Kulla Laas: kutsume ellu näitused, millest tunneme puudust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Näitus
Näitus "Tasakaaluviivitus" Kogo galeriis Autor/allikas: Kaisa Maasik

Kogo galeriis on avatud näitus "Tasakaaluviivitus", kus oma töid näitavad kunstnikud Ameerika Ühendriigist, Saksamaalt, Suurbritanniast, Hispaaniast ja Eestist. Näituse kuraatorid Kulla Laas ja Kaisa Maasik tuvustasid kunstnike ja avasid näituse tagamaid Kogo galerii galeristile Liina Rausile antud intervjuu.

Kuidas jõudsite teoseid ühendava teemani — igapäevane kehaline kogemus, otsing ja õppimine läbi katsetuste, eksimuste? Millised varasemad teosed avaldasid antud teemaga seoses muljet või millised isiklikud lood ja põnevad kogemused on selle idee taga?

Kulla Laas: Meie esimese koostöö algul, Glasgows asuva Tramway kunstikeskuse jaoks loodud Eesti kunstnikufilmide programmi ette valmistades ("Katse ja eksitus" 2018), olime mõlemad Kaisaga inspireeritud Mari-Leen Kiipli videoinstallatsioonist "One on One" (2017). Seal said kokku mitu elementi, mis juba varasemast huvitanud olid – näiliselt eesmärgipärase tegevuse lahti lammutamine, et selgelt kajastada hoopis sügavamaid inimlikke püüdluseid.

Mind on mõnda aega inspireerinud teatud füüsikaliste või mehaaniliste protsesside ahelad, kuidas üks "juhtumine" viib järgmiste etappideni – selline avatud ringlus – ning kuidas see võib abstraktsel tasandil inimlikke läbielamisi sümboliseerida. Olen seejuures olnud mõjutatud teadusfilosoof Karl Popperi ideedest.

Lisaks on neid mõtteid saatma jäänud kunstnike duo Peter Fischli ja David Weissi videoteos "The Way Things Go" (1987). Tunnen, et need huvitavad teemad saab hästi just liikuva pildiga siduda. Glasgow projekti näitel, kus esitlesime ka Paul Kuimeti projektsiooni "Vaikelu" (2016), arvestasime teadlikult, et filmiprojektori enda heli jääb ruumis taustale. Tolles teoses toimub visuaalselt küllaltki vähe – kaadris on lauanurk, sellel asetsevate asjade pinnalt on näha päevavalguse liikumist – aga koostöös filmilindiga, selle mateeria liikumisest tekkiva heliga, kombineerub midagi väga habrast, kuid samaaegselt pingelist.

Kaisa Maasik: Nii Mari-Leenu kui Pauli teosed jäid mulle hästi meelde esimesest korrast, kui neid ruumiliselt nägin. Arvan, et meile on oluliseks saanud videod, milles ruum on tegelane, nii videot ümbritsev kui selle sisene ruum. Meile on huvi pakkunud suund Eesti kunstnikefilmides, kus vaatajakogemust saadab installatiivsus, näitusepinnale laienev osa.

Kust tekkis huvi just kunstnikufilmi formaadi vastu?

KM: Video formaat on minu jaoks olnud alati üks mõjuvamaid, isegi kui ma seda enda kunstnikupraktika jaoks ära pole suutnud taltsutada. Imetlen neid, kes sellega hakkama saavad ning soovin neid teoseid teistega jagada.

KL: Mõnes mõttes tuli kunstnikufilm ise meie juurde just Glasgow projekti pakkumisega. Aga mida enam avastasime, et meid intrigeerivad teemad just selles vormis hästi avalduvad, hakkas huvi aina süvenema. Sütitavat väljakutset on alati pakkunud näituse kontekstis filmide vaatamiseks sobiva ruumi tekitamine. Arvan, et kui valikus on tabavad teosed ja nendega kaasatakse head ruumilised vaatamisolud, siis sellisel võimalusi täis ja tempokal ajal, on suur asi, kui saab kuskil galeriis veidi pikemaks ajaks pidama jääda ning teostega koos olla ja mõtiskleda. Mängus on ka see, et meil on suur soov kutsuda ellu selliseid näituseid, millest võib-olla ise parasjagu puudust tunneme, mida ise kogeda tahaks. Midagi, mis mõnusalt enda haardesse võtab – mis on keskkond rohkem kui väljapanek.

Kuidas valisite näitusel eksponeeritavad teosed? Mis lood on ühe või teise teose, kunstniku valimise taga?

KL: Minu jaoks oli kunstnik Alex Reynoldsi looming juba aastakese hingel olnud ja teadsin, et teda tahaks kindlasti Eestis näidata. Tundsime tema teoses "See uks, see aken" (2017) ära sarnase alge, nagu oli olnud Mari-Leen Kiipliga Glasgow projekti puhul. Emotsionaalne laetus, mis Reynolds oma teostes lihtsate lahendustega loob, on muljetavaldav. Gerda Nurga teos "Erapooletu mäng" (2019) resoneeris sarnastel alustel – videos on vaatluse all spordivõistluse valda kuuluvad elemendid, aga sisuline fookus keeratakse hoopis muule kui esialgne tegevus.

KM: Gerda on mu üks kauaaegsemaid sõbrannasid, kuid nägin tema teost esmakordselt osana teisest projektist (grupinäitus "ma ei jõua ma ei jaksa ma ei viitsi ma ei taha", Vent Space projektiruum, Tallinn, 2019. Kuraatorid Aksel Haagensen ja Kati Ots). Olin rabatud kui küpse käekirja ja tundliku sisemonoloogiga ta juba oma kunstnikukarjääri alguses välja astus. Tegemist on ikkagi tema teise teosega. Oleme Kullaga korduvalt arutanud, et tema ja Mari-Leenu loomingus on sarnaseid jooni.

Kas teie meetod, orkestreerida kunstnikufilmidest terviklik näitusekogemus, on levinud viis kunstnikufilmide eksponeerimiseks näitusel? Kust see idee tekkis? Nimetage ja kirjeldage sarnaseid projekte, mis teid on inspireerinud?

KM: Grupinäituste puhul see kuigi levinud ei ole, kuid soolonäitusena olen seda võtet näinud 2016. aastal Hamburger Bahnhofis Julian Rosefeldti "Manifesto" raames. Hiljem vormistati see ümber ühekanaliseks filmiks, kuid seda versiooni ma isiklikult näinud pole, tõenäoliselt ei taha ka. See, mis seal ruumides toimus, pani mind end täielikult unustama, veetsin seal terve muuseumi lahtiolekuaja ning ootasin hetke, kui kõik ekraanid kokku kõlasid. Kogo galerii näituse raames tulenes see teoste orkestreerimise idee – kunstnikufilmide ajastatud esitamine suuresti ruumilistest oludest: kuidas on võimalik väikeses ruumis näidata mitut videoteost kooskõla kartmata.

Olen tähele pannud, et kunstnikud on keskendunud rohkem oma teosele kui vaataja kogemusele näituseruumis. Olete näitusel "Tasakaaluviivitus" loonud külastajale väga head tingimused videode vaatamiseks ja neisse süvenemiseks. Mis on need kolm asja, mis on teile näituse kureerimise juures kõige olulisemad?

KL: Väidaks vastupidiselt, et mitmetele Eesti kunstnikele, kellega juba Glasgow projekti puhul koostööd tegime (Mari-Leen Kiipli, Paul Kuimet, Marge Monko, Ingel Vaikla), lähevad väga korda teoste ruumilised väljendusvahendid ning vaataja positsioon teose suhtes. Kuraatoritena on meile väga oluline vaataja terviklik kogemus näitusel.

KM: Minu jaoks ongi kureerimine suures osas enda näitusekülastaja positsiooni asetamine, vaataja kogemuse juhtimise püüdlus. Kuraator on näituse esimene kogeja, kellel on seejuures pidevalt võimalus tulemit mõjutada. Kõige aluseks on koostöö – dialoogi pidamine nii tiimi liikmete kui ka kunstnikega ning üksteise toetamine protsessi käigus.

Tegutsete mõlemad ka kunstnikena. Kuidas ühendub teie tegevuses kunstniku ja kuraatori praktika? Mis teid ühes või teises suunas tegutsema tõmbab?

KM: Mulle on väga oluline nii kunsti- kui kuraatoripraktika juures teha asju koos. Tüdinen kiiresti ideedest, mida pole võimalik kellegagi arutada või koos edasi arendada. Kui leian kellegi, kellega sarnaselt mõtlen, siis ei suuda temast lahti lasta. Kureerimine annab võimaluse astuda vestlusesse nendega, kelle loomingust ma vaimustusse satun, kuid kellega muidu tingimata koostööd tegema ei satuks. Kui teos hinge läheb, siis mõjub see mulle kahte moodi. Esimesel juhul tahaksin ise midagi füüsilist luua ning teisel juhul hakkan peas selle teose ümber uut näitust tekitama. Tihti ei pruugi teos lõpuks terviku osa ollagi, kuid see toob endaga kaasa uue algme tärkamise.

KL: Minu jaoks on huvid ja areng nii kunstniku kui kuraatorina kulgenud sisuliselt ikkagi väga sarnast rada pidi. Kuid hetkel tundub, et kunstnikuna tegutsedes on tegemist hoopis teistsuguse vastutusega iseenda ideede eest. Aina enam huvitab mind just kuraatori positsioonilt laiema pildi hoomamine, distantsilt loomingule raamistiku leidmine. Nõustun siin Kaisaga, et oluline motivatsioon tuleneb ühise tulemi nimel töötamisest ning soovist jagada laiemal skaalal neid elamusi, mis ennastki on liigutanud.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: