"Mina temaga isiklikult kokku puutunud ei ole. Ma lugesin Alma Vaarmani raamatuid ja ERR-i arhiivist kuulasin saateid, kus Alma Vaarman rääkis," märkis Palmiste "Terevisioonis". Ta lisas, et Vaarman oli selle järgi väga elujaatav, optimistlik ja rõõmsameelne ning kihvt naine.

Ta märkis, et ta ei kartnud, et mängib Vaarmani kommunistina justkui liiga positiivseks tegelaseks. "Selleks, et mängida sellist inimest, pead sa lugema ajalugu. Ja siis ma lugesingi – "Vennad Kreuksid", "Vilhelmine Klementi"," nimetas ta.

"Ütlen ausalt, et tegin "Vennad Kreuksid" lahti ja no ei läinud see raamat. Panin kinni. Võtsin uuesti lahti, panin jälle kinni. Vahepeal lugesin Diori elulugu ja mida iganes, ja siis ühel hetkel sain reale." Ta lisas, et see tööprotsess oli tegelikult väga tore.

Eelneva kõrval luges Palmiste mõistagi palju ka Jaan Krossi ja lemmikteoseid on tal enda sõnul palju. Ta rääkis, et Vaarman väga uskus Krossi ja toetas teda ning innustas teda kirjutama. "See on ju imeline, kui keegi sinusse usub."

Alma Vaarmani ja Jaan Krossi vaheliste suhete intiimsuse kohta märkis Palmiste, et see oleneb inimesest, kes parasjagu arvamust avaldab. "Minul on oma arvamus. Mina usun, et oli [intiimne suhe], aga see on ainult minu arvamus. Tegelikult ei ole see tähtis. See on kahe inimese vaheline oma asi, kas oli või ei olnud."

Vaarman ütles samas tema sõnul väga ilusti, et "armastus ja sõprus on sellised asjad, et nendest ei räägita – seda tuntakse".

Eerik-Niiles Kross oli Palmistele pärast esietendust öelnud, et Alma oli väga äratuntav. "Mul oli selle üle väga hea meel, kui Erik-Niiles Kross niimoodi ütleb. See on viie aasta jooksul parim kompliment, mille ma olen saanud. Muidugi on mul Alma ees ka hea meel. Kui sa mängid päris inimest ja saad talle natukenegi pihta, siis tegelikult on hästi hea meel. Ma loodan, et Alma on rahul, sest ta väga armastas teatrit."

Tema sõnul ei ole parim kompliment mitte see, et keegi ütleb, et ta ei tundnud teda üldse laval ära, vaid see, kui öeldakse, et "Tead, Merle Palmiste, ma ei teadnudki, et sa tegelikult selline oled!".

Palmiste sõnul areneb hea materjal pidevalt. "Sa ise näitlejana avastad nüansse. Seda on alati vaja, et publik on saalis, sest siis hakkab etendus hingama." Ta tõdes, et esimesed etendused on kõige tundlikumad. "Siis on see tagasiside, kuidas inimesed reageerivad ja selle vastu võtavad. See on kõige tundlikum ja pärast seda see nagu loksub paika."

Ta sõnas, et see lavastus räägib tema jaoks ennekõike elujõust ja ellujäämisinstinktist. "Kui sa mõtled sellele, mis ajal nad elasid ja olid ning tänapäevale, siis meil on superluks elu."