Tõnu Kark on varem maininud, et tekst jääb talle visalt pähe. Filmi- ja teatrirolle on ta teinud peaaegu paarsada. "Teatrilavastusi on mul kuskil saja ringis, aga filmirolle on 75. Oma 20 aastat olen olnud valiv. Valin režisööri, stsenaariumit ja seetõttu olen mitmeid asju ära öelnud. Sinna hulka kuuluvad ka teleseriaalid, mida ma teha ei taha," selgitas Kark ja lisas, et seriaalides talle näidelda ei meeldi, sest häid stsenaariume ei ole. "Viimane hea stsenaarium oli seriaalil "M Klubi"."

Enne lavale minekut töötab näitleja rolli kallal palju. "Umbes kaks kuud näen vaeva, et roll lavale tuua. Vaeva ei näe ma ainult teksti õppimisega, kuigi loomulikult sellega ka. Ühel hetkel oli mul peas 21 tundi teksti, viie peaosa tarbeks, mis etendusid kahes erinevas teatris," lisas ta ning rõhutas, et rollid tal segamini ei lähe.

Niisuguse staažiga näitlejal on karjääri jooksul ikka juhtunud, et tekst läheb meelest ära. "Teinekord kohtab materjali, mis ei meeldi, kuid mille peab siiski pähe õppima. Selline see riigitöö on. Kui sa teatris töötad, siis pead vastu võtma rollid, mis sulle pakutakse," ütles Kark.

Tõnu Kark usub karmasse. "Karma ei tähenda midagi muud kui tegusid. See on saatus – nii kuidas sa hakkad, nii sa ka lõpetad. Kõik halb tuleb pärast tagasi. Oleneb kumba looma sa endas söödad. Kas head või halba," lausus ta.

Kark tunnistas, et näitlejaks saamisest ta noorena ei unistanud. "Kui ma käisin kolmandas klassis, siis klassijuhataja küsis, kelleks ma saada tahan – vastus oli "ma ei tea", ja ei teadnud kuni kooli lõpuni. Draamateatri teatriühingu õppestuudiosse läksin ma tänu vennale. Tegelikult meeldis mulle tegeleda spordiga. Olin suur hoki ja mäesuusatamise austaja," ütles ta, kuid lisas, et head sportlast temast saanud ei oleks.

Ilma rollita, vabana ei oska Kark tänasel päeval olla. "See on probleem. Olen justkui kaotanud oma identiteedi. Kui olen üksi, siis leian end hoopis teistsuguse mehena kui sellena, kes ma teatris olen," selgitas ta ning lisas, et see teistsugune mees tuleb talle siiski tuttav ette. "Võin julgusega öelda, et ma meeldin endale, kui olen kodus. Teatrisse minnes ma kaotan enda."

"Teatris, teisel pool eesriiet, näideldakse päris palju. Professionaalidel tuleb see hästi välja," kommenteeris teatrielu Kark ja lisas, et filmimaailm on hoopis teistsugune. "Need kaks maailma on väga erinevad. Filmi tehes, enne võtet, on siirus väga hea märk. Kaamera toob siiruse välja. Samamoodi toob see välja ka ebasiiruse. Kaamera ees paistab kõik välja – ta on julm."