Arvamus. Meie aja usulisest kriisist haridusmõtlemises ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jonas Nakor
Jonas Nakor

Eesti lapsed on ära mõõdetud ja selgitatud välja, et nende ajud on kõige ümaramad – sedavõrd, et tullakse uudistama, kuidas me nad sellisteks saime. Väidetakse, et meie riigi haridus on üks maailma parimaid. Tean, et mitmed ärkvel mõtlejad haridusvalla sees selles nii veendunud ei ole, kirjutas Jonas Nahkor Õpetajate lehes.

Statistika on vali hääl kuklas meenutamaks selle seisukorra jätkusuutmatust: praeguseks ajaks on kõige rohkem õpetajaid vanusevahemikus 50–59 (praegu lühiajaliselt esinev vilumusrohkus on see, mida sageli nimetataksegi Eesti kõrgete PISA skooride põhjuseks), kusjuures on selge, et see kriis ei ole oma tippu saavutanud. Leiutatakse asendusõpetajate programme ja ei saa välistada, et kunagi on järelkasvu puuduse leevenduseks kõrvuti Bolt takso, Bolt toidu ja Bolt õpetaja teenused.

Teisalt on väga õigesti välja toodud kriitiline seis haridusjuhtimises. Teades, missuguse palgaga kutsutakse haridusasutuste juhte tööle, annaksin mina õpetajana sel aastal saabunud mõnekümneeurose palgatõusu summa haridusjuhtide palgafondi. Eestile omane õpetajale suure autonoomia võimaldamine on tohutult kiiduväärne, kuid seda enam kasvab haridusjuhi vastutus oma kollektiivi koostööoskuste ja professionaalse arengu toetamisel. Minu karjäär õpetajana mistahes koolis on õõnes hetkest, mil mulle vaatab vastu mõistmatu juht. 

Võib-olla aitab rahapakiga vastu pead andmine mõlemal murel leeveneda, eks näis, igatahes on rahaline lahendus alati säärane lahendus, mis end selgesti ilmutab. Mis muud kui heauskselt usaldada meie poliitikuid sellega tegelemisel.

Mis aga paneb mind põhjalikult muretsema, on laiem arusaamatus ja ajukramp, kui peame lahti mõtestama selle lõpptulemuse, missugust inimest tahab Eesti kool kujundada ja kuidas ta noortes ühiskondlikku vastutustunnet kultiveerib.

Tiiu Kuurme arutleb sel teemal äärmiselt paikapidavalt hiljutises arvamusloos, kus kesksel kohal on väide: haridusest on kadumas tervikut hoomav ja maailma mõistmisele orienteeritud inimesekäsitus, vaimsus ja eetika. Juurpõhjuseid otsides lajatab ta otse sellise väite: "Turumajanduse liit poliitilise uusliberalismiga on tekitanud autoritaarse pöörde, mille üheks eesmärgiks on suurenev kontroll ja testikesksus hariduses." Pidage seda kibestumiseks või mitte, ent see seisukoht väärib tähelepanu.

Kuurme tees, mille järgi PISA tulemused ei ole haridus selle terviklikus olemises, leiab selge ja tugeva toetuse juba 1930-ndatel ilmunud tekstidest, mida meie suured haridusmõtlejad edastasid. Kas tõesti kehtivadki sajandivanused tüvitekstid praegugi?

Kriisikirjeldusi sajanditagusest ajast

Johannes Käis tõstatab oma 1944. aastal avaldatud keskses teoses "Õpetuse alused ja teed" poolhariduse mõiste: "Mis on poolharidus? Ta on õieti see, mida kogu maailm nimetab hariduseks: on midagi kuuldud ja võidakse rääkida igasugustest asjadest, aga ilma täielise arusaamiseta ja sisemise osavõtuta. Poolharidus on mälu abil omandatud ained, ilma sisemise läbitöötamiseta: nad lamavad seedimatult kõhus ja raskendavad orgaanilist tegevust. Poolhariduse tõttu kasvab inimeses enesearmastus ja upsakus, … edeneb pealiskaudsus ja sallimatus: kes teisiti mõtleb kui meie "haritud", on endastmõistetavalt eksiarvamisel ega ole väärt, et teda kuulataks."

Käis nimetab haritud inimese omadustena eelkõige tema vaimsust ja kõlblust ning hindab tulemuslikuna sellist haridust, mille kaudu õpilane siseneb ühiskonda kui vaimselt ergas, vastuvõtlik, küps ja kõlbeline tegutseja. Inimene pole teadmiste omandamise järel eales valmis, vaid peab selgesti teadma oma suutmatust kõike elavat oma elususes hoomata. Edu standardiseeritud testitulemustes ei saa kirjeldada ainsa tunnistusena haridusest, haritusest ega kasvatusest.

Kui me tähelepanuga võtaksime ette haridusikooni Peeter Põllu juba 1928. aastal ilmunud essee "Meie aja usulisest kriisist", saame näha teatava põduruse tuleku kuulutust.

"Võiks ütelda: inimene loob kultuuri, et oma elu täielikumaks ja rikkamaks teha, kuid tema loodud asjad ja olukorrad pöörduvad tema enese vastu, püüavad teda vägistada ja valitseda. Nii ka kõne all oleval juhul meie aja teadus, tehnika, riigielu, saaduste valmistamise viisid ja kunst on inimesele andnud rohkesti uusi eluvõimalusi, kuid seavad tema ühtlasi uute olude ette, millest ta peab jagu saama, et mitte hingele kahju teha ühe kõige tähtsama osa kidunemise tagajärjel."

Loen välja sajandivanuse mure, et suur osa inimese hingest jääb tegevuseta ja jäetakse kidunema, kui materialistliku ilmavaate edenedes unustada juba hariduses see, mida Kuurme nimetas "tervikut hoomavaks inimkäsituseks". Põld lisab kontrasti, nimetades materialistlikku ilmavaadet suisa aplaks pettuseks, mille kaudu "meile kõige hõlpsamini näisid lahenevat rasked ilmavaatelised küsimused. Meie tungisime ilmamõistmisele just siitpoolt, kus ta meile kõige nõrgemat vastupanu avaldas."

Ülemäärane usk teaduse ainuõigsusesse on meiega, et anda ilmamõistmisele üheseid ja lõpuni paikapidavaid, konstantseid, kausaalseid vastuseid.

Peeter Põld avab eelmainitud essees esmalt vaimuelu kriisi mõiste. Kriis on "otsustav järk, mil pööret oodata kas halvenemisele, surmale või paranemisele. /…/ Vaimuelus valitseb kriis, kui tekib selgusetus sihtides ja teedes: kui senised eesmärgid ekslikuks osutuvad, senised rajad enam käidavad ei ole, kuid uusi veel ei ole leitud. Kriisideks on siin üleminekuajad, kas täis tühjust ja haiglast rahutust ja rahulolematust, kus senine hingeolu laguneb, kuid vaim ühtlasi on võimetu uut toetuspunkti leidma, mille ümber oma tegevust koondada ja nõnda jälle saada terveks – tervikuks."

See pidetuse tunne sünnitab end praegustes sotsiaalse kapitali vaesumise oludes järjest uuesti ja uuesti. Peeter Põld ise religioosse inimesena pakub äärmiselt põhjaliku ja veenva arutluse, sidudes meie haridusalased ikked usuleiguse külge. Selle kõrval kõneleb ta kiriku ja kristlike baasväärtuste asendumisest "usuga progressisse" ja "lunastusse lokomotiivi kaudu", ehk tänapäevases sõnastuses: meie väärtuskompassi asendumisest usuga tehnoloogiliste arengute ja rohkema individuaalsuse nimel rühmamisse, milles Põld erilist lunastust ei näe, tuues välja ühe oma kaasaegse professori sõnades: "Loomulik inimkond ei saavuta ühtegi edu, mida silmapilk tasa ei tehta kurjaga. Meie lendame peaaegu kiiremini kui aeg, kuid meile jääb ikka veel aega üle pomme pilduda. Meie kirjutame sädemetega ja valguse kiirusega, kuid, mis meie kirjutame, ei ole muutunud õilsamaks sest ajast peale, kui tema nii kiiresti edasi antakse."

Lõppakordina jõuab Põld tulemusele, mille järgi "on olemas iseseisev väärtusala, mis puutumata jääb teadusest, kunstist, sotsialismist, rahvusest; mis põhineb iseäralistel kogemustel; mille kaudu inimene leiab oma elule mõtte; mis teeb tema võimeliseks kõigile raskustele vastu astuma." Ta mõtles selle all religiooni ning lisas: "Peame loobuma oma segasest ja äärmisest individualismist, mis seab inimese üksikult kõigi väärtuste ja veenete mõõdupuuks, mis tahab, et kõik asjad ja arvamused tema järgi peavad kujunema ja mitte tema ka nende järgi."

Millest võtta lahendusena kinni?

Praeguse aja üldsusega suhestumisel on rääkimine defineerimatust Jumalast ilmselt tagurlikku laadi ja minule endalegi üsna võõras ettevõtmine – arutlen arusaadavuse huvides edasi, jättes kõrvale Põllu usuelu promoveerivad soovitused. Keskendun Kuurme eespool toodud väitele: "Turumajanduse liit poliitilise uusliberalismiga on tekitanud autoritaarse pöörde, mille üks eesmärk on suurenev kontroll ja testikesksus hariduses."

Hilda Taba, meie teine absoluutne haridusmõtlemise etalon, on 1930. aasta essees "Kultuurikriisist" mõni aasta pärast Põldu kirjeldanud: "Moodne inimene pole mitte pikset juhtiv jumal, kellena ta ennast kujutleb, vaid metsamees, keda välk on rabanud. Elu mehhanism on meid haaranud, meid tööle sundinud. Meil on partei mehhanism, meil on valitsuse mehhanism – veel palju ühiskondlikke mehhanisme, mis näivad töötavat mingisuguse pimeda, fataalse jõudude kombinatsiooni najal, millel puudub sotsiaalne ja kultuurne enesemääramine. Nende survel sotsiaalne kohusetunne, kultuuritahe ja ühiskondlik moraal on muutunud õhukeseks paberiliseks varjuks."

Puudub sotsiaalne ja kultuuriline enesemääramine. Kui tahta soppa vajuda, saab Taba sõnumit reflekteerida, kasutades tänapäevase parempopulismi tõusu kirjeldusi. Haridusmõtlejatel on nüüdseks tugevalt kanda kinnitanud majandamisvormid korralikult jalus ja nende hinnangul kriisi põhjustavad.

Inger Kraav ja Kristi Kõiv on 2001. aastal avaldanud eesti-soome-vene rahvusteülese uuringu "Sotsiaalpedagoogilised probleemid koolis", kus kirjeldavad koolilaste arvamusi oma vanemate väärtushinnangute kohta, uurides selle raames ka laste sotsialiseerumist oma pereliikmetega, ning jõuavad tulemuseni: "Vanemate väärtusruumis on esikohal vahendväärtused ehk pealiskaudsed, momendi kasuga seotud väärtused. Vähe tähelepanu pööratakse usulistele, esteetilistele ja ühiskondlikele väärtustele, kaheldakse ka sotsiaalsetes väärtustes. Ühiskondlike (looduskaitse, vastutus ühiskondlike asjade eest, isamaa ja rahvuskultuuri hindamine) ja esteetiliste väärtuste kuulumine kõige vähem väärtustatute hulka, ka eetiliste väärtustega tihedalt seonduvate usuliste väärtuste peaaegu üldine ignoreerimine viitavad olukorrale, kus väärtuskeskustelu kodus pinnapealseks ja napiks on jäänud."

Kas eeltoodud haridusmõtlejate vaimus või neist eraldi jõuavad Kraav ja Kõiv endiselt samade laetud väljendusteni, mida siin juba palju kasutatud: "Urbaniseerumise, industrialiseerimise ja eluviisi moderniseerumise tulemusena on traditsioonilised sotsiaalsed struktuurid lagunenud ja kodude kasvatuslik potentsiaal nõrgenenud, seega on sotsiaalse ebaküpsuse ja desintegratsiooni teke globaalne probleem." Nad annavad lootust, et hariduse kaudu teistpidist mõju on võimalik avaldada: "Samas on koolil võimalus kodust eemal seisvana kasvatada õpilastes teistsuguseid väärtuseid kui need, mida nad kodus kogevad. /…/ Õppetöö koolis on igal juhul kasvatav, küsimus on pigem selles, kas me tunnistame seda või laseme toimuda stiihiliselt."

Ka Hilda Taba näeb võimalust, et koolis on tarbimiskultuuri ära eksinud lapsel piisavalt tark inimene vastas, kes teistsuguseid väärtuseid suudab vahendada, kui see kurvastuseks tihti kodudest vastu vaatab: "Peame meeles pidama, et kultuurilooming praeguses demokraatlikus maailmas, nagu iga teinegi looming, pole mitte üksikute ülesanne, vaid kuulub enam-vähem terviku ülesannetesse. Selle mõiste kitsamas mõttes võime rääkida massiproduktsioonist kultuuri alal, sellega mitte mõistes standardiseerimist, vaid hulgalist produktsiooni. Ja see seab kasvatuslikule kui sotsiaalsele organisatsioonile teatavad nõuded, mis minevikus polnud nii pealetungivad, mil vaid teatud, nii varaliselt kui ümbruskonnalt soodustatud klass õieti ainsa kultuurikandjana esines."

Täpne küsimus oleks nüüd niisiis: Kuidas on võimalik kooli kaudu kasvatada solidaarsust ja võimestada noori (ja õpetajaid endid!), et nad suudaksid end identifitseerida kultuurikandjatena? See on väärtuste ja kasvatuse, mitte innovatsiooni küsimus.

Füüsilisele triumfile vaimliselt vastav

Need mõtted rulluvad viimaks lahti meie ühiskondliku väärtuskriisi algläteteni. Oleme otsesõnu tehnilistest saavutustest tuhmiks löödud. Mul on omast käest konkreetne kokkupuude selle juhmuse illustreerimiseks. Mul on kulunud tehnoloogiaalase haridusvõrgustiku käivitamisel suurte summade ja laiapõhjalise toetuse leidmiseks toetuse mastaapi arvestades tühiselt jõudu. See on aga üks kõrvaltegevusist, mida olen võtnud toimetada enda hariduses tegutsemise peamise põhjuse, keskkonnahariduse edendamise kõrvalt. Ja seega ma tean, mis võitlust üks terve seltskond on pidanud pisemate toetuste ja tunnustamiste üle, mis käivad üle-eestilise võrgustiku edenemise hüvanguks ja säästva hariduse ideestiku kandmiseks koolidesse.

Meil on lihtne üsna ühel meelel tehnoloogilise eduloo eepose tekkimisse panustada, ent mida on see kõik väärt ilma enda elubaasita? Säärast kapitali lahtimõtestamist oli mul silitav õnn lugeda Hasso Krulli hiljutises artiklis "Maa, rahvas ja riik" või kuulata Aveliina Helmi esituses 2020. a metsanduse arutelul riigikogu kõnepuldis, kus ta pidi korduvalt rõhutama: looduslikud piirid, ökoloogilised piirid on päris asjad, need on päriselt olemas ja neid on võimalik päriselt ületada.

Teadus ajab selle kõrval oma võitlust vaeslapse rollist väljatuleku nimel ja humanitaaria räägib lahkunud Lepajõest kui viimasest mohikaanlasest. Neid piire oleme ületanud järjekindlalt ja inimsust toetavaid väärtusi hariduses tühistanud vähemalt sestsaadik, kui siin toodud autorid neile osutama hakkasid.

Hilda Taba kokkuvõte on täpseim: "Kuid praktilisus polegi ehk nii suur hädaoht kultuuripüüetele kui see võidujoovastus, mis kaasas käib tehniliste saavutistega. Saavutisis, mille suurimaks teeneks on materiaalne komfort ja tehniline otstarbekus, nähakse niivõrd suurt võitu, et loobutakse edasi võitlemast selleks, et füüsilisele triumfile vaimliselt vastavat luua. Viimaseta on aga esimene sama mõttetu, sama vähese väärtusega kui vahest fokstroti rekordid. Tehnilise arengu iseärasusi on, et probleeme lahendades see ühtlasi loob sama arengut puudutavaid probleeme ja nii kestvalt monopoliseerib vaimlist energiat."

Suur osa sellest, mis koolis ja ühiskonnaelus liigestest lahti, on meile ette loetletud, ja pange tähele – mitte kaugete lääne eeskujude, vaid meie oma eesti keeles kirjutavate teadlaste poolt! Jääb vaid soovida jätkuvat jõudu nende taipamiste läbitöötamisel – eelkõlanud hüüatuste kõrge eluiga annab mõistmise, et miski pole hariduses üleöö mõne uuendusega lahendatav, paljud tänased mured on meie oma kultuurikontekstis ja pealtvaatamisel kujunenud välja terve sajandi jooksul. See tõsiasi, jõuetus ajaloo palge ees, pisendab paljud tänased kuumapäised uuenduspüüdlused samasse mõõtu tormilise kasvada üritamisega majanduse ja kaubanduse aladel. Mõnikord tulenebki haridusuuendus vajadusest koolidele rohkem seadmeid müüa.

Kooli kasvatuslikust mõjust teadvelolek on olulisem kui mõõdikute või tööstusarengute tormis kaasa lehvimine. Kui see taipamine kaua viibib, jõuavad väsida ja kaduda need, kes on noorena tulnud, et ennast pühendumisega koolile ja õpetamisele anda, lootuses leida eest tugev väärtusruum.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: "Õpetajate leht"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: