ei piisa.
Üleilmse mõõtmise tulemused andsid väga selge poliitilise sõnumi Eesti poliitikutele ja parteidele, kes on iseseisvuse taastamise päevist alates pidanud võitlust riigis kahes keeles üldhariduskooli pidamise eest. Tänapäevalgi ei suuda nad enamat kui rääkida vene õppekeelega koolide vabatahtlikust üleminekust eestikeelsele õppele kunagi tulevikus. Venekeelse kooli kasvandikke, kes tegid testi vene keeles, oli osalenutest ligikaudu neljandik. Eesti kooli lugemistulemus on 534 punkti, vene koolil 492 punkti. 42punktilise vahe ajaline väljendus on haridusametnike väitel terve õppeaasta, mida vene kooli õpilased vajaksid eesti kooliga võrdväärse tulemuse saavutamiseks.
Teisisõnu tähistab venekeelse kooli olemasolu apartheidipoliitikat, mida viib ellu Keskerakond, ise häälekalt kinnitades, et just tema väidetavalt diskrimineeritud vähemust (vene päritolu noored) ennekõike kaitsebki. See on alasti vale, sest kaitstes vene kooli, kus töötavad keskmiselt kehvema ettevalmistusega õpetajad, kasutatakse viletsamaid õppevahendeid ja mille kasuks tehakse vähem metoodilist arendustööd, röövitakse immigrantnoortelt edueeldused tulevikus. Kui Eestis soovitakse üheksa aasta pärast näha tänavusest paremat kogutulemust, peavad juba järgmisest sügisest õpilased minema I klassi ainult eestikeelsesse kooli.
Eraldi uhkuseaineks on meil, minister Repsi sõnul "haridusrahval", et suudame tipptulemusi saavutada meist jõukamatest maadest hoopis odavamalt. Koguni nii, et haridus- ja teadusministeerium on loonud eraldi pere- või karjamärgi "Education nation". Ministeerium lubab, et selle brändi alt "hakkab Eesti riik otse müüma või vahendama meie haridusvaldkonna hinnastatavaid komponente, olgu nendeks konsultatsioonid, koolitused, digilahendused vms". Väga kena, kuid hoopis lihtsama ja selgema signaali mis tahes ühiskonna usu ja eelistuste kohta annab faktitõde avalike ressursside suunamisest oma usu kinnituseks. Maailmapanga andmetel on summaarsed hariduskulud kõigist valitsuse kuludest olnud Eestis kerges langustrendis juba 20 aastat. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes kulutab Eesti haridusele rohkem, kuid jääb alla Põhjamaade kulutasemele protsendina SKTst. Kui õige paneks selle puuduva protsendi juurde, et maksta maha lähituleviku mure pedagoogide järelkasvu pärast ning finantseerida rahvastiku ääremaadelt keskustesse nihkumisega seotud vajadused?
Edasi läheb keerulisemaks. Meie maailma tipus noored ei tohi oma edumaad kaotada gümnaasiumiastmel ega vist kaotagi, kuigi PISA uuringuga kõrvutatavaid andmeid ei ole võtta. Kui tipus ollakse ka ülikooli astumise hetkel, tähendab see, et kõigi maailma paremate ülikoolide uksed on meile valla. Ja miks ei peaks me targad noored ainult parimat tahtmagi? Ideaalis on see parim ka kodumaal võtta, kuid Eesti tähtsamad ülikoolid ei sära üleilmses konkurentsis veel kõige kirkamalt, hoolimata pikkadest sammudest paremuse poole sel sajandil.
Ülikoole reastavad tähtsamad reitinguandjad paigutavad Tartu ülikooli maailmas 300. koha piirimaile. Times Higher Educationi mullu asutatud nn uue Euroopa edetabelis on Tartu ülikool esimene. Kas sellest on stuudiumi alustavale noorele küllalt, kui võimed lubavad ka maailma esisaja ülikoolidesse lihtsalt sisse saada? Seista samal pulgal Reykjavíki, Umeå, Trento, Osaka või Newcastle'i ülikooliga on vägagi soliidne, kuid vältimatu on tahta enamat ehk seada eesmärgiks jõuda kümne aastaga St. Andrewsi, Aalborgi ja Antwerpeni tasemele ning olla kahekümne aastaga esisaja piirimail. Praeguseks on sinnamaani jõudnud meie regioonist Kopenhaageni, Uppsala, Lundi ja Helsingi ülikool.
See pole sugugi võimatu, kui Eesti erakondadele peaks meenuma ühine ja allkirjadega kinnitatud lubadus asuda ülikoole ja teadust ka konkurentidega võrreldavas mahus finantseerima. Kuni seda ei juhtu, kaotame oma paremad ja helgemad pead välisülikoolidele, kust küll võidakse, aga ei pruugita tagasi tulla, sest Eesti ettevõtlus ei paku oskustele vastavaid töökohti ja tegutsemisvõimalusi. Sel juhul jääb ka põhiharidusse tehtud investeeringust kodumaal tulu saamata.
PISA järgmise, 2021. aastaks kavandatud uuringu keskmes on matemaatiline kirjaoskus ja loova mõtlemise tase. Matemaatika pärast ei pea me Eestis vist eriti muretsema, sest uuringus osalemise aastate jooksul (alates 2006. aastast) on Eesti õpilaste tulemused matemaatikas järjepidevalt paranenud. Loova mõtlemise maailm on aga uus ja tundmatu ning me ei saa olla ette kindlad, et Eesti haridussüsteem selles vallas parimat pakub. OECD loova mõtlemise definitsiooni kohaselt tähendab see "tulemuslikku osalemist ideede genereerimises, hindamises ja arendamises, mille tulemuseks võivad olla ainulaadsed ja tõhusad lahendused, edusammud teadmistes ja kujutlusvõime mõjukad väljendused".
Järgmises uuringus osalevad praegu 12-13aastased lapsed. Kui Eesti tahab tipptulemuse peale välja minna, tuleb nüüd ja kohe pakkuda just nendele lastele põhikooli üldprogrammile lisaks täiendavat eriprogrammi. See ei ole doping, vaid pigem katseprojekt haridussüsteemi edasiarendamisel millegi uue teadasaamiseks. Ühe võimalusena võiks kõne alla tulla katsele mineva aastakäigu igale õpilasele, kes seda juba vabatahtlikult niikuinii ei tee, kohustuslikus korras kuni testipäevani mõnel muusikainstrumendil mängimist õpetada.
Teadusilmas ei ole akadeemilist konsensust selle osas, kas ja kuidas muusikalised ja matemaatilised oskused teineteist täiendavad või vastastikku mõjutavad, kuid positiivseid seoseid leidnud uuringuid on tehtud palju. Muusikarahvas on läbi lähiajaloo tahetud siinmail olla täpselt sama palju kui haridusrahvas, seega, miks mitte kasutada võimalust ja viia läbi eksperiment, mille tulemustest võib kasu olla tervele maailmale. Kui midagi Mozarti efekti taolist ehk teatud tüüpi muusika kuulamisest tekkiv positiivne mõju ruumilisele mõtlemisele peaks kinnitust leidma, tähendab see, et Eesti võiks järgmise matemaatika testi tulemuseks oodata tänavusega võrreldes paarikümmet lisapunkti.
Katset suures mahus läbi viia ei oleks kindlasti lihtne, kuid positiivne kõrvalsaadus võiks olla huvikooli lähenemine üldhariduskoolile kuni täieliku ühtesulamiseni, mis omakorda võiks kaasa tuua juba 25 aastat põhjendamatult ja kahjulikult lahus seisvate kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi taasühendamise. Ikka selleks, et loovus ja kunstid oleksid üldhariduse normaalne osa ka juhtimise ja rahastamise poolelt.
Selleks, et kindlustada ka pikemas perspektiivis endale alaline esikoht PISA edetabelites, peakski Eesti haridussüsteem keskenduma iga kolmanda sünniaastakäigu ehk nende, kes 15aastaselt katsele lähevad, eritreeningule ja väljaõppele juba sünnist saati ning seda kas või muude, võistluse seisukohalt tähtsusetute aastakäikude arvelt. See viimane on irooniaga, mitte ülearu tõsiselt öeldud.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp