Raili Ritsaar süütab pühäsenulgas küünla. Karjapõlves tikitud pühaserätist, emalt päranduseks saadud ikoonist ning abikaasa kodust pärit küünlaalusest koosnev pühasenurk on Riitsaar kodus aukohal, täpselt nagu enamikes seto kodudes ja peredes.

"Alati laulsime jõulu ajal pühase ees oma õega "Miks nii hilja õhtu kellad" ja ka nüüd on traditsioon peres. Lapsed, lapselapsed tulevad jõulude ajal, ja laulan siis seda ja ka lapsed oskavad seda," rääkis Ritsaar.

Riitsaare pühasenurk on üks kolmekümnest pühasenurgast, mis on jõudnud raamatu "Pühäsenulgad" sametkaante vahele. Raamatu autor, seto verd kunstnik Tiia Puustusmaa kogus enda algatusel raamatu 130 leheküljele kokku pühasenurkade lood, illustreerides need Kadri Otsiveri fotodega, mis võeti üles nii, et säiliks pühasenurkade loomulik keskkond.

"See on, ma usun, igale setole kuidagi omane, sest see on osa nende religioossest tunnetusest, nende usuelust üks väga oluline element, ja see on nõnda alati olnud, et see on seto tares," rääkis Puustusmaa.

Raamatus on olulisel kohal rahvusliku tekstiili asjatundja Kadri Visseli sissevaade pühaserättidest ning ikooniloolase Orest Kormašovi selgitused ikoonide kohta. Puustusmaa ütles, et kuigi praegu on pühasenurgad osa elavast kultuurist ning paljude seto kodude loomulik osa, on see siiski hääbuv kultuurielement.

"Paljudes kodudes vesteldes nende lugude ülestähendamise juures väga paljud mainisid, et kes teab, kas pärast mind minu lapsed või lapselapsed sellest enam peavad, ei tea kas pannakse enam üles ikooninurk, ei tea kas pühitakse enam pühase pealt tolmu," lausus Puustusmaa.