Vestlusring. Köielkõnd üle teatrihariduse kireva maastiku ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Laul õnnest" on EMTA lavakunstikooli 29. lennu bakalaureuselavastus. Autor/allikas: Teater Vanemuine

Etenduskunstide kõrgharidusõppes tõuseb esile kaks võrdselt tähtsat poolt: baasõpe ja käsitööoskus ning kriitiline, avatud mõtlemine, järeldasid teatriõppespetsialistid Sirbi arutelus.

Tänavu möödub sajand Eesti teatrihariduse algusest: 1920. aastal asutas lavastaja Paul Sepp õppestuudio, millest kasvas välja Eesti Draamateater. Mis sünnib aga praegu Eesti teatrihariduses? Vestlusringis, kus keskenduti etenduskunstide kõrgharidusõppe bakalaureusetasemele, osalesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Taavet Jansen, Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunsti osakonna peakoordinaator Jaak Prints, Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakonna juhataja Ene-Liis Semper ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi koreograafia õppekava juht Oksana Tralla.

Milliseid muutusi on tänavu oodata Viljandi kultuuriakadeemia teatriõppes?

Taavet Jansen: Etenduskunstide osakonnas on suurim muutus see, et pärast pikka unistamist ja kaht aastat akadeemilist bürokraatiat võetakse suvel üliõpilasi vastu uuenenud etenduskunstide õppekava alusel. Kui varem oli meil osakonnas teatrikunsti, tantsukunsti ja visuaaltehnoloogia kolm õppekava, siis nüüd tuleb kasutusele üks etenduskunstide õppekava, kus need kolm suunda on toodud ühte.

Õppekava uus nimetus on etenduskunstide õppekava, ent me ei hakka õpetama etenduskunstnikke. Erialad jäävad ikkagi alles: näitleja, lavastaja, tantsuõpetaja, visuaaltehnoloog ja tehniline produtsent. Uue õppekava saab mõtteliselt jaotada kaheks: koolitame neid, kes tegutsevad laval, ja neid, kes lava taga. Esimeste hulka kuuluvad näitlejad, lavastajad (sealhulgas koreograafid ja kogukonnateatri lavastajad) ja tantsuõpetajad ning neid võetakse vastu paaritutel aastatel. Tänavu suvel võetakse vastu neid, kes soovivad õppida visuaaltehnoloogideks ehk valgus- või videokujundajateks ja dekoraator-butafoorideks ning tehnilisteks produtsentideks. Rakenduskõrgharidusõpe kestab Viljandis neli aastat.

Miks te need muutused ette võtsite?

Jansen: Väikeses koolis nagu Viljandi kultuuriakadeemia pole ühise õppekava tegemine mingi radikaalne samm, areng on selles suunas läinud tasapisi. Senised õppekavad on juba nagunii omavahel sümbioosis: üldainete tunde viiakse läbi koos, erialaaineid aga õpetatakse eraldi. Suurema muudatusena plaanime eraldada koreograafiatudengid tantsuõpetajaks õppijaist, nii et osa nende erialatundidest on koos lavastajatega ja osa koos tantsuõpetajatega. Näiteks keha- ja hääletöös on koreograafia- ja näitlejaüliõpilased koos. Liigume üha suurema integreerituse suunas.

Alles jääb valguskujundaja ja dekoraator-butafoori õpe, ent multimeediaspetsialisti erialast on saanud videokujundaja eriala. Teine muutus on see, et lavastuskorraldaja õpe muutub tehnilise produtsendi õppeks ja on rohkem suunatud vabakutselisele turule. Selliste oskustega töötajaid on väga vaja ning meie koolis on olemas teadmised selle õpetamiseks. Tehniline produtsent on inimene, kes planeerib, koordineerib ja korraldab kultuuriproduktsiooni tehnilist teostust algusest lõpuni.

Sel aastal võtame dekoraator-butafoori spetsialiseerumisega üliõpilasi vastu sünkroonis Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudiga, kust meie tudengid saavad filmialaseid teadmisi ja puutuvad lähemalt kokku filmibutafooriaga. Tahame lavataguste spetsialistide õppe teatri küljest rohkem lahti tõmmata, anda neile inimestele laiem asjatundlikkus erisugustel elualadel tegutsemiseks.

Millised on muutused kunstiakadeemia stsenograafia õppekavas?

Ene-Liis Semper: Stsenograafia bakalaureuseõpe kestab kolm aastat. Püüame uue õppekava raames mahutada neisse kolme aastasse võimalikult selgelt erisugused sihtmeediumid, mistarvis jagasime õppekava semestrite kaupa teemadeks. Esimese kursuse esimene semester on pühendatud puhtale kunstile ehk abstraktsele kompositsioonile, teisel semestril käsitletakse sõnateatrit. Teise kursuse esimene semester kannab filmiteemat, teine semester on pühendatud ooperile ja muusikateatrile. Kolmanda kursuse esimene semester on tänapäeva teatri, installatsiooni ja performance'i päralt, kevadsemestril tehakse diplomitööd.

Ideaalis saab siis õpilane oma lõputööks valida meediumi, millega ta kõige paremini sobitub. Üks semester on põhjalikuks süüvimiseks küllaltki lühike aeg, mistõttu käsitletakse iga teemat võimalikult intensiivselt ning koostöös praktikutega, tunniplaanis on mitmeid lühikesi intensiivkursusi ja meistriklasse. Filmisemestri jooksul käisid tudengid mitme filmi võtteplatsil, tunde viisid läbi operaator, kostüümikunstnik, rekvisiitor, režissöör ja produtsent. Ooperisemestri jooksul tehakse sama: lisaks teooriale jälgivad õpilased kahe muusikalavastuse lavaproove, käivad kostüümiproovides, istuvad kujunduse kinnitamise koosolekul, kohtuvad dirigendi ja lavastajaga. Mõistagi saab kolme aastaga teha vaid väikese sissevaate, seejuures on aga tähtis anda mingi aimdus nende meediumide erinevustest.

Minu juhendada on praegu bakalaureuseõppe sissejuhatav semester ehk puhas kompositsioon ja sellele järgnev teatrisemester. Tundus mõistlik alustada abstraktselt tasandilt, et saada aru, millised on esmakursuslased isiksustena, kuidas tajutakse kujundit. Teise kursuse teemasid kureerivad noor filmikunstnik Kamilla Kase ja ooperifanaatik Liina Keevallik, viimasel aastal järgnevad kunstnike loengud ja performance'i, installatsiooni, valguse, heli – kõigi etenduskunsti elementide töötoad.

Milline on varasemaga võrreldes peamine muutus?

Semper: Kunsti õpetamine on minu meelest isiksusepõhine. Mida rohkem kohtumisi säravate isiksustega, seda parem – ja ma ei pea silmas üksnes kunstnikke. Üks kolleeg küsis minult kohe alguses kavala näoga, et mis ma arvan, kas kunsti on üldse võimalik õpetada. Jäin sügavalt mõttesse ja leidsin, et n-ö absoluutsel tasandil tegelikult vist ei ole, aga saab anda tagasisidet kujunemisjärgus kunstnikule, peegeldada ja analüüsida tema tegemisi. Kuna arvan, et kunstniku tähtsamad omadused on kompositsiooni tajumine, abstraktsioonivõime, kujundi nägemise oskus, siis võtan ka üliõpilaste vastuvõtmisel neid arvesse. Ma ei võta kooli vastu selle alusel, kui hästi oskab keegi kostüümi joonistada – seda saab õppida.

Kas on muutusi Tallinna ülikooli koreograafiaõppes?

Oksana Tralla: Uus, nelja-aastane koreograafia bakalaureuse õppekava asendab senise kolmeaastase. Muudatus on vajalik, sest tantsukunstiõpe sisaldab rohkelt oskusaineid, mille kõrgel tasemel omandamine on kolme aastaga keeruline. Kavandatava õppekava puhul võetakse tähelepanu alla mõtleva tantsija kujundamine, õpingute jooksul kasvab temast koreograaf-õpetaja. Õppekavas on mitmesuguseid loovpraktilisi, teoreetilisi ja didaktilisi aineid, mis peaksid soodustama koreograafilise mõtlemise ja käekirja kujunemist.

Kuna Eestis on enamik tantsukunstnikke vabakutselised ja mõne etendusasutusega seotud vaid projektide kaudu, siis on nende põhiline tuluallikas ja töö just tantsu õpetamine, olgu selleks rahvatantsuansambel või nüüdistantsustuudio. Kvaliteetse ja metoodilise õpetamisoskuse tagamiseks on uues õppekavas nii koreograaf-lavastaja kui ka õpetaja-koreograafi suund. Selle terviku lahutamine ei tundu üldist olukorda ja eriala spetsiifikat arvestades mõistlik.

Õpe jaotub kaheks: alus- ja süvaõpe. Alusõpe kestab esimesed kaks aastat ning keskendutakse tantsutehnikatele, kehatöö analüüsile, tantsukompositsiooni alustele ning humanitaaria üldainetele. Süvaõpe algab kolmandal aastal, kui tudeng valib talle kõige rohkem huvi pakkuva valdkonna ning lähtuvalt sellest oma valik- ja vabaained, mis toetavad tema arengut. Neljandal aastal käib lõputöö ettevalmistus, seda koostöös kahe mentoriga, kellest üks on õppejõud koolist, teine praktik väljastpoolt kooli. Õppetöö jooksul peab üliõpilane läbima kolm praktikat: tantsija, koreograafi ja õpetajana.

Mille poolest erinevad Viljandi ja Tallinna tantsuõpe?

Jansen: Viljandi kultuuriakadeemias oleme kaugenenud tantsutehnikate õpetamisest, selle asemel keskendume liikumise uurimisele. Kursus on juhendaja nägu: kui selle on võtnud Ruslan Stepanov või Karl Saks, siis see kursus on tõesti ka tema moodi. Saab rääkida meistriõppest. Viljandis ei koolitata sellist tantsuõpetajat, kes õpetab lastele mingit kindlat tehnikat. Tants on laiem mõiste, see ei ole ainult rahvatants või flamenko.

Tralla: Tallinna ülikoolis meistriõpet ei ole, pole ühte kindlat juhendajat. Meid huvitab ikkagi tantsija koolitamine, tahame panna üliõpilase otsima kehalist ja füüsilist väljendust. Siin ongi ideoloogiline erinevus Viljandi ja Tallinna tantsuõppe vahel.

Jansen: Tähtis on ka see, et nii Viljandi kultuuriakadeemias kui ka Tallinna ülikoolis kestab tantsuõpe neli aastat, kusjuures vastuvõtt on üle aasta. Paarisaastatel võetakse Tallinnas vastu lavakunstikooli ja TLÜ koreograafiasse, paaritutel aastatel Viljandisse tantsu- ja näitekunsti suunale.

Semper: Toetan kindlasti mõtet, et ka kunstitudengid saaksid õppida neli aastat. Kui ma ise omal ajal kunstiinstituudis õppisin, kestis õpe kujutava kunsti osakonnas kuus aastat. Millalgi sai sellest neli ja nüüdseks kolm aastat. Nii tehniliste kui ka sisuliste kunstnikuoskuste omandamine nõuab aega. Aus oleks anda üliõpilastele rohkem aega süveneda.

Millised on õppekava uuendused lavakunstikooli näitlejaõppes?

Jaak Prints: Lavakunstikool on endiselt praktiline kool. Ma ei näe võimalust, kuidas saaks näitlejaõppes ainepunkte näpistada baasteadmiste andmise arvelt. ABC, käsitööoskused, baasteadmised, põhiõpe – ükskõik, kuidas seda nimetada – moodustavad õpingutest olulise osa ja sellele tuleb pühenduda, sest vastasel korral ei valda mõne aasta pärast näitlejaks saav inimene oma ametit. Samavõrd kui vajame teatris värskeid ideid, vajame ka nende ideede elluviijaid, teostajaid. Selleks et ametit valdav näitleja saaks olla lavastajale võrdväärne partner, tuleb kvaliteetset käsitööoskust pidada näitlejahariduses endiselt oluliseks.

Praktiliste oskuste omandamisega samavõrd tähtsaks pean vaimsuse kujundamist. Näitlejatehniliste vahendite valdamise kõrval tuleb anda üliõpilastele võimalus arendada ka oma intellektuaalset võimekust.

Õppekavas muudatusi tehes püüdsime keskenduda tõhususele, mille saavutamisel on heaks vahendiks seoste loomine. Kui õppejõud on paremini kursis, mida teistes ainetes parasjagu õpetatakse, luuakse üliõpilastele võimalusi seoste tekkimiseks, mistõttu on hõlpsam teadmised kinnistada ja see toob kaasa kiirema arengu. Vähesel määral, ennekõike üldainete puhul, muutsime ainete õpetamise järjekorda ning ajastatust. Vaatasime, millal on mõistlik aineid õpetada, milliseid aineid oleks hea samaaegselt õpetada, millise aine puhul oleks abi mõne teise aine eelnemisest.

Lavakunstikoolis on nelja-aastane bakalaureuseõpe, mida pean teatriõppe puhul optimaalseks. Lisades õppekavva analüüsi- ja kompositsiooniteemalisi seminare, püüame muudatustega tõsta kriitilise mõtlemise osakaalu, et edendada noore looja analüüsivõimet ja sõnastusoskust ning seeläbi nõudlikkust iseenda vastu.

Tänavu avame vastuvõtuks vaid näitleja õppesuuna. Üle-eelmisel kümnendil vaheldusid lennud, mis koosnesid puhtalt näitlejaõppe üliõpilastest, lendudega, kus õppisid lisaks tulevastele näitlejatele ka tulevased lavastajad ja dramaturgid. Teisisõnu, lavastajasuuna õpe avati üle nelja aasta. Äsja lõppenud kümnendil võeti lavastajaid vastu igasse lendu. Leian, et lavastaja- ja dramaturgisuuna õpe vajaksid lavakooli sees uuesti mõtestamist. Et seda teha, vajame aega. Sestap teeme vahe sisse ja võtame sel korral vastu ainult näitleja õppesuunale, kursuse juhendaja olen mina.

Üks võimalikke lahendusi lavastaja- ja dramaturgisuuna õppe tarvis on avada need õppesuunad edaspidi vaid magistritasemel, ent see arutelu on alles varases staadiumis. Sel juhul jätkaks lavakunstikool bakalaureusetasemel näitlejakoolina. Venemaalgi, kust suuresti meie õppemudel pärineb, vältab lavastusõpe viis aastat. Meil võiks see sel juhul välja näha 4+2 vormis. Aga, nagu öeldud, see on esialgu kõigest idee, mis vajab põhjalikku kaalumist. Ka selleks on vaheaasta lavastaja ja dramaturgi õppesuuna bakalaureusetasemele vastuvõtul vajalik.

Jansen: Viljandi kultuuriakadeemias jätkame päevasesse õppesse lavastajasuuna üliõpilaste võtmist iga kahe aasta tagant. Seni on tulevaste lavastajate õpe olnud automaatselt seotud näitlejatega: lavastajad on õppinud koos näitlejatega. Erialaainete raames on nüüd nii, et näitlejatöö asemel õpib lavastajasuuna üliõpilane tööd näitlejaga. Ka tantsijaid kasutatakse võrdsetel alustel näitlejatega. Lavastajad õpivad samuti koos visuaaltehnoloogidega.

Milliseid inimesi ootate oma õppekava järgi õppima? Milliseid omadusi neilt eeldate?

Jansen: Ootame noori, kes on huvitatud laval millegi tegemisest, oma keha abil millegi väljendamisest. Keha teeb praegu läbi renessanssi, on mõjuv meedium tänapäeva ühiskonnas ja selle mõtestamisel. Teisest küljest ootame tudengeid, kes tahavad ennast tehniliste oskuste kaudu väljendada: luua alternatiivset reaalsust või pingestada olemasolevat objektide, video ja valguse kaudu.

Semper: Lavastuskunstnik peaks olema suuteline omaalgatuse pealt tekitama erilaadseid kunstilisi sündmusi. Teatris on hierarhia olnud alati väga selge. On lavastaja, dramaturg, kunstnik, näitlejad – kõigil on oma kindel koht koosluses. Kui aga minna kujundi tekitamise loogikat pidi, siis võib etenduskunstiks kutsutava sündmuse käivitaja vabalt olla kunstnik – see ei pea olema dramaturg või lavastaja.

Distsipliinid segunevad. Seetõttu olemegi uude õppekavva lisanud palju kogemust: kohtumised arhitektide, heliloojate, kirjanike, filosoofide ja ajaloolastega. Mulle näib, et kui ainult kunstnikud õpetavad kunstnikke, siis sellest jääb väheks.

Jansen: Sammas, millel Viljandi kultuuriakadeemias õpe püsib, on käsitööoskus koos kunstilise ambitsiooniga. Tähtis on, et üliõpilane oskaks oma kunstilist visiooni ka ise väljendada ja vajadusel füüsiliselt ellu viia.

Tralla: Mulle meeldib mõte, et keha teeb renessansi. Meie õppekava on astmeline. Keskendume tantsijale, koreograafile ja tantsuõpetajale, seega räägime kehast eri tasanditel. Läheneme kehale mitme kandi pealt: tantsuajaloo, lastetantsu, pärimustantsu, nüüdistantsu või tantsukompositsiooni kaudu. Proovime näidata erisuguseid perspektiive kehast mõtlemisel ja kehaga tegelemisel. Kas on üldse olemas teemasid, millest ei saa keha kaudu rääkida? Üliõpilane leiab ise, millise lähenemisega saavutab ta kõige parema kontakti, mis teed mööda edasi liigub ja kuidas ennast tantsuväljal identifitseerib.

Semper: Etenduskunste hoiab elus visuaalne semiootika. Kogu see vahendite arsenal, millega me tegelikult omavahel väljaspool lava informatsiooni vahetame, on rikkalik. Seega, stsenograafia õppekava alustala võiks olla kõikide nende semiootiliste väljendusvahendite uurimine. Etenduskunstides ei pea domineerima ainult tekst, informatsiooni edastatakse ka paljude teiste vahendite abil. Soovin, et üliõpilased julgeksid oponeerida ette antud tingimustele, kui need tunduvad liiga lihtsustavad või piiravad.

Ma pole enne õpetanud, seega teen asju n-ö tunde järgi. Esimese semestri kompositsiooni aine koostasin nii, et üliõpilased said teemal "Mask. Dekonstruktsioon" luua midagi, mis tundus "õige", ilma kohustuseta seda defineerida. Hiljem analüüsisime, mida nad tegid, mis toimib ja mis mitte. Mulle näib, et kui alustada definitsioonist ja analüüsida kõike enne tegemist, võib rääkima jäädagi. Terve esimese semestri töötasime seega tagurpidisel režiimil: enne töö ja siis tähendus. Tekkis põnevaid, hämaraid, täiesti ootamatuid seoseid tavaliste esemete, materjalide, värvide, rütmide vahekorrast. Just selline loovus mind huvitab. Kuidas seda hoida? Oivalisi lahendusi võib pakkuda inimene, keda on alles hakatud õpetama.

Jansen: See on kogemuslik metoodika. Kuidas sellist loovust ise õppejõuna mitte kinni panna? Sellise metoodika väljatöötamine ongi põnev.

Semper: Kunst on muutunud niivõrd kontseptuaalseks. Sageli öeldakse, et sõnasta, mida tahad öelda, kuidas tahad öelda, millise diskursusega see seostub. Mingis mõttes aga närid omaenda oksa, kui tegeled ainult sõnastamisega. Kontseptsioon võib tekkida ka mängust mingite elementide vahel, ilma selleta, et oleksid üldse osanud seda eelnevalt teadvustada.

Prints: Eelkõnelejaid kuulates tundub, et oleme kooli oodatava inimese kirjeldamisel paljuski ühte meelt. Lavakunstikoolil on rõõm tervitada sisseastumiskatsetel teadmishimulist, loomingulist, intuitiivset, paindlikku, hea kujutlusvõimega ning sõltumatu ja huvitava mõtlemisega noort inimest. Huviringide kogemusest tähtsamaks pean avatud meelt ja mängulusti. Otsiva vaimuga, avatud, himuline, huviline, januline – nii võiks saada noort inimest kirjeldada. Sealt edasi võiks tulla analüütiline mõtlemisvõime ning nõudlik meel, ebakonventsionaalsus.

Jansen: Meil kohtab ka selliseid sisseastujaid, kes sobivad suurepäraselt nii tantsu- kui ka näitlejaõppesse, kuid kellel ei ole mingit eesmärki saada mõnda teatrisse tööle. Meil õpivad inimesed, kes ei taha astuda väljakujunenud teatrivälja mustrisse, vaid hoopis ise avastada, kujundada ja mõjutada teatripilti.

Tralla: Koreograafia erialale sisseastujad on reeglina kirju taustaga. Mõni võib olla näiteks heal tasemel flamenkos, tänavatantsus, rahvatantsus või balletis ning juba kümme aastat sellel alal tegutsenud. Meie sisseastujad ei pruugiks tulla kooli mingi konkreetse oskuse järele, et keegi õpetaks neile natuke paremaid tantsuseadeid või vingemaid trikke tegema. Ootan, et üliõpilased oleksid üllatusteks ja uuteks avastusteks valmis ning julgeksid riskida ja astuda senitundmatutele aladele.

Õppekavade osas koorub teie jutust välja kaks võrdselt tähtsat poolt: baasõpe ja käsitööoskus ning kriitiline, avatud mõtlemine. Tasakaalu leidmine tundub olevat pidev protsess ja köielkõnd. Kuidas näete oma õppekavade tulevikku kümne aasta pärast?

Jansen: Kümne aasta pärast võiks olla tants teatrist välja kolinud. Praegu on tants kas huviharidus või kunstiline sündmus laval. Tänapäeval on mõtlev keha kolinud etenduskunstidesse. See teadlikkus, mis meil tantsijatena on kehast, ja see, kuidas me end keha kaudu väljendame, võiks laieneda teistesse valdkondadesse. Olen andnud tantsutrenni Eesti kunstiakadeemia interaktsioonidisaineritele. Neil on vaja teadmist, kuidas teha objekt inimlikumaks (näiteks iPhone raputab end, kui sisestada vale kood). See ongi see, milles meie, tantsuinimesed, oleme asjatundjad. Seda asjatundlikkust läheb ka teistel tarvis.

Tralla: Tantsuteater võiks olla tihedam. Liikumispõhises teatris võiks olla rohkem variatiivsust. Uue õppekava vilistlased võiksid end välismaal täiendada ja proovile panna ning seejärel luua oma tantsutruppe ja lavastusi juba Eestis.

Semper: Tulevik annab ehk selgust küsimuses, mis mind ennast väga huvitab. Kas kunst muutub teraapiavormiks või on ikkagi selle eesmärk katarsis? On arvestatav hulk inimesi, kes arvavad, et kunst peaks olema vaikne, rahulik, mitte ärritama, provotseerima ja manipuleerima. Pärinen põlvkonnast, kus kunstiteose eesmärki nähti inimeses millegi avamises, peidetud kihtide puudutamises, kogemuses, mis võib jääda mõjutama aastakümneteks. Sellised protsessid ei ole aga enamasti ei rahulikud ega pehmed.

Tralla: Need kaks poolt võivad ju ka kõrvuti eksisteerida.

Jansen: Ma ei usu, et lahendus on siin binaarne. Tulevik ei ole üks või teine. Kunst kolib mujale, üritab leida endale uue kodu. Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et teater hoiab oma uksed kinni, või on mingi muu põhjus.

Prints: Mina oleksin küll kurb, kui kunst teatrist välja kolib. Tõsi, siin-seal oleme pidanud seda tunnistama. Aga koolide tulevikust rääkides ei saa mööda vaadata kõrghariduse rahastamisest, õppejõudude palgatasemest: need teemad puudutavad otseselt õppekavade tulevikku. Kui tahame, et üliõpilased kohtuksid edaspidigi rikastavate isiksustega, siis on töötasu maksmise võimalused paraku vägagi piiratud.

Semper: Lähitulevik peab näitama, kas on üldse mingit tellimust sellise kõrgkategooria järele nagu kunst või ei ole. Katartiline kunst eeldab suuri isiksusi ja nõudlikku lähenemist, seda päris ilma rahata ei tee. Tähtis määraja on siinkohal sisseastujate valim: kui on andekaid õpilasi, siis on, mille nimel seda tööd teha.

Mida keerulisemaks muutub maailm, seda suurema vastutusalaga peaks olema kunstniku positsioon. Inimestena me sureme lihtsalt ära, kui meil ei ole filosoofiat, kuidas edasi kesta. Seda ei saa otsustada majandusametnik, kellel puudub perspektiiv. Kuidas kunstihariduse vajalikkus otsustajatele selgeks teha?

Olen kümmekond aastat õpetanud Tartu ülikoolis teatriteadust ja saan tuua näiteid elust enesest: noored ei jätka õpitud erialal lihtsalt sellepärast, et töötasu on liiga väike. Riigivõim on parandanud ainelist olukorda: õppeasutustel on uued majad ja saalid, teatrid on viimase moe järgi renoveeritud – raha on betooni valatud küll. Kuidas aga ka kümne aasta pärast jätkuks inimesi, kes tahaksid neis hoonetes töötada?

Tralla: Tallinna ülikoolis avati äsja uus õppehoone Vita. Nüüd ongi olemas head olud, mida sisuga täita.

Semper: Kõik sõltub sellest, kas ühiskond on valmis tunnistama, et kunstnik ei tegele eneseväljendusega, vaid maailma mõtestamisega, ning tõdema, et maailmal on seda vaja.

Madli Pesti: "Olen kümmekond aastat õpetanud Tartu ülikoolis teatriteadust ja saan tuua näiteid elust enesest: noored ei jätka õpitud erialal lihtsalt sellepärast, et töötasu on liiga väike." 

Oksana Tralla: "Tantsuteater võiks olla tihedam. Liikumispõhises teatris võiks olla rohkem variatiivsust." 

Jaak Prints: "Selleks et ametit valdav näitleja saaks olla lavastajale võrdväärne partner, tuleb kvaliteetset käsitööoskust pidada näitlejahariduses endiselt oluliseks."

Ene-Liis Semper: "On arvestatav hulk inimesi, kes arvavad, et kunst peaks olema vaikne, rahulik, mitte ärritama, provotseerima ja manipuleerima." 

Taavet Jansen: "Keha teeb praegu läbi renessanssi, on mõjuv meedium tänapäeva ühiskonnas ja selle mõtestamisel."

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: