"Mis vast kõige olulisemana selleaastase kontsertaktuse juures mainimist väärib, on see, et esmakordselt said vaegnägijad kirjeldustõlke abil samuti osa sellest sündmusest," ütles ta ja lisas, et on läinud 30 aastat, et selleni jõuda. "Aga näe, jõudsime, see on väga rõõmustav märk meie riigi küpsemisest."

Oidsalu lisas, et vabariigi aastapäeva kontsert-lavastuse ennast kritiseerija võtab alati riski veidi rumalaks jääda. "Oleme ausad, tegemist on ju klassikokkutuleku või kooliaktusega veidi mastaapsemal kujul ja hakata kooliaktust etendusena kritiseerima on mõnes mõttes totter, aga sellise totraks jäämise riskiga mainiksin siiski ära paar asja, mis silma hakkasid."

"Silma jäi see, et presidendi kõnekujund linnuriigi kirevusest läks etenduseks üle, samas see ülemineku sujuvus andis lavastusse kaasa sellise manitsusliku noodi ja ma pole kindel, et see lavastusele hästi mõjus," tõdes kultuurikriitik ja mainis, et seetõttu mõjus lavastus pisut nagu kodanikuõpetuse tunni suvetöö. "Aga noh, miks mitte kooliaktusele pedagoogilisi eesmärke püstitada."

"Teiseks jäi silma see, et vabariigi aastapäeva kontsertaktused on viimase viie aastaga vajunud ühte väga turvalisse sängi ja see oli oma temaatilisele provotseerivusele vaatamata ikkagi silmapaistvalt turvaliselt lahendatud," nentis Oidsalu, lisades, et selles mõttes oli see provotseeriv-manitsuslik alltekst ja lavastus omavahel vastuolu. "Või vähemalt polnud minu jaoks huvitavas dialoogis."

"Üsna turvaliselt ekspluateeriti "Nukitsamehe" filmi stiilis tantsuvõtteid, kuigi Ingmar Jõela koreograafia oli väga ilus ja toimis hästi just sellise kergelt läägena," mainis ta ja rõhutas, et tekstis jäädi võib-olla liiga palju toetuma rahvatarkustele. "Dramaturgiliselt oli lavastus tekstiga veidi üle koormatud ja mõni stseen lihtsalt seisis või venis, aga noh, see pole ju teatrietendus ja näitlejad polnud ju laval üksi, suur osa tähelepanu haldamise tööst tegid ära muusikud," kinnitas kultuurikriitik ja mainis, et kuigi muusika seaded olid ägedad, siis oleks ta tahtnud saada mingi väikse lõigu nn jalapenot selle rahvakultuuritortilla sisse. "Natuke uinutav oli see rahvusromantika."

Samuti oleks Meelis Oidsalu soovinud linnutemaatikast lähtuvalt näha ka kaht meie ajastule võib-olla kõige iseloomulikumat lindu: tuvi ja kajakas. "Soovitus järgmise aasta lavastajale oleks ikkagi see, et proovige nüüd mingit uut kontseptsiooni vahelduseks, mu lemmik kontsertaktus siiani on Elmo Nüganeni 2013. aastal lavastatud aktus, kus ei piirdutud ühe lapse lavaletoomisega, vaid laval olidki ainult lapsed, kes pandi peegeldama seda tohutut etendust, mis seal saalis käimas on."

"Selle aasta vastuvõtu puhul võlus ka ruumiline läbimõeldus, pidu toimus ju Ugala suure saali laval," tõdes ta, lisades, et tema arust oleks võinud sinna saali pealtvaatajaid ka lubada. "Oleks see etendatuse tunne olnud kuidagi veel ehedam, sest oleme ausad, ega see vabariigi aastapäeva vastuvõtt pole ainult pidu, see on ka suur telesaade, kus külalised on rohkem stuudiopubliku rollis."

"Mul on hea meel, et meediakajastuses on näha selliseid üleerutumise märke, kui juba paparatsod jahivad külastajaid Viljandi bensiinijaamas öösel kabanossi ostmas, siis on meil vähemalt ühe asjaga hästi, meie rahvas tunneb meie eliidi vastu ikka veel huvi," ütles kultuurikriitik ja kinnitas, et sellise huvi manifestina oli seekordne etendus tervikuna ikka väga hästi läbi lavastatud.