Arvustus. Jaan Tõnissoni suurejooneline lähivaatlus Krista Arult ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uus raamat

Krista Aru

"Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem"

Rahvusarhiiv, Tartu 2019

I + II köide, kokku 992 lk

 


Olin vaevalt nelja-viieaastane poisiklutt, kui mu 80aastane vanaisa Hendrik, lihtsa ekspressina leiba teeninud töömees armastas vahel korrata: "Jaan Tõnisson! Jäta see nimi meelde!" Jäi meelde. Nõukogude ajal viimse võimaluseni mahavaikitud Tõnissoni tegelik tähendus hakkas selguma küll alles aastal 1988, suurmehe 120. sünnipäeva paiku, kui Trivimi Velliste nimetas teda läbi aegade suurimaks eestlaseks.1

Eriliselt on meelde jäänud ka A. H. Tammsaare hinnang, nagu selle esitas pagulasmemuarist Leonid Trett: "Muide, Tammsaare austusaluseks meie poliitikute seas oli Jaan Tõnisson, kelles ta nägi otsest vastandit K. Pätsile. Ta imetles J. Tõnissoni tema aususe ja idealismi pärast. Tammsaare silmis oli J. Tõnisson üks väheseid meie riigimeeste seas, kes oma tegevuses oli juhitud üksnes rahva hüvedest ja kelle omakasupüüdmatus seisis väljaspool igasugust kahtlust."2

Jaan Tõnissoni eluajal pandi tema elukäik juba päris üksikasjalikult kirja Anton Jürgensteini, Jaan Roosi jt poolt, aga see sündis peamiselt Tõnissoni juubeli-koguteostes (1928, 1938), mis muidugi kammitses autoreid.

Soomlase Erkki Tuomioja "Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" (eesti keeles 2011, 344 lk) keskendus peamiselt välispoliitikale ja ühele kõrvalliinile, Tõnissoni suhetele autori vanaema Hella Wuolijoega ("tundeerk ja inimlikult soe", ütleb Aru selle raamatu kohta lk 22).3

Praeguse Tartu ülikooli raamatukogu direktori Krista Aru vastset ladusas loetavas stiilis hiidmonograafiat Jaan Tõnissonist iseloomustab ülim põhjalikkus (2567 kohaviidet). Tuomioja välispoliitilist vaatenurka hästi täiendades on siin väga palju juttu meie kunagistest erakondadest ja parteipoliitilistest heitlustest, nii tsaari- kui ka iseseisvuse ajal; Tõnissoni riigimehe-elu on meie ette toodud kogu oma kirevuses ja mitmekesisuses. Siinkohal peatuksin eeskätt vaid mõnedel suurmehe isikliku elu momentidel.

Nimelt avastasin, et Krista Aru suurteost lugedes ja köidete edenedes tekkis minu kujutlusse ridamisi pildikesi võimalikust Jaan Tõnissoni eksponeerivast mängufilmist (muide, hiljutist Konstantin Pätsi kaheköitelist monoograafiat lugedes nii selget kujutlust ei tekkinud).4 Olgu näiteks 26-aastase Tõnissoni ootamatu kihlumine Venemaal Orjolis kohaliku koduõpetajanna preili Emmiga. Et Emmi vähimatki ei hoolinud Tõnissoni rahvuslikest püüetest, järgnes viimase algatusel juba aasta pärast kihluse tühistamine (lk 67-69) – intrigeeriv seik, millest varasemad elulood häbelikult vaikisid.

Teiseks selliseks pilkupüüdvaks intriigiks on 15 aastat hiljem armukolmnurk Tammsaare – Hilda Lõhmus – Jaan Tõnisson (sel kolmnurgal Krista Aru küll ei peatu). Algul tükk maad noorema Tammsaare poole kaldunud Hilda (Hildegard, 1890-1876) abiellus endast poole vanema Jaan Tõnissoniga aastal 1910, kuid sellele eelnes nähtavasti neiu üsna pingeline kahevahelolek.

Aga kindlasti on paljudele lugejatele üllatav teada saada, et karm ja võitlev rahvajuht hakkas sellal kirjutama hoopis "südamlikke, õrnu, tundeküllaseid armastuskirju" (lk 293). Tõnisson kasutas neis kirjades hellitusnimesid "mu Päikesekiir" ja "mu Arm", hiljem "Linnuke" ja "Armsake", Hilda omalt poolt aga leiutas pöördumised "Susi", "Vana Karu" või koguni "Torukene".

Omaette teemaks võiks kujutletavas mängufilmis ollagi Tõnissoni pereelu. Kindlaks vanapoisiks peetud Tõnissoni elumurrangut ning positsiooni abielumehe ja perekonnapeana (peres sündis viis last) on Krista Aru iseloomustanud järgmiselt: "Tõnisson tuli sellega väga hästi toime ning vanusevahest ja Tartu seltskonna kurjakuulutavatest hoiatustest hoolimata elasid Jaan ja Hilda koos õnnelikku elu ning toetasid teineteist perekonna traagilistel aegadel (1934, 1939), kuni saatus nad lõplikult lahutas" (lk 299).

Aastaarvud 1934 ja 1939 märgivad Jaan Tõnissoni poegade kaotust, neist eriti vapustav oli lemmikpoja Ilmari traagiline ja kummaline, üpris raskestiseletav hukkumine oma abikaasa käe läbi. Mäletan oma ema ja isa juttudest, et omaaegse ametliku seletusega – haiglasest armukadedusest tingitud kiremõrv – ei tahetud kuidagi leppida. Polnud see ju hetkelises afektiseisundis sooritatud tegu, vaid hoolikalt ettekavatsetud ja pikemat aega ettevalmistatud mõrv. Ajakirjanik Arno Raagi mälestustes on kirjas Tartu poliitilise politsei abikomissari kahtlustus, kas polnud Ilmar Tõnissoni abikaasa Amanda puhul juba algusest peale "mängus Moskva käsi, et oma agenti saada Tõnissoni perekonda".5 Krista Aru siiski eitab neid kahtlusi ja piirdub filosoofilise järeldusega: "Mingit kinnitust neile juttudele ei leidu. Ükskõik kui koletu juhtunu ka ei olnud, jäi ja jääb selgituseks vaid inimloomus ning mõistusega seletamatud valikud" (lk 884).

Kui lisada Jaan Tõnissoni pidevad teravad konfliktid poliitiliste vastastega, tegevus sõdade ja revolutsioonide päevil, korduvad vangistused ja lõpliku selguseta elulõpp (1941?), oleks siin juba enam kui küllalt materjali täiskaalulise põnevusfilmi või lausa seriaali jaoks.

Oma lähivaatluses peab Krista Aru vahel – ka tähtsates küsimustes – siiski tunnistama: "Kuidas see kõik täpselt oli, on võimatu väita" (lk 872), või: "Kus on ja milline on tõde, ei oska öelda" (lk 924). Või siis: "Sellele, kelle algatusel ja miks kirjastusühisus Postimees sekvestri alla pandi, pole ühest vastust" (lk 784). Teose esitlusel arvas autor: "Olen arvutanud, et ehk 15 taolise köitega saaks Tõnisson enam-vähem ammendavalt uuritud". Veelgi enam, ta on koguni enesekriitiliselt öelnud: "Kui punkti panin, sain aru, et alles nüüd oleks olnud aeg hakata kirjutama."

Kas sel sajandil kirjutatakse veel mõni, vahest isegi Krista Aru monograafiat haardelt ja põhjalikkuselt ületav uurimus Jaan Tõnissonist? Lahtisi otsi näikse selleks olevat igatahes piisavalt. Juba üksnes Jaan Tõnissoni suhetest eesti kirjanikega ning tema isiku/müüdi kajastamisest meie kirjanduses saaks kirjutada märksa põhjalikumalt.

Nii näiteks on Mait Metsanurk (puudub Aru teose nimeregistris) kirjutanud ilmumata jäänud näidendi "Põhjamaa", mille kohta ta ise kinnitas: "Avaldamiseks trükis ega laval ettekandmiseks ei peetud seda näidendit kõlbulikuks, sest peategelastes arvati ära tundvat tolle aja tähtsamaid avalikke mehi (J. Tõnissoni, Villem Reimanni, Jürgensteini, Hindreyd jt.)"6

Oskar Lutsu suhetest Postimehe ja selle toimetajaga (Tõnisson oli Lutsule kehtestanud eristaatuse: kohe käsikirja esitamisel honorar välja maksta) olen kirjutanud oma artiklis Lutsust ja Jürgensteinist7 ning ka oma Lutsu-raamatus.

Jaan Tõnissoni ja Gustav Suitsu vastasseisu kajastusena on elavalt meelde jäänud Toomas Haugi artikkel "Isad ja pojad. Gustav Suitsu kõne Jaan Tõnissonist aastal 1913".8

Tuglas lausub ühes erakirjas: "On olnud infernaalsed kuumused, iga päev on myristand, välku löönd ja vapustus yle linna käind, nagu peaks Jaan Tõnisson hommikust õhtuni Raeplatsil kõnet."9

Küllap sellised "välgulöögid ja vapustused" ahvatlevad ka tulevasi uurijaid Krista Aru loodud suurejoonelist ajaloopilti veelgi täiendama.

1 Olen kirjutanud arvustuse "Tõnisson õpetas, et ajaleht pole äriettevõte" (Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1998) – Tartu Postimees 19. veebruar 1999, arvustasin ka Tõnissoni artiklikogu Eesti mõtteloo sarjas "Kõlblus ja rahvuslus" "Rahvajuht välgutab taas vaimumõõka" – Tartu PM 12. juuli 2010; ka raamatus "Kull ja kiri", Tartu 2015, lk 234-236
2 Leonid Trett, "Tammsaare, nagu teda tundsin" – Mana nr 52, 1983, lk 51
3 Olen Tuomioja raamatut ka arvustanud: "Soomlane kujutab eesti suurmeest vaoshoitult" – Tartu PM 9. mai 2011; "Kull ja kiri", 2015, lk 150-152
4 Omal ajal kirjutasin üsna kriitiliselt Peep Puksi dokumentaalfilmist "Jaan Tõnisson 1868-…", minu pealkirjaks sai "Vähese eluhõnguga pidulik paraadfilm" – Hommikuleht 7. jaanuar 1994
5 Arno Raag, "Kõuepilvede saatel. Saatuslikus kolmnurgas. Läbi varemete". Sari Eesti mälu, Eesti Päevaleht / Akadeemia, 2010, lk 111
6 A. Gross, "Mait Metsanurga näidend "Põhjamaa" – Keel ja Kirjandus 1959/9, lk 527-532; tsitaat lk 531; Tõnissoni kui egoistlikku "despooti" on selles artiklis Metsanurgale toetudes päris vihaselt "paljastatud".
7 Aivar Kull, "Kaks suurt tartlast – Luts ja Jürgenstein" – Tartu Postimees 30. märts 1998
8 Toomas Haug, "Isad ja pojad. Gustav Suitsu kõne Jaan Tõnissonist aastal 1913" – Keel ja Kirjandus 1995/6 ja raamatus "Troojamäe tõotus", 2004, lk 73-95
9 Tuglas Adsonile Tartus 21. 6. 1922 – Artur Adson. Friedebert Tuglas. "Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 375

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: