Arheokeemik Ester Oras: tuleks leppida sellega, et meis ongi igasuguseid minevikke ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold

"Plekktrummi" külaline on arheokeemik Ester Oras, kes arutles, millised inimesed elasid Eesti aladel enne kirjaliku mälu algust ja kui palju on meil nendega ühist.

"Nagu see sõna ise reedab, me paneme kokku arheoloogia ehk teaduse minevikust muinasajast peale ja liidame sinna keemia," tutvustas Ester Oras oma ala. "Kasutan enamasti analüütilise keemia meetodeid, selleks, et analüüsida arheoloogilist materjali."

Ajaloo- ja arheoloogiataustaga Oras nägi Cambridge'i ülikoolis doktorantuuris õppides, kui palju uut ja põnevat võib arheoloogilisest materjalist saada moodsate meetoditega. Arheokeemik rõhutas, et arheoloogia võimaldab saada päris kontakti minevikuga.

Ester Oras märkis, et Eesti arheoloogia on vaeslapse osas vanima kiviaja ehk paleoliitikumi osas. "Selles saab süüdistada viimast jääaega, mis võttis kaasa kõik varaseima asustuse jäljed," nentis Oras, lisades, et praegu saame siinsel maalapil rääkida mesoliitikumist, mille vanim jälg on Pulli asula ja Kunda lammasmägi ehk saame laias laastus arvestada 11 000 aastaga.

Oras võrdles oma valdkonda kirjalike allikatega. "Jah, me saame rääkida näiteks säilivuse probleemist, DNA puhul hilisemast reostusest, fragmentaarsusest, aga ka kirjalike allikate puhul ei saa ju väita, et nii, nagu kirjas on, nii oligi," selgitas ta. "Eriti vanemad allikad nagu Henriku Liivimaa kroonika on ju äärmiselt subjektiivsed ja neis on ka vigu."

"Me oleme geograafiliselt ja kultuuriliselt perifeeria eriti Lääne-Euroopa mõistes," lausus Oras, "see aga teeb meid eriliseks, me oleme justkui kiiksuga. Lisaks me asume ida ja lääne vahel, mis tähendab, et eri perioodidel on meil olnud kontakte nii idast kui läänest ja need on tekitanud omamoodi sünergia. Me oleme osa ka viikingiaegsest maailmast, mistõttu on meil müntide küllus, kuna siit kulges viikingite kaubatee Bütsantsi."

Ester Oras ja Joonas Hellerma "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold

Saamaks aimu, kuidas inimesed sellal elasid, soovitab Oras minna Rõuge muinastallu. "Me räägime ilma korstnata, kerisahjuga suitsutarest," ütles Oras. "30 ruutmeetril elasid koos pered mitme lapsega, tõenäoliselt ka vanavanemad."

Mööda juuri tagasi minnes ulatub soomeugrilus pigem tuhat aastat enne Kristust, mitte 5000 aasta taha, tutvustas Oras värskemaid uuringuid. "Eestluse tagaajamine selles dünaamilises rägastikus ei ole võibolla kõige õigem, ehk tulekski leppida sellega, et meis ongi igasuguseid minevikke," sõnas Ester Oras.

Tema sõnul ongi tänapäevase kohaliku arheoloogia motivaator rahvusromantilise identiteediloome asemel see, et näidata, kui kontaktiderikas oli meie muinasaeg. Rääkida tuleks Eesti asemel Baltimere regioonist või hoopis erinevatest Eesti-sisestest identiteetidest.

Potikillud annavad mitmesugust teavet: mida söödi, milliseid nõusid ja materjale kasutati. "Aga me peame arheoloogidena leidma ka selle laiema kõlapinna," tõdes Ester Oras. "Me saame nende leidude põhjal rääkida ka keskkonnamuutustest kuni meie geneetilise koodini, mida näitab näiteks laktoosi taluma hakkamine pronksiajal." Tema sõnul soodustas pehmema toidu tarbima hakkamine suutlikkust öelda v- ja f-tähte.

Kas inimene on põhiolemuselt jäänud samaks? Järsematest muutustest kõneldes märkis Oras, et meil hakkab ära kaduma inimliku kontakti võime seoses sellega, et isegi toitu saame tellida ja selle eest maksta telefoni teel.

Mis seisus on arheoloogia? "On uuritud piisavalt, et saada aru, mida veel vaja teha on, ja me oleme praegu sellises etapis, kus oskame paremini uurida juba olemasolevat materjali," vastas Ester Oras saatejuht Joonas Hellerma küsimusele.

Kultuurisoovitus: soovitaksin kõigil inimestel otsida oma kodukohas mõni muinasobjekt.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: