Helen Puistaja: armastus ei peitu lilleõies ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Stella Salumaa illustratsioon
Stella Salumaa illustratsioon Autor/allikas: Stella Salumaa

Kätte on jõudmas kevad ning naistepäeva puhul ruttavad paljud lillepoodi Aafrikast toodud suure keskkonnamõjuga roose hankima. Ent kas armastuse väljendamine peaks toimuma looduse arvelt, küsis Helen Puistaja Müürilehe keskkonnakolumnis.

Mulle ei ole kunagi lilled eriti meeldinud. Nende üle sünnipäeval rõõmustamine oli õpitud harjumus nagu ka omnivoorsus ja kiirmoe tarbimine. Mulle ei istu lõikelillede kaduvus – ma ei mõista, miks peaks väljendama oma tundeid kellegi vastu roosidega, mis närbuvad loetud päevadega. Oleks siis veel vana hea nõukahõnguline nartsiss, mis kuu aega vastu peab. Kui jõuda aga päriselt põhjendatava vastumeelsuseni, siis lillekasvatus on lihtsalt üks keskkonnavaenulik ja inimkannatustega seotud luksusäri.

Tunnete väljendamise traditsioonid

Lillede kinkimise ajalugu ulatub antiikaega ja arvatakse, et keskajal kandus Türgi eeskujul eri lilledele tähenduse andmise traditsioon edasi Euroopasse. Victoria ajastul polnud oma tunnete verbaalne väljendamine just eriti hea tava, mistõttu lilled pakkusid sobivat alternatiivi. Kõige jaoks olid muidugi kindlad reeglid. Muuseas, tagurpidi üle antud lilledel oli nende tavapärasele ulatamisele sootuks vastupidine tähendus. Tänapäeval leidub aga neid, kellel lilletähenduste leksikon peas oleks, ilmselt vähe ja soositud on pigem just sõnade kasutamine.

Saladuslikku päritolu iludused

Meie elukorralduses, kus on tavaks panna üha enam rõhku teadlikkusele, huvitab paljusid ühel või teisel põhjusel see, mida sisaldab nende toit ja kust see pärit on. Ka riiete puhul vaadatakse ilmselt sildilt lisaks kanga materjalile ka tootjamaad. Ent kui arvestada, mitu sünni- ja tähtpäeva ning pulma ja matust mahub meie eludesse, mõtleme lõikelillede saamisloole üsna vähe ja nende kohta on raske ka teavet leida. Olles vaadanud läbi Eesti suuremate lillepoodide veebilehed, ei ole enamikul müüdava kauba kohta mingit infot. Mileedi ja Kannikese veebipoes oli märgitud mõnede rooside päritoluks Holland ja teistel Ecuador. Rikets Lilled ütleb vaid, et "pakub nii kodumaist kui ka tunnustatud lillekasvatajate mitmekesist valikut". Lillemeri ja Interflora ei anna üldse mingit teavet ning Lillesahver toob vaid välja, et Red Naomi roosid on Ecuadorist.

Aga isegi kui lillede päritolumaaks on märgitud Holland, leidub siingi tegelikult sama seaduselünk nagu rõivatööstuses. Kui Hiinas toodetud pluusi nööbid on õmmeldud ette Itaalias, saab sildile kirjutada "valmistatud käsitööna Itaalias". Samamoodi moodustab Holland ainult 10% lõikelillede globaalsest tootmismahust, kuid lausa 60% ekspordist ehk enamik lilli läbib Hollandit, aga tuleb tegelikult hoopis Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast.

Mürgine sisu kaunis kestas

Kuna lilled ei ole söödavad, on neid käsitlevad regulatsioonid nõrgad. Heade kasvutingimustega arengumaades tegutsevad tootjad kasutavad lillede paremaks kasvatamiseks arvestuslikult viiendiku ulatuses selliseid pestitsiide, mis on Euroopas ja USAs keelatud. Seetõttu jõuab Euroopasse iga aasta kuni 350 miljonit mürgiseid taimekaitsevahendeid täis lillevart. Testi käigus leiti Belgia eri linnade lillepoodidest ja supermarketitest ostetud üheksakümnelt lillekimbult kokku 107 erinevat nendele pritsitud ainet, lille kohta keskmiselt 10, roosidel lausa 14.1 Üht lille- ja ilutaimetööstuses enim kasutatud pestitsiidide klassi nimetatakse neonikotinoidideks ja neid on seostatud ka mesilaskolooniate kokkuvarisemisega. Ilmselge on ka see, et konstantse keemiarünnaku all on lillekasvatuste töötajate tervis.

Lisaks avaldab meie lillelembus mõju niigi veehädas olevate riikide veevarudele. Lõikelillede kasvatamiseks läheb Keenias 45% eksporditavatele põllumajandussaadustele kuluvast veest. Samas annavad lillekasvandused tööd kohalikele ja lõikelillede müügist saab kõige rohkem majanduslikku kasu kulutatud veeliitri kohta. Veetasakaalu säilitamiseks tuleb Keenial aga importida toitu, mille kasvatamiseks on samuti vett tarvis. Veidi jabur edasi-tagasi transportimine, kas pole, kui lillede asemel võiks toitu kasvatada ja põhjavee mürgitamata jätta?

Globaalsed transporditeed

Lillede kasvatamine Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on iseenesest väga loogiline – päike paistab aastaringselt ja tehisvalgust pole vaja. Inglismaa Cranfieldi ülikooli uuring näitas, et koos transpordile kuluva energiaga tekitab 12 000 roosi kasvatamine Keenias kuus tonni süsinikdioksiidi, Hollandi kasvuhoonetes aga kolmkümmend viis tonni. Hollandist pärit roosid vajasid kaheksa- kuni kaheteistnädalase kasvutsükli ajal kunstlikku valgust, soojust ja jahutust, samas kui Aafrika kliimas oli roosikasvatuse tootlikkus ligi 70 protsenti suurem.2

Kui toidu puhul moodustab transport tegelikult kogu süsiniku jalajäljest üsna väikese osa, – kuna enamik sellest transporditakse laevadega –, siis lilled närbuvad kiiremini ja neid tuleb sihtkohta lennutada. Nii näiteks lendab valentinipäevaeelse kolme nädala jooksul Colombiast Miamisse päevas 30 kaubalennukit ja enam-vähem sama palju Ecuadorist, et viia USAsse rohkem kui 15 tonni lõikelilli. Rahvusvaheline puhta transpordi nõukogu hindas, et need kolmenädalased lillede kohaletoimetamislennud põletavad umbes 114 miljonit liitrit kütust, paisates atmosfääri umbes 360 000 tonni süsinikdioksiidi.

Maa peal transporditakse lilli jahutatud veokites, milles kasutatakse – lisaks 25% võrra suuremale kütusekulule – ka jahutamiseks vajalikke kemikaale. Viimase boonusreostuse saab muidugi veel õhku paisata, kui saata lilled armastatule kulleriga. Kõige selle tulemusel võib ühe nii Keeniast kui ka Hollandist tulnud roosi süsinikdioksiidi jalajälg ulatuda kuni 2,4 kiloni.

Eelistades paremaid valikuid

Jõuame ringiga taas järelduseni, et kuigi meie ihaldatud luksustoodete valmistamine ja kasvatamine annab tööd inimestele, kel seda muidu napiks, ei saa see olla ettekäändeks, et tavapäraselt tarbimist jätkata. Tuleb nõuda paremaid töötingimusi ning väiksemat keskkonnamõju.

Nagu šokolaadil, kohvil ja riietel, on ka lilledel ökomärgistus ja abi on vanast heast edasimüüjate lõputust tüütamisest oma jätkusuutlikumate lillede sooviga. Lisaks saad suvel turutädidelt nende aias kasvatatud lilli soetades anda oma panuse hoopis kohalikku lilleärisse. Tore variant on kinkida lilleseemneid, et siis jälgida uue elu tärkamist. Nii võime nende sotsiaalselt konstrueeritud armastuse sümbolitega päriselt oma hoolivust üles näidata nii lillede saaja, kasvataja kui ka maailma vastu. Ja ka mina oskan tegelikult lillede üle suurt rõõmu tunda, kui need on ise põllult nopitud või hoopis kellegi koduse taime beebina potis minuni jõudnud ja jäävad seega kauaks kinkijat meenutama.

1 Toumi, K.; Vleminckx, C.; van Loco, J.; Schiffers, B. 2016. Pesticide Residues on Three Cut Flower Species and Potential Exposure of Florists in Belgium. – International Journal of Environmental Research and Public Health, nr 13 (10), lk 943.
2 Williams, A. 2007. Comparative Study of Cut Roses for the British Market Produced in Kenya and the Netherlands. – Cranfield University, 12.02.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: