Arvustus: Denis Sulta tõehetk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Denis Sulta
Denis Sulta Autor/allikas: artisti Soundcloud

Uus album

Denis Sulta

"Aye Spoake Te Sumwuhn & They Listenhd" (Ninja Tune)

6/10

Glasgow' DJ ja produtsendi Denis Sulta (kodanikunimega Hector Barbour) tõus rahvusvaheliselt edukaks artistiks on olnud väle, kuigi mitte sirgjooneline. Esimese singli andis ta välja 21aastaselt ning see tõi talle plaadifirmade kõrgendatud tähelepanu. Tema seni tuntuim hitt "It's Only Real" kinkis talle tantsumuusikamaailmas tulevikustaari tiitli. Kuigi muusikat on ta produtseerinud edasi korrapärase graafikuga, on praegu 27aastane Sulta intervjuudes tunnistanud ränka võitlust depressiooni, loomingulise kriisi ja meelemürkidega. Karjääri vältel on teda saatnud kõmuline paha poisi imago. Paljud tema pidudel osalenud räägivad, et Sulta on tihti liiga purjus või pilves ning tema DJ-etteasted kujutavad endast kaootika puntraid.

Keevaverelise loomuga tegelane on olnud lava taga käsikähmluses acid-grupi Paranoid London meestega, põhjuseks meeltesegaduses ärplemine. Kõigest hoolimata on tema populaarsus püsinud ning prestiižne plaadifirma Ninja Tune on välja lasknud Sulta esimese minialbumi.

Sulta esitab DJ-settides palju heatujulist muusikat ja tema stiil on ettearvamatu: võib ühel hetkel mängida midagi tuntut nagu Moloko "Sing It Back" või lihtlabast klubitümakat nagu Lock 'N Load ‎"Blow Ya Mind" ning mõne hetke pärast järgneda millegi tumedaga nagu Gesloten Cirkel. Talle meeldib ka diskot esitada. Sulta kriitikud ütlevad, et ta pole DJ-rollis eriti professionaalne ning sama hästi võiks tema asemel käia suvaliselt koostatud tantsumuusika looread. Tema kirev stiil on kandunud produktsioonigi. Album on tema tooreim ja eksperimentaalseim töö. Vahetult enne materjali salvestamist elas Sulta Berliinis, seega võib olla selle linna tume techno-saund meest mõjutanud. Trummid kõlavad seekord märksa karmimalt, kuuldub industriaalseid helisid ja kõigel on kerge lo-fi-maik küljes. Mitmel rajal on kuulda vokaalkatkeid artisti sõnadest.

Album algab ilusa neo-trance'iliku introga ‎"In~Narito", mis aga lõpeb järsult parima koha peal. Poolik lugu mõjub lausa ebaviisakalt. Heliränd jätkub otsingulise ja karmi techno-odüsseiaga "Gas Whillis (While I Paint My Nails)". Kõlab reivilikke sünte, tugevaid basstrumme ja moonutatud breikbiiti. Esineb glitch'ilikke pause, mille eesmärk tundub olevat muuta kulg ettearvamatuks ja lisada üllatuslike keerdkäike. Taoline trikitamine tõmbab tegelikult tempot maha ja mõjub amatöörlikult. Sellist tehnikat on kasutatud albumil läbivalt. IDM-tunnetusega "ForTee" pole eriti korrapärane kompositsioon, pigem on tegu erinevate helide kogumiga, mille kokkupanekul on tunda küll mingit loogilisust, aga kõik laksub kuidagi juhuslikult. Sama võiks öelda industriaalse ‎"I'm Not Always Right, So I Listen" ja futuristliku reiviloo "It's Tough, But Not As Much As The Dream Is Worth (Joseph)" kohta. Sulta liigagi autsaiderlik produktsioon mõjub ehmatavalt ekstsentriliselt.

Meeldiv ja eepiline on progressive trance "Matthew Keeps Me Pirrie", mis kanaldab Sulta varasemaid hitte "Nein Fortiate" ja "It's Only Real". Üllatavalt mõjub ka "Dan (wll SOME day KNOW How Special He Makes Me Feel)", mille moonutatud trummid ja efektid toovad meelde Florida uuekooli electro-techno-produtsendi Greg Beato. Neid kaht noort meest on kummaline koos mainida, sest Beato on ülimalt tagasihoidlik ja tegutseb märkamatult, samas kui Sulta naudib tähelepanu. Minialbumi otsad tõmbab kokku veidi liigne väljajuhatus "Welcome, To The Rest Of My Life", mis on lühike ülistav ood Belfasti linnale ja selles on kuulda Sulta mõtteid praegusest tantsumuusikaskenest.

44minutine teos on pühendatud Sulta jaoks erilistele inimestele ja mälestustele, mis teda viimastel aastatel positiivselt mõjutanud on. Artisti jaoks on see isiklik teos, aga kuulajal jääb peas kumisema tunne, et sel erinevate klubihelide kogumil puudub narratiiv. Sulta on teinud siiani võrdlemisi lihtsat ja ohutut riskivaba klubimuusikat - eksperimenteerimine on tema puhul uus nähtus. Ideeliselt on katsetused huvitavad, aga need ei toimi alati. Kui albumi peaeesmärk oli tõsta Sulta teiste austatud autsaiderlike tantsumuusikaartistidega samale pulgale, siis tulemus on rohkem läbikukkumise poole.

Mainida tasub ka Ninja Tune'i äärmiselt kummaline otsus avaldada minialbum kahel vinüülplaadil. Proovitud ja testitud on fakt, et vinüülplaadi üks pool mahutab hea kvaliteediga hõlpsalt 22 minutit või rohkem muusikat, seega on topeltplaat ebamugav ja ebavajalik. Selline tegutsemisviis ressurside piiratuse ja kliimaprobleemide ajastul näitab ebaprofessionaalsust ja läbimõtlematust. Hiljuti teatas house-produtsent Bobby Analog, et kavatseb loobuda vinüülreliisidest, et anda panus looduse säästmisse. Ka Denis Sulta debüüt võinuks ilmuda ainult digiformaadis ning maailm poleks midagi kaotanud.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: