Imbi Paju: ajalugu muudab inimese elu külmadeks faktideks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Imbi Paju Patarei vanglas
Imbi Paju Patarei vanglas Autor/allikas: Erlend Štaub

"Ajalugu on inimese elu, mis muutub külmadeks faktideks, mille taga me ei näe inimest," ütles Imbi Paju 12. veebruaril Apollo raamatupoes vestlusõhtul "Armastus ja ajalugu", kus Eerik-Niiles Krossi ja Ruslan Trotšinskiga räägiti suhestumisest ajalukku ja Imbi Palju taas välja antud raamatust "Tõrjutud mälestused".

"Tänapäeval muutub järjest olulisemaks see, kuidas me suhestume teisesse, ka oma kultuuriloosse. See pole ainult küsimus, kuidas me kaitseme enda elu ja väärtusi, vaid kuidas me kaitseme kõiki neid inimesi ja tegevusi, mis viivad meie elamisväärset elu edasi," sõnas Paju.

Esa Saarineni näide

Ta tõi lihtsa vastastikuse suhestumise harjutuse näite, mis on teda inspireerinud. Soome filosoof Esa Saarinen õpetab filosoofiat Aalto Ülikoolis, kus pole rühmitatud nii, et ühed on filosoofid ja teised matemaatikud. Saarineni hoiak on see, et filosoofia pole elitaarne. See peab toetama korstnapühkija elu ja ka tippteadlase elu. Saarinen alustab loengut nii, et palub üliõpilastel tõusta püsti, vaadata inimest vasakul ja paremal, ees ja seljataga, ja öelda: "Tere tulemast! Rõõm kohtuda!"

"See on mulle suur eeskuju. Ma vaatan tema loenguid videost ja pärast tunnen end palju targema ja parema inimesena, sest ta õpetab meid suhestuma, vaatama filosoofiliselt ümbritsevat elu. Seepärast teeme meie seda ka tänasel kirjandusõhtul," lausus Paju. "Mida paremini me nüüdsel tülide-, silmakirjalikkuse- ja psühholoogilise sõja ajastul olukordi ja nähtusi läbi valgustame ja teadvustame, seda paremini taipame märgata seoseid oleviku ja mineviku vahel, seda kaitstum on tänane päev ja tulevikku silmas pidades õigusriik ja inimene."

Paju ütles, et kui tänu talle on mõiste "ajalootrauma" tõesti juurdumas ühiskonda, siis on ta äärmiselt tänulik neile, kes seda märkavad ja neile, kellelt ta on saanud palju inpiratsiooni ja lisateadmisi. Näitena tõi ta Tšiili päritolu Sorbonne'i Ülikooli ajalooprofessori Bruno Groppo, kes kirjutas ajalehes Diplomaatia, et sõja, diktatuuri, okupatsiooni, massimõrvade või millegi muu tõttu võib üksikisikuid ja  tervet ühiskonda tabada trauma, mis jätab nii sügava jälje, et sellest pole võimalik väga kergelt üle saada. Trauma tähendab kreeka keeles "haava, vigastust". Selle paranemine võtab kaua aega ja sellest jääb nii või teisiti arm. Groppo sõnul võib see korraliku ravi puudumisel uuesti lahti lüüa ja uuesti kannatusi põhjustada.

Kurjus poeb Twitterisse

"Me peame tõsiselt suhtuma institutsionaalsetesse vägivalla loomise katsetesse. Suurte riikide juhid jälgivad üksteist. Venemaa on käivitanud massiivse infosõja, mille vastu saab seista enda kultuuri ja ajalugu tundes ja oma inimeste saavutusi väärtustades," ütles Paju.

Eesti on tema sõnul olnud peaaegu viimase ajani musternäide edukast totalitarismist väljatulnud riigist, kuid nüüd, kui lastakse Twitteri kaudu meeltesse säutse ja inimesed poliitika eesotsas kompavad jämedate väljaütlemistega võimupiire, on vägivaldsel sõnakasutusel ja käitumisel nakkav mõju.

"Kui üks juht trotsib oma riigi seadusi, et kombata võimupiire, mida ta soovib ainuisikuliselt endale kaaberdada, lõhub ta samal ajal demokraatlikke institutsioone. Selline võimukasutamise kontrollimatu kvaliteet veetleb paljusid. Nad paiskavad agressiivse rertoorika avalikkuse ette, ilma et sellega kaasneks häbi või õiguslikud tagajärjed. Paljud selliste inimeste järgijad tunnevad rõõmu, kui näevad oma juhis omamoodi moraalselt lubadust kasutada sadismi teiste nõrgestamiseks. Need, kes tema sadismi toetavad, tahavad temaga samas tsoonis olla. See vabastab neid moraalist ja ligimisearmastusest. Psühhiaatrid võiksid rääkida siin patoloogilisest nartsissismihäirest," sõnas Paju.

Paju ütles, et nõukogude minevik on osalt justkui hologrammina Eesti kohale tõusnud. "Kindlasti on avaldanud mõju, et psühhiaatria ja psühholoogia ei olnud mõeldud toetamaks inimese elu. Muidugi olid ka meie ühiskonnas suurepärased psühholoogid ja psühhiaatrid, aga see teadus oli KGB käsutuses. Abi ja kaitse tuli inimesele selliselt teadlaselt, kes võttis isikliku vastutuse olla moraalne, aga sellele vaatamata polnud ta täiesti vaba," meenutas ta.

Stalinistlik järelkolonisatsioon

Paju rääkis, et stalinistlik järelkolonisatsioon algas 1990. aasta paiku, kui esile kerkisid Eesti-Soome ajaloo "eksperdid", kes hakkasid naeruvääristama Eesti Wabariiki, mida eestlased 1991. aastal tagasi tahtsid saada. Õhku lasti lihtsad lööklaused: "Päts müüs Eesti maha"," hääletu alistumine", "vaikiv ajastu". See muutus intensiivseks kõigepealt Soomes. Nii president Lennart Meri kui ka kirjanik Jaan Kross võtsid selle vastu sõna. Meri kirjutas isegi Helsingin Sanomates, et kaitsta 1918. aastast 1940. aastani kestnud Eesti Vabariiki ja ka president Pätsi vastu suunatud järellaimu.

Seetõttu otsustas Paju kirjanik Sofi Oksaneniga koostada 2009. aastal nii eesti kui ka soome keeles artiklitekogumiku "Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi".

Paju ütles, et Eerik-Niiles Kross on uurinud propagandakeelt ja -mõisteid, mis minevikust on kandunud tänasesse päeva, ja tal on palju dokumentaalset materjali, mis näitavad hästi, kuidas kommunistlik keeleline sektor muutis keelt. "See elab kohati veel tänases päevas," sõnas Paju. Nõukogude maailmapildi kinnistamiseks loodi väljendid, millega häbistada Eesti riiki ja selle loojaid: "kodanlik kääbusriik", "rahvavangla", "kodanliku lääne kultuuri ees lömitajad", "roiskunud riigivõim", "Eesti fašistlik valitsus", "Pätsi-Laidoneri klikk", "Pätsi diktatuurivalitsus" jne.

"Seepärast on tähtis, et juba koolides õpetatakse noori seisma inimelu väärtuste eest ja lahendama koolivägivalda humaansete vahendite ja oskustega, tajuma oma ajalugu, sellest sündinud valusid ja rõõmu, saavutusi, sest midagi ei lähe iseenesest mööda, midagi ei sünni mittemillestki," lausus Paju. 

Armastus aitab

2017. aastal küsisid üliõpilased Ameerikas Imbi Pajult, kas ta usub, et sellise ajalooproosa, dokumentaalfilmi, mälu-uurimise ja kultuuri kaudu saab vägivalda ära hoida. "Sellele on nii raske anda lõplikku vastust, aga ma usun, et kirjandus, kunst, religioon ja kõik muud kultuurinähtused, mille keskmes on elu tähendus, on iseenesestmõistetavad asjad ja elueesmärgi leidmise alus," ütles Paju siis ja nüüd.

Ta tsiteeris Austria psühhiaatrit, holokaustis ellu jäänud Viktor Franklit, kes ütleb, et lärm, kisa ja hirmutamine on elu lagundamine. Frankl kirjutab, et ta on mõistnud kõige suuremat saladust, mida inimluule ehk inimese mõtted ja veendumused loovad: inimese päästmine toimub armastuse kaudu. Sellise väite suhtes on kerge küüniline olla. Praegusel väikesel, väiklaseks kippuval ajastul näib olevat raske luua lõime inimelu toetavate kollektiivsete kiindumustega ja ometi on peenus, piirangud ja julmus omal moel vastus apokalüptisele mõtlemisele. "Igal vanusel on oma kollektiivne neuroos," kirjutab Frankl, "ja iga vanus vajab sellega toimetulemiseks oma psühhoteraapiat."

Sellest on lähtunud ka Paju töö "Tõrjutud mälestustega". Islandi teatriprofessor Stefán Jónsson tabas ära olulise asja, mida Paju oli jaganud vaid sõpraderingis: "Tõrjutud mälestused" räägib armastusest ema, isamaa ja inimkonna vastu. "Ma toon selle siin ära, sest me peame õppima ka tunnustusi endasse integreerima ja olema tänulikud, sest need tagasipeegeldused ongi see üldhumanistlik kaitse nendele väärtustele, mida sa oluliseks pead," ütles Paju.

"Empaatia on labiilne tunne, sellega peab tegelema kogu aeg, ka oma kultuurilugu õppima. Nii kujuneb enesetaju ja on vähem egoisimi, nartsissismi, ettekujutust, et elu, sinu lugu ei alga sinu sündimisega, vaid ka enne meid on olnud inimesed, kes on meie rahvust ja kultuuriruumi loonud," lausus Paju.

Kui ta esines Rootsi ja Ameerika koolides, polnud "Tõrjutud mälestused" ainult eestlaste lugu, vaid inimkonna pimeda poole lugu, kus üksikinimene sunnitakse sõja ja okupatsiooni ees seisma ja valikuid tegema. "Emotsionaalne intellektuaalsus tähendab seda, et tunned kaastunnet ja tahet eluväärtusi, ligimest ja elu hoida. Me peame mõtisklema, mida me võlgneme sellele maakerale, kus me elame ja et meie vastastikune sõltuvus üksteisest lähtuks eetilisest kohustusest mitte ligimest reeta," lõpetas Paju.

Toimetaja: ERR

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: