Vahel luges Marko ka teatrikriitikat. See oli huvitav žanr, sest juba viiskümmend aastat oli räägitud selle ootamatust allakäigust ning rahulolematus meie koduvabariigi teatrikriitikaga näis olevat juba lahutamatu osa temast. Markole siiski meeldis lugeda arvustusi. Talle meeldis teada saada, mida mõtlevad ja kogevad teised inimesed, kui nad on vaadanud sama kunstiteost, mida temagi. Marko oli pärit lihtsast perest, tema vanemad lõikasid ja seejärel väärindasid, tööpäevad liikusid vääramatult hommikust õhtusse ja selle kõrvalt ei jäänud eriti aega pikkadeks bussisõitudeks, mis pidid väikese Marko viima linna mõnda muuseumi või teatrisse. Sellest hoolimata arvas Marko, et tema teatrimaitse on päris hea. Pärast linna kolimist oli ta sattunud kollektiivi, kus tegutses enne oma peatset pensionile jäämist veel viimaseid aastaid üks vanem proua, kelle eluaegseks hobiks oli teatris käimine. See oli alanud viimase suure sõja lõpupäevil, kui proua, toona veel noor naine, oli mööda linna kõndides ja värskeid varemeid, rususid ja pommiauke vaadates keeldunud alla andmast ning hakanud alateadlikult (ta ei tundnud seda sõna) otsima paiku, kus maailma mitte ei lõhutaks kildudeks, vaid ehitataks midagi uut.

Ootamatult avastas ta end ühel soojal märtsihommikul, mil vanalinna varemetest õhkus veel eelmisel õhtul plahvatanud pommide kuumust, otse ühe teatrihoone suure fassaadi eest. Endalegi seletamatu impulsi ajel ostis ta pileti ja istus juba samal õhtul veidi kulunud kattega plüüstoolis ning vaatas, esmalt väikese piinlikkustundega, kuid seejärel üha üllatunumalt ja kiindunumalt, kuidas täiskasvanud inimesed tema ees madalal laval võõra häälega kõnelesid ja oma tundeid eksponeerisid. Too proua (Malle) hakkas nüüdsest pidevalt teatris käima; selles oli tema jaoks midagi ahvatlevat, ent kui ta vahel maale kodutallu sõites isale selle ahvatluse põhjusi püüdis selgitada, jäi ta kimpu. Isa masseeris aeglaselt oma maatööst kühmuliseks muutunud käsi, akna taga õõtsus õudne kask ja kui Malle püüdis rääkida midagi atmosfäärist, vaatas isa vilksamisi kaske. Malle märkas seda ja muutus kurvaks. Kõik muutis teda viimasel ajal kurvaks, eriti isa vananemine, millele ta oleks soovinud, kuid ei osanud tagasikäiku anda. Malle ohkas tasakesi ja ütles siis, et teatris meeldib talle käia ennekõike seetõttu, et seal näeb huvitavaid lugusid. Ta märkas, kuidas isa pööras aeglaselt pilgu kaselt ja vaatas talle otsa. Temas oli tärganud huvi.

Pärast seda õhtupoolikut oli Malle tassinud kõiki oma sõpru, tuttavaid, esimese ringi sugulasi ja kolleege ühtelugu teatrisse ja ta märkas, et kõige paremini mõjus see, kui ta rääkis, mis on antud lavastuse teema. Niimoodi tõmbas ta endaga kaasa ka Marko. Esimesel õhtul teatris oli Marko tundnud midagi sarnast, nagu tundis sõja ajal Malle (piinlikkus, üllatus, kiindumine). Varsti aga hakkas ta juba ise otsima võimalusi, kuidas õhtuti teatri suurtest vasksetest käepidemetest haarata ja mõnda etendust vaatama minna. Marko käis teatris üha rohkem, varsti võis teda leida mõnest pealinna teatrist kolmel, siis aga juba neljal õhtul nädalas. Mõne aasta möödudes märkas Marko, et ta suudab eristada head lavastust halvast. See oli talle üllatus. Ta ei olnud siiani teadvustanud, et lavastusi on võimalik ka niimoodi liigitada. (Tema ei olnudki neid siiani liigitanud.) Läks veel paar aastat mööda, Marko teatrikülastuste arv, mida ta hoolikalt ruudulisse vihikusse märkis, oli hakanud ületama maagilise viiesaja piiri, ning ühel õhtul rahutult oma teatritoolil niheledes sai Marko aru, et nüüdsest oskab ta eristada ka head ja keskpärast lavastust. Marko ei teadnud, et ta kuulub koolkonda, mille õpetuse iva on lihtne: mida rohkem inimene kunsti näeb, seda rohkem ta suudab teha peeneid eristusi ja märgata, millal on kasutatud elemendid meeldivalt argised ja millal need muutuvad talumatult triviaalseks. Ta õppis märkama seda peenikest joont, mis lahutab näitlejate mängus ekspressiivsust eputamisest, ja seda, millal näitleja ei naudi laval mitte lavastuse ideed, vaid iseennast, suutmata näiteks öelda lihtsalt tere, ilma et mängiks sinna ette kärbse lennu, kärbse tapmise, sügava ohke, jala liipamise, kelmika silmapilgutuse ja veiderdava žesti. Marko tundis peagi ära, mis vahe on sügavmõttelisusel ja õõnsusel, kuidas eristada õrnust ja pateetikat või millised tunnused on lavastuse aktuaalsusel ja millised lavastuse konjunktuurlusel.

Seda kõike otsis Marko ka teatrikriitikast. Pärast vanemate surma oli tema hommikuseks traditsiooniks kujunenud teha endale rohelist teed ja lugeda teatriarvustusi. Pärast Karini lahkumist oli ta hakanud tegema seda kõva häälega, see andis igale sõnale kaalu ja tähenduse ning peletas eemale viimasel ajal maja vundamendi alla siginenud hiiri. Teda üllatas pidevalt, et arvustused jõudsid küll kirjeldada lavastuse teemat ja kirjanduslikku süžeed, samuti iseloomustada tegelastevahelisi suhteid, ent just siis, kui asi võinuks muutuda huvitavaks, arvustus lõppes. Sageli oli Marko keeranud segaduses järgmise lehe, kuid seal oli tavaliselt juba uudis mõne kodumaise filmi ekspordipotentsiaalist ja teatriarvustus ei jätkunud. Neil nõututel hommikutel rüüpas Marko sageli teed ja juurdles alateadlikult (tema tundis seda sõna), miks see nii on. Miks käsitletakse lavastust ennekõike lähtuvalt selle teemast ja miks hinnatakse ka kõike muud selle järgi, kui hästi või halvasti teema esile on toodud? Marko töötas maaliraamidele liistude panijana ja oli seetõttu kokku puutunud ka kunstialase kirjandusega. Kord oli ta lugenud tuntud kunstiajaloo professori J. K. nooruspõlves kirjutatud analüüsi selle kohta, mida tähendas ametlik kunst 19. sajandi Prantsusmaal. See tähendas, kirjutas professor, et kunstiteoseid hinnati heaks või halvaks lähtuvalt nende süžeest. Ei lugenud individuaalne vaatepunkt, abstraktne atmosfäär, koloriidi üleminekud, kontseptuaalne eripära või muu selline, vaid ainult maali teema.

Teema käsitlemises oli — Marko tunnistas seda vahel kolleegidele avalikult — teatrikriitika aga suurepärane. Arvustajad määratlesid teravapilguliselt, mis on etendatava loo põhisündmustik ja kuidas see resoneerib ajastu vaimu või eesti kultuurilooga. Nad kirjeldasid pikalt ja tabavalt, kas süžee on arusaadav või mitte (reeglina eelistati arusaadavust), ja analüüsisid, kas mõni näitleja meenutab või ei meenuta ajaloolist prototüüpi, keda ta mängis. Minevikudraamade puhul tõmmati põhjendatud paralleele tänapäevaga ja vaieldi, või siis ei vaieldud lavastajaga, kes pressiteates oli kirjeldanud oma arusaama, miks selle näidendi teema on just praegu aktuaalne. Marko mõtiskles sageli, miks on teatris kõige olulisem just lavastuse teema, ja tema varahommikuses peas tiirlesid mitmed vastandlikud mõtted. Vahel arvas ta (enamasti oli õues siis madalrõhkkond), et see on tingitud teatri lootruudusest, ammusest traditsioonist, mille järgi inimene ootab teatrist ennekõike "lugu", mitte aga näiteks kontseptuaalset ideed. Vahel arvas ta jällegi (sageli kõrgrõhkkonna mõjul), et see on teatri ja kogu kunsti politiseerumise tulemus. Kuna ka Eestisse oli tasapisi imbunud arusaam, et teater peab olema poliitiline, käsitleti lavastusi tihti sellest vaatepunktist, kas nende teema aitab kaasa käimas olevale poliitilisele võitlusele. Nii näiteks olid lavastused sellistel teemadel nagu kliimakatastroof, pagulaskriis, lähisuhtevägivald ja maapiirkondade hüljatus head, sest nad tabasid ajastu pulssi, kuid lavastused teemadel nagu elu ja surm, armastus ja häbi liikusid ebaõnnestumise äärel, sest nad olid liiga abstraktsed.

Marko oli tänu oma eriala spetsiifikale kokku puutunud paljude kunstnikega, teiste seas Olev Subbiga, kellele meeldisid tugevalt trimmi tõmmatud lõuendid. "Minu maalid peavad kestma viissada aastat," oli ta Markole öelnud ja see oli meeldiv vaheldus autoritele, kelle jaoks lõuendinurga lotendamisel ei olnud mingit tähtsust. Sageli tuli puutöös osav Subbi ka ise vaatama Marko tegutsemist, istus viisakalt tolmusele toolile laotatud ajalehele ja hoidis tööl silma peal, sest ta tahtis alati teada, kuidas miski tehtud on. Marko oleks tahtnud, kuid ei tihanud kunagi küsida, mida arvab Olev Subbi kunstist, kuid ühel õhtul oli Subbi ise oma arvamust avaldanud. "Minu arvates on kunstis olulised kolm komponenti," oli ta öelnud, pühkides liistude lihvimisest kerkinud saepurutolmu ettevaatlikult oma põlvedelt. "Esiteks teema" — ja ta vaatas Markot selja tagant, Marko võis seda tunda. "Siis veel pintslikiri ja kolmandaks kompositsioon." Ent Marko teadis juba sel hetkel, et kuigi maestro oli teema taandanud vaid kolmandikuks maali tähendusest, on neid elemente veel, on peaaegu lõputult.

Tema lemmikkunstiteoseks oli Michelangelo "Pietà". Ta oli seda Roomas mitu korda vaatamas käinud, talle meeldis teadmine, et see on üks esimesi moodsa ajastu kunstiteoseid, millele kunstnik oli oma nime alla kirjutanud, kuid hiljem kibedalt kahetsenud. "Ma tegin seda vaid edevusest," olevat ta sõbrale pihtinud, sest tema arvates oleks teos võinud jääda anonüümseks ja kunst oleks võinud kõnelda iseenda eest. Ent seistes selle kummalise skulptuuri ees, kus Neitsi Maarja on noorem kui tema põlvedel lebav inimkonna lunastaja, tema poeg, oli Marko kord pitsat täis kõhuga mõelnud, et ükskõik kui palju ta seda teost ka ei vaataks, selle teema on ammu teada, siin ei juhtu süžee poolest midagi ebatavalist ja "kõik" juhtub kusagil mujal. Idees. Kontseptsioonis. Voltide langemise nurgas. Ema näoilmes. Tema silmades. Kristuse lõtvunud kehas, mille lihased skulptor hoole ja leinaga välja oli modelleerinud. Valguse libisemises üle varjude. Salapärases miskis. Seda kõike Marko teatrikriitikat lugedes enam ei näinud.