Kinoteater

"Vihanemees.com"

Tõlkija ja lavastaja: Paavo Piik
Laval: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)
Kõrvalosas: Mart Nurk
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik: Marta Pulk
Helikujundaja: Taavi-Peeter Liiv
Valguskujundaja: Revo Koplus (NUKU teater)
Plakat ja visuaal: Illimar Vihmar
Produtsent: Sigrid Leppmets

Just sellised kahtlused hakkavad selgitama peategelase elumuresid. "Peaks jooksma minema," alustab sooloetenduses Ivo Uukkivi, kuid jõuab ruttu nutiseadmeist tingitud pideva närvilisuseni – miski ei püsi meeles, millelegi ei jõua tähelepanu pöörata, muudkui rööprähkle. Müügiassistendina klientidelt sageli sõimata saav, 14aastasest pojast kaugenenud, armastuseta suhtes mees on omadega igatpidi tupikus, kuni valguseks tunneli lõpus saab veebiavarustes kohatud YouTube'i-sensatsioon Vihane Mees Alan. Alan peab loenguid sellest, kuidas maailm on meeste vastu, tõeline mehelikkus ja ka tõeline naiselikkus on au seest tõrjutud. Valitseb günotsentriline maailmavaade ja aset leiab günotsiid.

Sellest ideest leiab Uukkivi tegelane enda jaoks ärkamise, mida võrdleb kultusmärulist "The Matrix" pärit hetkega, kui peategelane Neo manustab punase pilli. See lubab tal tõmmata silmilt tehismaailma kae ning näha tegelikkust – inimkonna orjaseisundit. "Matrixi" negatiivse mõjuna on muide kirjeldatud filmiga üles kasvanud netipõlvkonna bipolaarset arusaama maailmast, kus osad inimesed on ärganud, teised aga pimedana kulgevad orjad.

Selline arusaam välistab eos teistsuguste seisukohtade autonoomsuse võimalikkuse. Kui keegi ei arva nagu mina, tuleb ta üles äratada, selmet mõista või tunnistada perspektiivide lõputut võimalikkust ning erinevatest lähtepunktidest tulenevaid erinevaid järeldusi.

Peamiselt dramaturgina tuntud Paavo Piigi lavastatud ja tõlgitud "Vihanemees.com" on rõhutatult päevakajaline ja puudutab ebakindlust, mida kogevad ümbritseva ühiskonna suhtes ühel või teisel moel paljud. Maailm muutub pöörase kiirusega, pidepunkte on üha vähem, näikse, et igapäevaselt muutuvad varem justkui paigas olnud rollid ja jõuvahekorrad. LGBT otsa lisandub üha uusi tähti, sugu on skaala, flirt ahistamine ja nii edasi. Mis on reeglid, röögib #metoo tuules nõutult üks Ameerika telesaatejuht teise järel. Kõik see valmistab muret ka Vihasele Mehele ja tema jüngritele.

"Vihanemees.com" on vääriline jätk Andri Luubi tunamullusele "Teisitimõtlejale". Lisaks Uukkivi soolorollile seob neid kaht väljapääsu otsiv äng – esimesel juhul endise punkari mässutahe, seekord tavalise pereisa kuhjunud frustratsioon. Alan pakub ventiili, selgitusi, näilisi lahendusi. Eesmärgiks saab jõuda kahepäevasele konverentsile, kus kogunevad sarnaselt mõtlevad mehed ning lõpukõne peab Alan ise.

Selleks teekonnaks on tunni ja kolmveerandi jooksul laval ainult Ivo Uukkivi. Kunstnik on Linnateatri Kristjan Suits, ent "Vihanemees.com-i" lavakujundus on minimalistlik, lausa suvalise moega. Sinna on veetud vaid järelkäru reklaamtahvliga, kuhu kuvatakse vahepaladena paar Alani videot ning sotsiaalmeediavestlused pojaga. Õnneks saab Uukkivi publiku empaatiatrenni vedamisega suurepäraselt ka ihuüksi hakkama. Ta on sedavõrd kogenud ja tasemel näitleja, kes oskab mängida napi miimika, ilmetega. Kerge oleks korrata "Teisitimõtleja" rolli, kuid kui seal peegeldus tema pilgus ennekõike tüdimus, siis siin välgatab segaduse ja kerge nukruse kõrval ka üksjagu rõõmu, elevust ning lootust. Isegi esietendusel kõrva jäänud kerged tekstiga koperdamised ei vähendanud rolli mõjuvust.

"Kas te teate, kui raske on mehena öelda tere," hüüatab ta ühel hetkel, tuues publiku seast kuuldavale naerupahvaku. "Mees ei erutu, kui teda ei erutata," räuskab ta hiljem, mõjudes juba hoopis ähvardavamalt. Keelekasutusse hiilib nähtud videote eeskujul paranoiline, paiguti poolmilitaristlik kõnepruuk – "päris maailm", "infiltreerumine" ja nii edasi. Vihane Mees pakub põhjuseid ja vastuseid kõigele sügavamal redutavatele probleemidele vajalikkustunde kadumisest ja eneseteostuse puudumisest. Ta pakub Idee, mille omaksvõttu sümboliseerib kuldse äärega nimesilt, annetaja märgis suurel konverentsil. Samas rõhutab Vihane Mees, et globalistliku vandenõu ja günokraatia juurprobleemiks on inimeste unustamine teooriate ja ideede taga.

"Vihanemees.com" püüab õnneks näha just inimest kõiksugu siltide, rindejoonte ja hüsteeriliste hüüatuste taga. Kinni ei jääda rahvusesse, maailmavaatesse ega klassi. Siin on palju frustratsiooni ja arusaamatust, mida on kerge näha kellegi teise painetena, kuid mis puudutab ilmselt meid kõiki. Lihtne oleks muutuda karikatuurseks või groteskseks, aga "Vihanemees.com" püüab päriselt aru saada, psühholoogiliselt läbi töötada ja arusaadavalt kirjeldada, kuidas ja miks see paljuräägitud valge keskealine mees ennast tunneb.

Esialgu etendub "Vihanemees.com" Sakala teatrimajas, endises NO99 kodus. Esimeseks Teater NO99 lõpetamise järel Sakala hoones toimunud etenduseks oli muide just Kinoteatri võrratu "Gesamtkustwerk". Sobiv, sest Kinoteater on üks NO-st tühjaks jäänud niši nõudlejaid – päevakajaline, sageli kergelt punk, metatekstuaalne. "Vihanemees.com" ei tegele aga erinevalt enamikust Kinoteatri lavastustest teatri endaga. Vastupidi, see on lihtne ja inimlik töö. Sakalas mõjub ehk pisut koorile jutlustamisena, kuid vajaks mängimist kõikjal üle Eesti. Õnneks on see ka teatri plaanides.