Reet Varblane: suur amps ja väike amps ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sandra Jõgeva
Sandra Jõgeva Autor/allikas: Jaak Kikas

Sandra Jõgeva installatsioon "Seitse surmapattu" on hõrgu väljanägemisega ja ilmselt ka maitsev – kui lähtuda vormist, sest sisu, sõnum räägib midagi muud, kirjutas Reet Varblane Sirbis.

Tegemist on seitsme aleksandrikoogiga, mida katab vahvlitrükk, kokkuvõte kunstniku viimaste aastate uuringust Eesti kunstimaailma ja selle võimusuhete kohta. Järjepidev kursisolek kunstieluga nõuab aega, energiat ja tahtmist midagi muuta. Sandra Jõgeva on võtnud selle aja ja kulutanud energiat: installatsioon ei ole löök allapoole vööd, ta on oma kriitilisi seisukohti jaganud varem artiklites, ühismeedia kanalites.

Jõgeva ise nimetab "Seitset surmapattu" luigelauluks kunstivallas: ta on oma tegevusega kolinud üle filmimaailma, kus valitsevat ausamad rahajagamise põhimõtted. Vähemalt meie riiklikes sfäärides, eelkõige kultuurkapitalis: seal ei tehtavat vahet, kas tegemist on tuntud või algaja tegijaga, toetusesumma oleneb töömahust, mitte mainest või staatusest.

Kunstinäituste-ürituste toetussummad ei sõltu pelgalt väljapaneku paiga suurusest, kunstnike või tööde arvust, tehniliselt keerulisemad lahendused nõuavad paraku rohkem raha. Kuid ikkagi mõjub veidrana, kui näiteks Eesti kaasaegse kunsti muuseumi näituste toetus on 20 000 euro ümber, Tallinnast väljaspool jääb aga enam-vähem sama suurte ettevõtmiste toetus kahest tuhandest viie tuhande euroni (Pärnu fotofesti peanäituse toetus oli 2000 eurot, Tartu Kunstimaja teise korruse näituste puhul on see 5000 euro ümber), erand on Narva kunstiresidentuur, kus aastanäitust toetati ligi 14 000 euroga (13 818 eurot).

SA Kunstihoone rahastamine otse kultuuriministeeriumist (tänavu 656 709 eurot + 12 000 eurot remondiraha) on teinud kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali olukorra kergemaks, kuid näiteks Flo Kasearu sai oma Tallinna Kunstihoone isikunäituse teoste produktsiooniks 10 000 eurot ja see on kultuurkapitali eraldises märgitud kogusumma esimese osana. Kai keskuse näituse tööde produktsiooniks eraldatav summa jääb samuti pigem 10 000 euro kanti (Marge Monko teoste tegemiseks eraldati 9000 eurot).

Samalaadset ebavõrdsust võib näha ka väiksemate galeriide puhul: kui tavapärane toetus on 2000 (paljudel juhtudel vähem), siis Temnikova ja Kasela galerii näitused on saanud märgatavalt rohkem (Dénes Farkasi näituseks 6000 eurot). Narva muuseumi kunstigalerii näitusetegevuseks eraldati 80 000 eurot, Võru muuseumile aga ainult 16 000 eurot. Rakenduskunsti triennaaliks 14 000 ja joonistusetriennaaliks vaid 1600 eurot.

Loomulikult oleneb palju taotleja eelarve kirjutamise ja põhjendamise oskusest, näituse kaalukusest ja vajalikkusest ning eelkõige sellest, millist kunstipoliitikat ajame. Kas toetame paari suurt institutsiooni ja kümmekonda kunstnikku-kuraatorit või mõtleme kunstivälja peale laiemalt?

2011. aastal avaldasid Maarin Mürk, Maria-Kristiina Soomre ja Airi Triisberg artikli "Kõigepealt saame rikkaks ja siis hakkame õiglaseks" (Sirp 11. II 2011), kus muretsesid kunstitöötajate töö õiglase tasustamise pärast. Nad ei eristanud väärtuslikumaid ja vähemväärtuslikumaid töötajaid. Vähemalt siis mitte.

Sandra Jõgeva kavatseb näituse lõpetamise puhul aleksandrikoogid ära süüa. Mõte on ilus, kuigi, kas patust saab ikka nii hõlpsasti lahti?

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: