Arvustus. Jeff Parkeri auavaldus emale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jeff Parker
Jeff Parker Autor/allikas: Tony The Tiger/ commons.wikimedia.org

Uus plaat

Jeff Parker

"Suite For Max Brown" (International Anthem)

8/10

Chicago andergraundis kaua tegev olnud multiinstrumentalist ja helilooja Jeff Parker on eeskätt tuttav kitarristina legendaarses postrock-rühmas Tortoise. Tolle bändi muusika on läbi aegade trotsinud kerget lahterdamist, enamik bändiliikmeid on olnud pungi- ja indie-rocki taustaga, heites ikkagi korduvalt järeleproovitud alternatiivrocki valemid üle parda ja tulles hoopis lagedale omaette kunstrocki, jazzi, dub'i ja elektroonika sünteesidega. Just Parkeri liitumine bändi kolmandaks albumiks "TNT" (1998) tõi jazz-elemendi senisest rohkem esile.

Lisaks Tortoise'ile on Parker musitseerinud muudes projektides ja teinud ka kuus autoriplaati, millest värskeim "Suite For Max Brown". Max(ine) on Jeff Parkeri ema ja perekondlikku aspekti kinnitab Jeffi tütre Ruby Parkeri vokaal üllataval moel üsna RnB-võtmes avapalas "Build A Nest", kus Parkeri tuttav kitarrikõla avaldub alles loo keskel dramaatilises soolokohas. Kuigi mitmes loos teevad kaasa Parkeri kolleegid, on "Suite..." kokku pandud sooloartisti produktsioonina. Isegi mitme muusikuga palad pole bändilood, vaid individuaalsete radade põimimine kihilisse tervikusse.

Tortoise'ilik käekiri avaldub varakult palas "Fusion Swirl", mille alguse rütmifaktuur toob meelde "Future Days"-perioodi Cani, aga teine hillitsetum pool võõpab rabeda kitarripartii mahedate analoogsüntide peale. Enamik lugusid on Parkeri sulest, aga esineb ka vahest plaadi kõige bändilikuma kõlaga hetkena töötlus John Coltrane'i palast "After The Rain" ja "Gnarciss" laenab Joe Hendersoni teemast "Black Narcissus".

Kui plaadi esimene pool koosneb enamasti miniatuursematest ja rohkem hiphopi mõjudega paladest, siis kaalukam materjal tugevama jazz-kontsentraadiga on enamasti teises pooles. "3 For L" on ühtaegu nii vanamoodne -- aeglane kitarrijazzilik astumine -- kui kaasaegne - sündibassiga ja veidi nüansseeritumalt produtseeritud. "Go Away" liidab põimuvad sünkoobid ja rütmika vungi voogavate ambientkihtidega. Viimane lugu on kümneminutine "Max Brown", kus leidub hiphopilikke produktsioonivõtteid, jazzilikku soleerimist ja instrumenteeringut (eriti puhkpillide osas) ja viimase kolme minuti jooksul ka minimalistlikku korduvust.

Jeff Parkeri uus autoriplaat meenutab aegajalt jazzilikumat Tortoise'i, üldiselt läheb aga suhteliselt samasse auku nagu Kamasi Washington (samas tasub oodata tagasihoidlikumat pillikoosseisu ja rohkem kitarre), BadBadNotGood jms uuema aja jazzisaadikud. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: