Arvustus. Wells alahindas Venemaa ohtlikkust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

H. G. Wells
H. G. Wells

Uus raamat

H.G. Wells

"Tulevase maailma pale"

Karl-Kristjan Koit, Jay Skaidrins

Kirjastus Viiking


 

Herbert George Wells (1866-1946), rohkem tuntud lihtsalt kui H. G. Wells on eesti lugejale tuttav "Ajamasina" ja "Maailmade sõjaga", mis mõlemad ka korduvalt ekraniseeritud. Wells on üks 20. sajandi mõjukamaid autoreid, kes ulme alal olnud eeskujuks sellistele hilisematele suurkujudele nagu Isaac Asimov, Ray Bradbury, Frank Herbert, Ursula K. Le Guin ja Robert Silverberg, paljud nende autorite teosed on samuti eesti keelde jõudnud. Eestiga on Wellsil lisaks isiklik side, kuna tema armuke oli Jäneda mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg (1895-1974), ja oma Venemaa reisil peatus kirjanik läbisõidul 1934. aasta suvel Eestis.

Wellsi "Tulevase maailma pale" pole klassikaline ilukirjanduslik teos, pigem ülevaatlik dokumentaallugu, kus fookuses pole inimesed, vaid poliitilised ja sotsiaalsed protsessid, mis leiavad aset peamiselt 20. sajandil, kuid lõpevad alles 2106. aastal. Raamat nägi trükivalgust 1933. aastal, seega võttis autor ambitsioonika ülesande, proovides anda nägemust tulevasest pooleteisest sajandist. Selline tuleviku ennustamine sotsiaalsete protsesside kaudu pole 21. sajandilgi võõras, viimase aja üks tuntumaid sellelaadseid teoseid on Ameerika politoloogi George Friedmani 2009. aastal ilmunud "Järgmised sada aastat". Seetõttu ei saagi pidada Wellsi "Tulevase maailma palet" puhtalt ilukirjanduslikuks teoseks, vaid vähemalt samapalju on tegemist poliitilise sotsioloogiaga, seda enam, et autor pöörab põhjalikku tähelepanu ajaloole ja oma kaasajale, lähendades sellega teost veelgi politoloogiale.

Esimeses kolmandikus raamatust pöörabki Wells peatähelepanu minevikule, seletades, miks maailm on 1933. aastal just selline. Nii laia haardega teose puhul on see hädavajalik. Seetõttu saab lugeja korraliku ülevaate ajaloost ja eriti sellest, kuidas Wells isiklikult sellest aru sai. Olgu mainitud, et autor on maailmavaatelt vasakpoolne ja kapitalismi ta kuigi soojalt ei suhtu. Seetõttu ei tohiks Eesti lugeja ehmuda, kui autor isegi ei proovi varjata sümpaatiat Oktoobrirevolutsiooni ja seda juhtinud Lenini suhtes. Peame arvestama ajastu konteksti: Esimene maailmasõda oli lõppenud ja just oli alanud suur majandussurutis, mis mõlemad muutsid kardinaalselt ühiskondlikke olusid Inglismaal, Wells ise oli ju sündinud 1866. aastal, Briti Impeeriumi kõrgajal, kui veel valitses kuninganna Victoria ja kuninglik laevastik omas absoluutset ülemvõimu maailma meredel.

Seetõttu toetas Wells sarnaselt paljudele vasakpoolsetele intelligentidele maailmarevolutsiooni ja rahvusriikide kadumist, see pidi lõpetama kõik sõjad ja leevendama kapitalismist lähtunud majanduslikke tagasilööke. Stalinisse suhtub ta juba tunduvalt negatiivsemalt, peamiseks etteheiteks maailmarevolutsiooni kui idee hülgamine ja keskendumine sotsialistliku korra ülesehitusele ühes riigis – NSVL-is, lisaks häirib autorit vene natsionalismi taastamine ning enamasti nimetabki ta seda riiki edaspidi lihtsalt Venemaaks.

Lisaks häiris Wellsi julgeolekujõudude tugev mõjuvõim Venemaal. Ta nimetas OGPU-d (hilisem KGB) tavaliseks repressiivorganiks. Samuti naeruvääristab autor bolševike labaseid kombeid nagu pööbellikku riietusstiil ja madalat kultuurilist ning hariduslikku taset. Tähtsa ajalootegelasena leiab ära märkimist ka Karl Marx, keda Wells pidas oma ajastu kontekstis väljapaistvaks sotsioloogiks, kes paraku suutiski mõelda ainult ajastu kontekstis ja kes samal ajal oli endast andekama Engelsi ülalpeetav, üritades end rambivalgusse upitada. Tulevikuennustuses leiutab Wells uue visionääri, kes on palju andekam ja nupukam ning kelle mõtete põhjal sünnibki tulevane maailmariik, mis pole aga enam proletaarlaste diktatuur, vaid kooslus, kus inimesed tõusevad ise sotsiaalselt kõrgemale ja kus enamuse ühiskonnast moodustab kõrgem keskklass. Sarnaselt kommunismiga vajatakse selleski hariduslikle ümberkorraldusi, tekitades ajutise diktatuuri, mis hiljem veretult laiali saadetakse, et anda teed utoopilisele sotsialistlikule maailmariigile, milles puuduvad spekulandid, religioon ja rahvusriigid – kõik, kes olid Wellsi sõnul süüdi 1933. aasta maailmahädades.

Põlgus rahvusriikide ja religioonide vastu on tulevikuajaloo läbiv joon. See seletab, miks varem Saksamaal populaarne kirjanik sattus seal 1930ndail põlu alla. Seetõttu sattusid tema teosed natsipropaganda ohvriks ning neid põletati demonstratiivselt avalikel üritustel. Ei päästnud Wellsi isegi tema suhteliselt tugev juudivaenulikkus, eriti vastumeelne oli talle Iisraeli riigi idee, mida ta pidas ajaraiskamiseks. Pole imekspandav, et autor on suhteliselt vaenulik Versailles' rahulepingu suhtes, kus ta teravalt kritiseerib uute rahvusriikide (ka Eesti) loomist endiste impeeriumite aladel, leides, et see viib meid tulevasest maailmariigist veelgi kaugemale ja on peamiseks konfliktiallikaks uuele maailmasõjale. Teise maailmasõja ennustamisel on autor üsnagi täpne, kusjuures sarnaselt Esimesele, on konflikti katalüsaatoriks üksikisik, seekord juut, kelle suhu jäävad proteesid kinni ja oma kimbatuses solvab ta nii kogemata raudteejaamas kohalikku fanaatilist natsi. Sõda algab 1940. aastal, Saksamaa ja Poola vahel, põhitüliks on Danzigi koridor, mis Wellsi hinnangul oli Versailles' kongressi üks suurimaid möödalaske.

Autor on uue sõja puhkemise ja Rahvasteliidu kui rahutagamise organisatsiooni saamatuse ennustamisel üsnagi edukas, kuid sellega tema täpsus enam-vähem piirdubki. Ta näeb ette lennukite osatähtsuse kasvu, samuti tsiviilpommitamisi, kuid alahindab totaalse tulevikusõja iseloomu. Autor leiab, et sarnaselt Esimesele ilmasõjale tekib rinnetel patiseis ja algab kurnamissõda, mille tulemusena puhkevad üle maailma töölisrahutused, tuues kaasa üleüldise kaose ja allakäigu. Autor paneb suurt rõhku tööliste ülestõusudele, mis kohati mõjuvad absurdsetena, eriti Jaapani kokkuvarisemise puhul. Tagantjärele teame, et sealne ühiskond jäi täielikult ustavaks oma valitsusele ja kapituleerumine pärast tuumapomme oli neile tõeline üllatus.

Samuti on Wells naiivne Venemaa osas, kes tema visioonis ei tahagi eriti kedagi vallutada ja jääb pooleldi neutraalseks, eriti alahindab ta Punaarmee võimekust, kuna leiab, et viisaastakud ebaõnnestuvad ja armee jääb moderniseerimata. Pärast uut sõda pidigi saabuma üleüldine kaos koos haiguste ja rahvarahutustega ning autori sõnul on see vajalik. Selle põhjal sünnib uus rahvusvaheline organisatsioon – endiste lendurite ühendus. Nende lojaalsus kuulub juba maailmariigile ja järgmiste kümnendite jooksul võtab see organisatsioon üle terve maailma juhtimise, kehtestades lõpuks õhudiktatuuri. See uus diktatuur on palju edukam, kui Marxi kirjeldatud proletariaadi ülemvõim ning lõpuks saabki tõeks Wellsi utoopia.

Lisaks sotsioloogilistele protsessidele ja üksikutele ajaloolistele indiviididele on autor pööranud üsna palju tähelepanu rahvusvahelistele kongressidele. Nii näiteks on ta teravalt kriitiline Versailles' kongressi suhtes, kuid välja mõeldud 1965. aasta Basra konverentsi suhtes on ta palju optimistlikum, just sellisel kogunemisel pannakse paika tulevase maailmariigi põhijooned. Samuti on tunda autori vastumeelsust stagneerumise ees, kus sageli on süüdlasteks liiga kauaks võimule jäänud poliitikud. Et ühiskond edasi liiguks, on vaja stabiilset juurdekasvu, värsket verd, kes suudaksid olla ratsionaalsemad ja poleks samal ajal pidevast võimulolemisest korrumpeerunud.

Kuna kirjanik vaatleb peamiselt ajalugu, sotsioloogilisi protsesse ja ennustab tulevikku, siis ilukirjanduslikust seisukohast on tegemist üksluise ja üsna igava lugemisega. Puudub konkreetne sisu ja tegelased, teos meenutab pigem entsüklopeediat. Huvitaval kombel sai Isaac Asimov just siit eeskuju oma galaktilisele epopöale, mis on aluseks 20. sajandi kõige populaarsemale ulmesarjale "Asum", millest lähiaastail peaks saama telesari. Seetõttu on Wellsi "Tulevase maailma palet" kasulik lugeda tavalisel ulmefännil, kuna see on mõjutanud tagantjärele kogu 20. sajandi ulmekirjandust, kuid peamiselt on see soovitatav siiski ajaloo- ja sotsioloogia huvilistele, kes on harjunud lugema fakte ja analüüse ning neid tõlgendama. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: