Halsey "Manic" on – nagu pealkiri ütleb – maniakaalne album, mis teenib hästi pöialtpidi nutitelefoni külge kinni jäänud ja pidevas stimulatsiooninäljas inimese lühikest tähelepanuvõimet, kuigi jääb ambitsioonikusest olenemata ennekõike üleprodutseeritud virvenduseks, mis homme juba unustatud.

Kogu žanriline sigrimigri ja Ameerika mägede kombel vahelduv meeleolu Halsey siseilma peegeldusena on ideena paberil huvitav, kuid oma intensiivse, pidevat emotsionaalset investeeringut nõudva iseloomu tõttu ka väga kurnav kuulamine. See eeldab valmisolekut ja kapatsiteeti pühendada end võõra inimese südamepuistesse, mis võiks ka kogenud empaadi täiesti läbi võtta.

Eelnevast olenemata on albumil mitmeid hästi kirjutatud tõhusaid pop-palu, mille powerhitradiolik vorm ja liialt kiledaks ning kräunuvaks timmitud vokaal jätab küll suhu veidi halva maitse, aga mis aitavad kuulaja üle albumi rohmakamatest lugudest, kus teostus on algsele ideele veidi jalgu jäänud. Samas hakkavad teisel kuulamisel tööle ka mõned veiderdused, nagu Alanis Morissette'iga kahasse tehtud "Alanis' Interlude".

Üks tugevaimalt vastukäivaid elemente ongi albumi produktsioon, mis kõlab üldisest rebelemisest olenemata ikkagi konformselt ja plassilt. Oma kõige jõledamatel hetkedel võtab see isegi Avicii kuulsaks tehtud kantri ja EDM-i hübriidi ilme (nt lugu "You should be sad"), mis on peaaegu et kõige kriminaalsem žanriristand üldse. Seega – suhtuda ettevaatusega, tarbida mõistlikult, muidu on OK.