Arvustus. Üleharitud koreograafide tupikseis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uus lavastus
"Victoria saladus"
Idee autorid, lavastajad ja esitajad Laura van Bergem ja Netti Nüganen
Dramaturg Bruno Listopad
Videokunstnik Ando Naulainen
Valguskujundaja ja tehniliste lahenduste autor Henry Kasch
Helikujundaja Artjom Astrov
Lavakujundaja Mari Viik
Esietendus 29. veebruaril Kanuti gildi saalis

Arvustus ilmus Sirbis

Noored koreograafid Netti Nüganen ja Laura van Bergem on mõlemad lõpetanud Amsterdami kunstikoolis SNDO koreograafia eriala. Eesti vaataja on Nüganeni kunsti ka varem näinud: vlog-etendus EKA galeriis ning Kanuti gildi saali hooaja avamisel etendatud "BB". Eelmisel aastal korraldas ta Tartu kunsti­muuseumis koos Kadi Estlandiga duonäituse "oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde". Van Bergem teeb peale teatrilavastuste koos rühmitusega The Imperial Armpits Amsterdamis pidude käigus etteasteid.

Koreograafiline loomemeetod. "Victoria saladus" on noorte koreograafide pärast kooli lõpetamist esimene teatris tehtud lavastus. Nende valikud, mõtted ja arusaam lavastuse loomisest pärinevadki eelkõige visuaalkunstist ja koreograafia valdkonnast ning on üles ehitatud kollaaži põhimõttel. Üksikute sisuliste elementidena esitletakse juppe kuulsa moebrändi Victoria's Secret fenomenist, kuninganna Victoria ajastust, sekka ka digitehnoloogia välgatusi. Üldiselt käib jutt inimestest, kes elavad asjade maailmas. Vidinad, mis naisi igal sammul ümbritsevad, annavad nende elule tähenduse.

Vormielemente on aga lõpmatult palju. On kaks pilti: üks, mis nähtav laval, ja teine, mis kuvatakse ekraanile. Lavapildil on skulptuuridena esitletud kehad, rippuvad kardinad, keraamilised kaunikujulised padjad ja ka ekraan. Ekraan, mis on kordamööda "ilus" ja funktsionaalne. Videopilt vahel seisab ja vahel liigub, seega on vaadeldav klassikalise, kuid ekraani vahendatud maalina ja ka kinematograafilise liikuva pildina. Ekraani funktsioon on lavalt kõlava teksti vahendamine subtiitrite kujul. See ühendab kaht erisugust visuaali: lava ja ekraanipilti.

Teatrile omane asjade lahtiseletamine ja põnevust kerivad dialoogid on esitatud nii näitlejate poolt elavalt kui ka kõlarite kaudu vahendatult. On vahendamata klassikaline muusikapala ja õrna niidina lavastust läbivad elektroonilised heliefektid. Analoogheli on sätitud Kanuti gildi saali kõlaomadusi oskuslikult ära kasutades, põrandal lebavale jahumäele tilkuva vee pidevate plõksude kaudu. Ja taas saavad kaks meediumi, heli ja pilt, kokku siis, kui jahumäe ja vee koosmõjul on saadud sõtkutav tainas, mis supsab sel hetkel juba visuaalkunsti valdkonda.

Nii moodustub interdistsiplinaarne lavastus, kus läbivaks jooneks on koreograafiline loomemeetod. Koreograafia, millel pole selgelt eesmärki, kuid mõeldakse välja konkreetsete punktidega rütmistatud ajas ja ruumis liikuv joonis, mis arvestab aega enam kui ruumi. Ollakse harjunud mõtlema koreograafiast kui võttestikust, mille abil luuakse tantsu. "Victoria saladuses" luuakse aga sama võtte abil ka pilti, heli ja teksti. Kui miski ikka plõksatab rütmiliselt pool tundi järjest põrandale ja selles pidevas plõksumises vahel helid sumbuvad, vahel kiirenevad või kajavad, siis see on selge näide eesmärgita koreograafiast. Need plõksuvad helid ise ei väljenda midagi, see, mis vaatajale mõjuma hakkab, on moodustatud valem. Mõjub ka visuaal, see, kuidas jahumägi muutub ja liigub ajas ja ruumis. Asi ei ole konkreetsetes objektides, piltides või helides, ega ka nendest moodustatud kobarates, vaid nende suhetes.

Põikpäiselt muutuvad tähendused. Veel selgem näide dünaamilisest koreograafiast, mis asetab liigutused konteksti, sätib rütme, moodustab kobaraid, kordab või korrutab, muudab tuttavaks või tekitab kummastust, kommenteerib järgnevalt eelnevat või hoopis tühistab selle, on Nüganeni etteaste harfiga. See, mis esitati veel enne muusikapala. Pesus, kõrgetel kontsadel naine seisab laval, tema ees on harf. Naine harfiga on iseseisev kunstiteos. Harf viitab minevikku ja naine olevikku. Harf kõrgklassile ja naine alamklassile. Lugu jutustav naine viipab väärikalt käega tekstile kaasa – konnotatsioon kõrgklassile. Aga see jutt, mis ta räägib, on klatšimaiguline. Kõrgklass peaks ju olema diskreetne, seega viide tagasi alamklassi. Käega viibates riivab ta lause lõppudel harfi. Mitte alati, aga selgelt rütmistatult ja läbimõeldult. See muudab kõne muusikasarnaseks, palju abstraktsemaks, kui kõnes olev info seda lubada võiks.

Need ja paljud muud põikpäiselt muutuvad tähendused tekitavad võõristust. Koreograafia mõju selgub selle kaudu, kui hästi vaataja suudab tehteid ja valemeid moodustada ning seejärel kontrollida, kas korrutis ja summa on samad või on tulemuseks hoopis miski muu. Mida rohkem kasutab koreograaf lünki ja vähem loob selgeid seoseid, seda enam saab neid luua vaataja ise. Tähenduste muutusi on aga lavastuses nii palju, et mina vaatajana väsin. Ma ei suuda jälgida, kust muutused tekivad ja millal nad kaovad. Valemit ma küll tajun, aga kontrollida ei suuda. Selleks on lavastus liiga kiire.

Neid ja paljusid teisi elemente seob peensusteni läbitöötatud ja rohke tekst, mida jutustaja rollis esitab lavastaja van Bergem ja dialoogipartnerina näitleja Nüganen. See, et üks on lavastaja ja teine näitleja, on juba minu tõlgendus. Laval on kaks pesusse riietatud noort naist, kellest üks on tark ja teine loll. See tark peab alguses meile loengu silma ehitusest (taas tugev viide visuaalkunstile), kirjeldab silma osi ja toob välja funktsioonid. Kas te teadsite, et lisaks läätsele, lihastele, optilisele närvile ja muule on meie silmas ka pime punkt? Kas teadsite, et lünkliku info puhul silm kompenseerib, peegeldab ja ka mäletab?

Teab pimenurkadest rohkem. See taibukas sissejuhatus lavastusele kirjeldab ära need hämaralad, kus hakkab lavastuse tegevus toimuma. Muidugi võiks uduse pildi puhul kasutada prille, aga need teevad neiu tema enda sõnul koledaks. Võttes aega ja kaalutledes öeldut, jõuab minuni info ajahüppest. Ilmselt oli see nii Victoria ajastul. Tänapäeval teevad prillid ju inimese ilusaks. Eriti aga teevad prillid neiu targaks ja väärikaks. Seega on lavastajad sättinud lavale korraga kaks aega. Siiski oleks tal prille vaja, vastasel juhul näeb ta vaid vastu tulevaid figuure.

Laval sünnib samal ajal täpselt sama asi. Valgust on vähe. Pesus loengupidaja seisab projektorivihus. Pilt peatub tema kehal. Mina näen ainult figuuri. Keha on perfektne, otsin mingitki viidet sukkpükstele. Ei tea, ei suuda otsustada, kas tõesti võivad sääred olla nii siredad? Kompenseerimata millegi muu poolt? Tahaksin prille. Näitleja Nüganen alustab modelli kõnnakul catwalk'il kostüümide esitlemist. Mida lähemale publikule ta tuleb, seda vähem vajan prille. Nüüd näen selgelt, temal sukkpükse ei ole. Sellise võttega kaasavad tegijad publiku isikliku kehalise tunnetuse. Nii hakkab loeng ja erisuguste kostüümide esitlus muutuma mulle kui vaatajale järjest isiklikumaks. Kas ma siis näen selgelt või uduselt ja mida ma üldse vaatan? Saan veidigi targemaks iseendast kui vaatajast.

Mida enam etendus lahti rullub, seda enam hakkavad jõupositsioonid muutuma. Kummalisel kombel mõjub end modellina esitlenud Nüganen järjest targemana ning jutustava lavastaja van Bergemi tark aju hakkab hajuma, tema esitleb veel vaid kaunist väänlevat tagumikku. Miks? Sest Nüganeni tegelane osaleb sündmustes, ta justkui teab nendest pimenurkadest rohkem, ta on seal olnud ja otsinud väljapääsu. Ta tegutseb. Kõike seda saadavad helikujundaja Artjom Astrovi õrnad heliefektid. Muusika, mis lavastuse lõpul esitatakse harfil ja flöödil, on Nüganeni oma. Ükskõik, mida need noored nümfid teevad, mängivad harfi või sõtkuvad tainast, punudes neist hiljem patsi, isegi lavastuse lõpus vallanduv hüsteeria on ilus. Hämaralt ja tänapäeva kohta vägagi diskreetselt ilus, nii nagu Viktoria ajastul kombeks.

Tohutu oskuste pagas. Lugenud lavastuse eel ilmunud tekste ja kuulanud tegijate mõtteid oma töö kohta nii IDA raadio saatest1 kui ka Kanuti gildi saali vimeost,2 tuleb tõdeda, et need noored on saanud koolist kaasa tohutu oskuste pagasi. Nad mitte ainult ei taju, vaid arvestavad igal sammul erilaadseid kontekste. Ega muidu saakski kollaažitehnikas töötada, kui tähenduste muutumist ei arvestaks.

Aga ikkagi. Kui tegijaid huvitab küsimus, millal muutub mingi asi vanamoodsaks ja millal klassikaks (mis on ju iseenesest väga hea küsimus), siis lavastuses pole võimalik sellel teemal kaasa mõelda. Liiga kiirelt jõutakse selge üldistuseni, et asjad on nii ja naa. Et tüdrukud on endiselt edevad, olgu siis aardekirstust kuldkaelakeesid valides või moe-show eeskujul kuldset kuud endale selga igatsedes. See igatsus ei ole muutunud. Muidugi võib etendusest võtta ükskõik millise elemendi ja minna sellega ise edasi, interpreteerida, aga need elemendid ei ole juba algusest peale eri moodi esitletud. Kuidagi vähe on vaatajale jäetud seda pimedat nurka, mida ta ise võiks täita. Etenduse alguses küll käivitati vaataja kohalolu ja avati meel kujutlemisele, kuid siis topiti see täis tihedat tarkust ja ainult ühelaadset maniakaalset ilu. Teema on venitatud, lõpmatuseni venitatud, justkui elastikust trikood, mis ei muutu iialgi millekski muuks kui venitatud trikooks.

IDA raadio saates analüüsib van Bergem Nüganeni muusikat: "Tegemist on konventsionaalse muusikaga, kus on tähtsal kohal meloodia. Väga klassikaline. Toimuvad küll väikesed vahetused meloodias, kuid sellega tähtsus ei kao. See järgib varajase klassikalise muusika konnotatsiooni, arvestab neid reegleid. Natuke nagu renessanss, Bach, ja siis hüppab barokki. Polüfooniline. Me teame ajaloolisi süsteeme ja struktuure, kuid ei jää nende peale lootma. Ka muusika on teatraalne, isegi sinemaatiline."

Või Ando Naulaineni loodud videopiltide kirjeldus: "Pildid on amatöörilikud, aga seejuures väga tehnilised. Justkui algaja toimetamas digimaailmas. Neid vaadates tekib banaalsuse tunne ja siis äkki on tohutu rikkalikkus. Ando julgeb üksikuid ja peeneid detaile panna millegi räpase ja robustse juurde. Need on justkui lõpetatud ja läbimõeldud, aga samal ajal viimistlemata. Videopilt meenutab inimese tunnet, kes ei suuda linnas orienteeruda."

Viimaseks dramaturg Bruno Listopadi raadios lausutu: "Tegemist on väga sümpaatse lavastusega. Sümpatiseeritakse ja sünteesitakse eri aegu, kus asjad ja objektid on valmis käituma ja tegutsema. Seda esitletakse masinlikult, sest lõplikuks taotluseks on mehhaniseerida vaimu liigutust. Lavastus toob esile ka keele vägivalla, eriti räägituna. Sellises olukorras on vajalik hakata tegutsema. Tänapäeval on dramaturg juba kohe ka kriitik ja analüütik. See on hädavajalik, kuna kriitikud ei kritiseeri."

Äratab aukartust ja vihastab. Toon need tsitaadid välja näitlikustamaks, kui meediumiteadlike koreograafidega on tegemist ning kui läbimõeldud on iga osaleja roll ja funktsioon. Ma ei oskaks ise kunagi nii kirjeldada. Täpselt nii oligi. See äratab aukartust. Aga seejärel ka vihastab. Tegijad on kõik juba ära teinud: nad on filosoofid, näitlejad, koreograafid, turundajad, muusikud, lavastajad, uurijad ning ka vaataja ja kriitiku rolli on nad enne esietendust läbi mänginud. Siit hargnebki lavastuse "Victoria saladus" suurim puudujääk. Vaatajale ei ole jäetud ruumi ei oma peaga mõtlemiseks, ei kujutlemiseks ega ka vastu vaidlemiseks. Tegijad on täitnud kõik lüngad.

Selleks et mõista tehnoloogiliselt täiustatud kunstivormi sisu, peab vaatama kaugemale esteetilise potentsiaali visuaalsetest väljenditest. Kui telemaatiline etendus peaks arvestama nii infoandmete hulka kui ka kommunikatsiooni, siis "Victoria saladus" jääb infoküllusesse kinni ning kommunikatsiooni vaataja ja esitaja vahel ei sünni. Samuti ei ole suudetud koreograafilise meetodiga segast selgemaks sättida. Vastupidi, nad on suutnud segase veel segasemaks ajada.

Saalist lahkudes imetlen ma ikka veel noorte koreograafide töövõimet, omandatud tarkust, see kõik teeb mind kunstnikuna kadedaks, aga vaatajana kehitan siiski vaid õlgu. Mina etenduse ajal ei muutunud.

1 https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/saal-raadio-2020-02-26

2 https://vimeo.com/391195580?fbclid=IwAR2FNNEBlkw0LLfvrvEJKqAXxiTb_sBpKu7t4TSaeHhQXneeZdsBQwabHQ0

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: