"See on keeruline film," märkis Mikita. "Lihtsa koe varjus on palju asju, see on taoistlik film. See on film vaikusest ja aeglusest. Ühtegi muusikaheli me seal ei kohta, kõik on loodus, kõik vaikus."

Jüssi-filmi kohta on öeldud ka seisundifilmi, ent Mikita nimetab Tootseni teost pigem rännakufilmiks.

Saatejuhi Margit Kilumetsa küsimusele, kas vaataja saab filmi vaadanuna aru, kes on Fred Jüssi, vastas Mikita, et pigem mitte, aga see on hea. "Fred on nähtus suure algustähega, temas on nii palju kihte, et kõiki neid lahti muukida ei ole lihtsalt võimalik ja see kindlasti ei ole ka selle filmi eesmärk."

"Mulle meeldib selline sümbolistlik lähenemine, et me näeme metsasügavuses väikest nõiamaja, mille uks kogu aeg avaneb, aga mille sisse keegi ei näe," sõnas Valdur Mikita. "Aga kunagi me ei näe selles filmis ka uste sulgemist, selle taga on lausa tarkovskilik ilu."

Film viib aga laiemale teemale Eesti metsadest. "Eesti metsades toimuvale on isegi raske nime anda. Siin tekib küsimus, kas me oleme kultuurrahvas või ei ole. Mõnekümne aastaga on meie metsadesse tekkinud ääretult suur väljasuremisvõlg," nentis Mikita.

Vaadake kogu intervjuud ja kaadreid filmist juuresolevast videost.