Ameeriklase Steve Vanoni kureeritud programmis esinesid Risto Puurunen Soomest, Joseph Sledgianowski, Amy Gillian Wilson, Danny Gonzalez, Jill McDermid ja Erik Hokanson New Yorgist, poeedid Meelis Friedenthal, Tõnis Laanemaa, Jürgen Rooste, Albert Trapeež, tantsija / koreograaf Kristino Rav Eestist, Norra saami diiva Marita Isobel Solberg, Mina Büker Türgist, prantsuse mürameister Mathieu Sylvestre, legendaarne Sacramanto helijumal Larry Rodriguez alias The Flower Vato, Andreas Stadler, Victoria Stadler, Lars Crosby ja Philip Kevin Brehse, Gotland Fünf Saksamaalt, Cristina Bravi Itaaliast.

Tänavuse festivali avateose "Even The Gods Were Crying" – "Isegi Jumalad Nutavad" esitanud Amy Gillian Wilson on Bostonist pärit India ja Euroopa juurtega performance-kunstnik, kes on oma töid esitlenud maailma eri muuseumides.

Wilsoni tegevuskunsti teoste lähtepunkt on eluring. Ta töötab inimkogemuse sügavalt vaimse ja intuitiivse narratiiviga, leides impulsse kogu tsivilisatsioonis levinud barbaarsest olemusest. Sünnituse, elu ja surma kontrollimatud tsüklid. Miks lastel on nabanöörid? Kuidas päevalill päeval päikest järgides pöördub? Kuidas relva käes hoidmine tundub tegelikult üsna loomulik? Nende elu seletamatutes mõistatustes navigeerimise läbi käib ta ennast performance'ites välja, püüdes leppida 21. sajandi keeruka reaalsusega. Põlevad Amazonase vihmametsad, suurkorporatsioonide reklaamsloganid, politsei, ühiskondlik vereringe ja massikommunikatsioon - oleme olemuselt seotud läbi kõigi nende kaootilisuste. Jagame sarnaseid saladusi – meie ühiskond koosneb keerukatest varjudest, mis omavahel põkkuvad ja põrkuvad. Amy Gillian Wilsoni performance võib näida vägivaldne ja provokatiivne, aga on samas ka satiiriline ja humoorikas. Need filtrid on vajalikud, sest esitatavad teemad on isiklikult ja sotsiaalselt tundlikud. Meie tsivilisatsiooni olemuse keeruka ja korduva narratiivi taga on vaimne essents ja Amy performance'ites on tunda selle ekstaasi.

Maailmaga kooseksisteerides oleks vaja vähem mõtlemist ja rohkem tundeid. Intellektil pole hinge üle võimu. Kunst on teadvus, mis on tekkinud alateadvusest. Ükski teine suhtlusvorm ei suuda kunagi sõnastada elu konkreetseid rütme ja varjatud võimalusi – isegi mitte lunastust. Meid kannab kindlus, et ükskõik kui lagunenud, ära kasutatud ja tühi maailm näib - kõik on ikkagi võimalik.

New Jerseys sündinud ja Ameerika Ühendriikide idaranniku ühes traditsioonilisemas kunstiõppeasutuses Boston Museum Schoolis tegevuskunsti alase hariduse omandanud Joseph Sledgianowski loometöös kohtuvad heli, performance, maalikunst, skulptuur, installatsioon ja luule. Tema tööd peegeldavad elu ja on tugevalt seotud isiklike kogemustega, mis ilmnevad füüsiliselt ja vaimselt peale pidevaid neuroloogilisi ajuoperatsioone ja epilepsiahooge. Tema looming on suuresti eksperimentaalne ja abstraktne. Ta eelistab sügavama vaatenurgana mitme meedia vahelist interaktsiooni ning seost reaalsuse eri tõlgenduste, ideede, põhjuste ja väljendusvõimaluste vahel. Tallinnas esitas Sledgianowski performance'i "Human Grey of Reason". Teos põhines ajaperspektiividel ning nende muutmisel. Kõik on liikumises, mis iganes toimub.

Lars Crosby ja Philip Kevin Brehse performance "Unvollendete Geschäfte - Unfinished Business" oli intiimne, realistlik, minimalistlik ja kindlasti provokatiivne. 50 minutit kestnud etendus rääkis homoseksuaalsetest suhetest tänapäeva ühiskonnas.

Lars Crosby on Berliini tegevuskunstnik, eksperimentaalne tantsija ja muusik. Ta iseloomustab end paindliku loomeinimesena, sidudes ennast eri žanride ja vahenditega. Philip Kevin Brehse on viimasest aastast Baierimaal Passaus tegutsev Ameerika legendaarse The Living Theatre taustaga näitleja, muusik, õpetaja ja performance'i kunstnik. Tema eesmärk on näidata, et kunst on vaba ehk looja ei pea töötama ühe žanri piires. Nii seob ta oma loometöös eri vorme ja paiku.

Inimesele, kelle jaoks muusikaarmastus on passiivne tegevus, võib Indiaani ja Mehhiko sugemetega Larry Rodriguez (aka DJ Larry või The Flower Vato) olla päris hirmutav tegelane. Ta pole mitte ainult lasknud Ameerika Ühendriikide Lääneranniku klubides juba 20 aastat oma metsikult populaarseid biite, vaid ta on pakkunud soundtrack'e kogu Sacramento underground ja mainstream subkultuuridele oma hullumeelse plaadikogu ja entsüklopeedilise muusika sõnavaraga. Ta otsib alati muusikat ja helisid, mis tõmbavad inimese hinge tagasi sisemaailma ja mis loob ühenduse meie vaimuga. Larry Rodriguez kasvas üles Payómkawichumi hõimu indiaanireservuaaris Lõuna-California kõrbes ning ta soovitab, et kõik kunstnikud peaksid püüdlema vaistliku šamanismi poole, hoolimata sellest, millist eetikat meie ühiskond parasjagu järgib. Verivärskes Uue Laine klubis Balti jaama kõrval jätkas Flover Vato oma paarikümneaastast igapühapäevast traditsiooni – performatiivne tanstuõhtu "Church of Soul and Funk" kolis üheks nädalavahetuseks California pealinnast Tallinna Kalamaja kuluaaridesse.

Flover Vato lõi maagilisi helisid koos kunagise kaaslasega legendaarse HorceCow kommuuni päevilt – Sacramentost American Riveri kallastelt. Steve Vanoni – virtuoosne saksofonimängija, performant, luuletaja ja visuaalkunstnik on Eesti kultuuriskeenel tiirutanud juba terve viimase aastakümne.

Marita Isobel Solberg on Norra saami kunstnik, kelle tööd on kohaspetsiifilised, sensuaalsed ja visuaalsed ning mida toetab tugev performatiivne kohalolek. Tema performance'ite eesmärk on luua nähtavaid vastuolusid, mis võivad olla samaaegselt veetlevad aga ka brutaalsed. Diverse Universe performance festivalil esitas Solberg koos Soome kunstnik-muusiku Risto Puuruneniga aka CW01 kultusbändist Cleaning Women suurepärase 25 minutilise etteaste "Heterophony". Selles sügavalt müstilises esituses segunesid Puuruneni isetehtud instrumentide hüpnootilised helid Solbergi metsikute saami joigudega kaasaegses võtmes. Energeetiline laeng oli nii võimas, et käivitas kõigi kohalolnute ühise sünergilise loitsu.

Üheks esilauljaks oli igavene avangardist Leonhard Lapin. Tema ettekanded eesti protestikirjanduse klassik Albert Trapeežilt viisid noore publiku ajamasinas aastakümnete tagusesse armastusluule verbaalmaailma. "Trapeež on ühiskonnaelu pahede piitsutaja, kes terve nahaga väljunud "sitastest seitsmekümnendatest" ning löönud nüüd oma poeetilised hambad uue aastatuhande euroliitliku Eesti turja. Trapeeži intiimsemad luuletused on üsna Lapini omade moodi. Poliitiline mürakaru oskab ka Loojast, filosoofiast, tähtedest ja kuust mõelda. Lapini ja Trapeeži tugevused on vahetus, julgus ja löövus, maskuliinne mürgel poeetilise portselani poes," rääkis Kalev Kesküla.

Diverse Universe festival peab vahepeal kohustuslikku koroonapausi ja augustis ollakse taas tagasi Tartus ja Pärnus, kus esineb rahvusvaheline rühm tegijaid Itaaliast, Hispaaniast, Hiinast.