Ma olin Tbilisis 2011. aasta hilissügisel, kui minuga võttis ühendust Zaza Urušadze. Olin kuulnud tema tolleaegselt eestlasest kaasautorilt Artur Veeberilt, et neil on üks lugu, millele nad pole kuidagi rahastust taha saanud. Töötasin sel ajal kultuuriministeeriumis filminõunikuna ja ikka tuli ette, et inimesed soovisid oma projektidest rääkida. Neid lugude jutustajaid on palju, kes soovivad rahastust, aga erinevatel põhjustel seda ei saanud.

Zaza tegi ettepaneku kohtuda Tbilisis asuvas Kolhida hotellis ja hoiatas, et räägib ainult vene keeles. Mulle jäi kohtumiselt meelde kaks momenti - tema kirglikult ümberjutustatud lugu ja see, et ta olla juba välja vaadanud mandariinide istanduse ning oli Gruusia filmifondi toetusega selle filmivõteteks broneerinud.

See kõik oli väga kaasahaarav. Suitsu tõmmates ja kiirustades rääkis ta tundeliselt, kuidas kusagil ootab mandariinide istandus filmimist. Samas aga muutus ta rahulikumaks, kui jutustas eestlaste saatusest ning sõjast Gruusia külas.

Zaza oli endale teema selgeks teinud ja ilmselgelt teadis rohkem eestlaste ajaloost Gruusias kui mina. Ta silmadesse tekkis tuluke ja lugu läks talle ilmselgelt korda. Ta suitsetas tõesti palju - istusime hotelli katusekohvikus, taustaks Tbilisi vanalinn ja hommikupäike. Ühe hetke detailid süüvivad igavesti ajusoppidesse. Lõpuks leppisime kokku, et loen stsenaariumi läbi ja siis vaatame edasi.

Kui ma "Mandariinid" esimest korda Kolhida hotellitoas läbi lugesin, siis see avaldas mulle sügavat muljet. Lugu oli lühike, aga see, kuidas ta oli kirjeldanud eestlaste ja kohalike omavahelist suhtlust sõja taustal, maalis silme ette kujutluspildi, mis tõi pisarad silma. Kuidas saab grusiin nii täpselt väljendada seda, mida eestlane tunneb, ja kuidas ta suudab tunnetada teise rahva olemust? Ivo ja Marguse karakterid olid filigraanselt välja joonistatud ja lihtsuses oli jõud, mis veenis.

Kultuuriministeeriumis oli tulemas kevadine kaastootmisfilmide toetusvoor. Mul on meeles, et Zazal ei olnud veel sel ajal tootjat ja Allfilmist oli projektiga seotud vaid operaator Rein Kotov. Komisjon otsustas, et filmi võiks toetada 40 000 euroga, mis oli tol hetkel maksimum. Summa oli tootmise seisukohalt väike, aga see oli üliolulise tähtsusega kogu projekti edasisele arengule.

Suurim probleem oli selles, et kuigi Artur Veeber ja Zaza olid juba paar korda proovinud, siis nad ei olnud selleks hetkeks saanud EFSA-st toetust. Zazal oli olemas Gruusia filmifondi maksimumtoetus 100 000 eurot, aga Eesti tootmistoetuse taotlemiseks oli vaja filmile leida tootja ja tootmisfirma.

Ma rääkisin mitme tootjaga, aga keegi ei haaranud kohe projekti endale, kuni Rein Kotov ja Lembit Ulfsak rääkisid Ivo Feldiga. Võib öelda, et kõik järgnev on juba teada-tuntud "ajalugu". Põhimõtteliselt oli kogu rahastus koos juba 2012. aastaks – sh Eurimages toetus – ja filmimine algas sügisel.

Kui film oli valmis, siis festivalid selle vastu erilist huvi üles ei näidanud. Aasta esimese poole festivalid filmi oma programmidesse ei võtnud ja sisuliselt ei tahtnud ka Varssavi festival, aga Tiina Lokk helistas festivali juhile ja veenis ta ümber.

"Mandariinide" edulugu algas oktoobris 2013. aasta Varssavi festivali võistlusprogrammi parima režissööri auhinna ja publikupreemiaga. Võidujooks Oscarile tuli samuti ootamatult, sama ootamatu oli ka see, et keegi Gruusiast proovis filmi muuta Gruusia filmiks ja võttis ühendust Ameerika filmiakadeemiaga, väites, et tegemist ei olegi Eesti filmiga. Tegijad olid aga omavahel kokku leppinud, et filmi peatootja on Eesti. Zaza oli selles mõttes aus mees ja ta pidas eestlastest väga lugu.

Lojaalsus ja austus on kaks võtmesõna, mis mulle pähe tulevad, kui ma mõtlen
Zaza peale. Kindlasti oli ta väga meelitatud ja uhke, samas ka sügavalt üllatunud "Mandariinide" edu üle. Aga me kõik olime.

Zaza "Mandariinide" tähtsust eesti filmivaldkonnas ei saa alahinnata, sest suured muudatused toimusid just siis, kui see film sai tuule tiibadesse. Eesti filmitegijaid hakati usaldama ning Riigikantselei uus toetuskava "EV100 filmiprogramm" tõi meie ette juba sellised suurepärased filmid nagu "Seltsimaas laps", "Lotte ja kadunud lohe", "Tuulte tahutud maa", "Tõde ja õigus" jne.