"Minu kokkupuude Jaan Krossiga on olnud need vestlused, et "jälle Jaan Kross on Nobeli kirjanduspreemia kandidaat", "Wikmani poisid" ja "Keisri hull". Need asjad minul Jaan Krossiga seoses noorusajast kuidagi kõrvus kumisevad. Ei saa öelda, et ma teda oleks palju lugenud," tunnistas Tuisk.

Ta märkis, et kõigi töödega, kus tuleb tegeleda reaalselt eksisteerinud inimestega, siis tee, mis sa tahad – sa võid sarnased ninad teha – aga sa ei saa kunagi sinna lähedalegi.

"Mina olen enda jaoks võtnud reaalselt eksisteerinud tegelasi tehes lähenemise, et ma võtan sealt midagi, aga ma lähen oma rada. Püüan leida seda tegelast kaarega," jätkas Tuisk.

Ta tõdes, et võib vaadata pilte ja kuulata, kuidas Kross nooruses rääkis, aga see on ikkagi ainult selle imiteerimine. "Sellega pole mul midagi peale hakata. Ega me "Su nägu kõlab tuttavalt" ei lähe tegema. Me püüame ikkagi teha lugu, mille Jaan Undusk on kirjutanud sellest ajast, kui Jaan Kross oli Siberis ja sai seal kirjanikuks."

Tuisk tunnistas, et Jaan Kross oli kahtlemata kirglik kirjamees. "Ta oli kõiksugustes asjades kirglik. Inimesed, kes on temaga kokku puutunud ja teda teavad, annavad oma hinnangu. Aga ma olen võtnud aluseks, et ta oli kirglik nendes asjades, mida ta tegi. Ka tööd tehes oli ta kirglik."

Ta nentis, et kuigi tuleb kindlasti kõrgele tõsta inimesi, kes on Eesti ajaloos mänginud olulist rolli, ei tohi neist teha ka kedagi sellist, kes nad ei olnud. "Pühakuid."

Tuisu sõnul on lavastus muutunud krossilikumaks kui nad ise alguses plaanisid. "Aga las ta olla," sõnas Tuisk.

"Suur Siberimaa" esietendub Draamateatris 15. veebruaril.