Arvustus. Kuidas juristist sai Siberis kirjanik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Suur Siberimaa" Autor/allikas: Tauno Pääslane/ERR

Uus lavastus

"Suur Siberimaa"

Jaan Undusk

Lavastaja: Hendrik Toompere

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Liikumisjuht: Siim Tõniste

Osades: Tambet Tuisk, Merle Palmiste, Raimo Pass, Britta Soll, Tõnu Kark, Jüri Tiidus, Markus Luik, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Harriet Toompere

Esietendus 15. veebruaril

Istusin saalis ja tunnetasin põlvkondade vahet. Ühel pool soliidses eas härrad ja prouad, kes on kõnealuse temaatikaga kas isiklikult või mõne lähedase inimese kaudu ehk tuttavad. Teised, pisut nooremad, kuid siiski piisavalt vanad, et olla kursis vanemate või vanavanemate kogemustega. Ja kolmandaks see põlvkond, kes teemast on kuulnud vaid raamatutest või juttudest – need, kes ei seosta Krossi asumise ja Siberiga, vaid kirjandusteostega kooli lugemisnimistust. Siit koorub ka lavastuse tugevaim külg – võime kõnetada iga vaatajat olenemata vanusest või Krossi kirjandusteoste tundmise tasemest.

Tahaks loota, et lugusid räägitakse põhjusega. Kõik lood ei ole ju rääkimiseks. Aga Krossi kui kirjaniku mõistmiseks tundub olevat vaja aru saada tema loost ja elukogemustest. Tema elukäigu tundmine lisab kihte ja sügavust kirjandusteostele, millega eestikeelne lugeja juba noorest east kokku puutub. Samas annab "Suur Siberimaa" täpselt nii palju ja nii vähe teavet, et vaatajal tekiks tunne, et kõnealune persoon on nüüd tuttavam, kuid lähemal vaatlusel jääb distants siiski mõõtmata pikaks. On ju ka näidendi autor Jaan Undusk öelnud, et teos on pühendatud Jaan Krossile, aga räägib Krossist mõnevõrra tinglikult.

Näeme laval põgusat ülevaadet Krossi asumisaegadest, mis annab vaatajale parajal määral infot taustsüsteemi ehitamiseks. Lavateoses ei minda infojagamisega liiale – jäädakse distantsile ja just see aitab säilitada Krossist kui loojast salapärase mulje. 

"Suur Siberimaa" Draamateatris Autor/allikas: Tauno Pääslane

Ometi saab vaataja teada, et Kross oli küllaltki auahne ja tema ego täitis tihti keskmise suurusega ruumid. Ja mis siis? Kui tahta midagi ära teha, siis peabki kindla visiooniga eesmärke täitma. Mitte häbenedes varbaid vahtima. Just sellest kasvas lavastuse üks kandvamaid mõtteid, mida paralleelina Krossi huvitava eluloo kõrvalt võis vaadelda – kui sa midagi tahad, siis võta kätte ja hakka aga tegutsema. "Mitte täna või homme, vaid sellel samal põgusal hetkel, kui see mõte sulle pähe tuleb," nagu kõlab ka lavastuses. Elu on lühike ja habras, kasuta antud aega kohe nüüd ja praegu.

Eriti väärib imetlust selline töötahe nagu Krossil, olukorras ja elukeskkonnas, kus loominguline töö sai toimuda leebelt öeldes piirangutega. Pidev vastu tuult rassimine võib ühel hetkel loobumismõtteid tekitada, kuid mitte sellel Krossil, keda Draamateatri lavalaudadel näha saab. 

Teisalt lubab lavatükk piiluda Krossi kirjanikuelu tagatubadesse ja kolada seal pisut ettevaatliku pilguga ringi. Kuidas saab ühest juristist kirjanik? Kas tõesti otsustas Krossi puhul Siberisse minek ja seal kodumaaigatsuse, üksinduse, õnnetuse, väsimuse ja teiste tunnete väljendamiseks kasutatud kirjutamisrutiini kujunemine? Või saanuks kirjandushuvilisest Krossist kirjanik ka mõnel muul viisil, kui elu poleks talle sellist kaigast kodaraisse visanud? Vastus polegi siinkohal tähtis. Hoopis olulisem on, et kõik need läbielatud etapid päästsid ühe juristi kehas lõksus oleva andeka kirjaniku laia ilma tegusid tegema. 

Kõnekas stseen leiab aset Krossi ja tema esimese abikaasa Hilja vahel, kus äsja Eestisse tagasi saabunud Kross Hiljat külastab ning mõlemad mõistavad, et kokku saanud inimesed ei ole kaugeltki samad, kes aastaid tagasi saatuse tahtel laiali sikutati. Kohtumine lõpeb kerge ja rõõmsameelse rannapalli loopimisega mehe ja naise vahel, mis paratamatult tuletab meelde Irina Belobrovtseva ettekannet Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva konverentsil. Ettekandes nimetas Belobrovtseva Krossi mängivaks kirjanikuks, kes püüdis lugejatega teksti kaudu pidevalt jännata, jättes neile vihjeid ja vimkasid. Nii avaldub ka laval Krossi mänglev ja lustlikum pool. 

Olgugi Draamateatri näitlejate nimekiri pikk ja uhke, poleks Jaan Krossi rollis kujutlenud kedagi peale Tambet Tuisu. Vaadates tundus, et Tuisk oli hingesügavustest üles leidnud need nüansid, mis muutsid ta rollis nii usutavaks. Miski sundimatu sümpaatia tegelaskuju vastu saadab teda igal sammul ja repliigil. Sama mõjusa rolli lõi Merle Palmiste Krossi sõbra Alma Vaarmanina. Need kaks moodustavad laval hea duo, kus Alma on Krossi kõrval märksa särtsakam ning seetõttu ka domineerib paljudes piltides. Kasvõi energilise ja samal ajal tasakaaluka Merle Palmiste pärast võiks seda lavastust vaatama minna.

"Suur Siberimaa" Draamateatris Autor/allikas: Tauno Pääslane

"Suure Siberimaaga" on Jaan Undusk, lavastaja Hendrik Toompere ja trupp teinud Krossile väärikalt sügava kummarduse. Sellise, mis juhatab vaatajad tagasi meie kuulsa kirjaniku teoste juurde ning hoiab elus mälestust Eesti ühest olulisimast kirjamehest. Eriti suur saavutus oleks see, kui lavatükki jõuaks vaatama kooliealised noored ning kes läbi selle leiaks tee Krossi loomingu juurde. 

Lavastus sellisest suurmehest, rängast ajalooperioodist eestlaste elus ja sellest pääsemisest kinnitab teatri vajalikkust mitmel tasandil. On lugusid, mis vajavad rääkimist – see on üks nendest. "Suur Siberimaa" on nii mitmetahuline, et saalist lahkudes olin mõne tunni jooksul läbi kogenud inimloomuse kõige põhilisemad emotsioonid – kurbus, rõõm, igatsus ja kadedus.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: