Kas olete festivaliks valmis?

Ei veel. Kuna arendame festivali keskkonda, siis samal ajal, kui midagi seal proovime, teeme ka kogu aeg midagi ümber. Praegu võin jagada osalejatele välja juhised, aga samas mõtlen, et võib-olla juba homme hommikul pean kõik ümber tegema, aga suur raam on paigas. See on meie jaoks täiesti uus maailm. Programmeerime asju, mille olemasolust me veel kaks nädalat tagasi ei teadnud mitte midagi.

Keda ootate festivali publikuks?

Mina ikkagi tahaksin, et sinna satuksid teiste hulgas ka inimesed, kes ei ole teatriskeenes igapäevaselt kohal. Inimesed, kes puutuvad etenduskunsti vormidega kokku võib-olla esimest korda, aga kellele see online-keskkond on kodune. Selles koduses keskkonnas tutvuvad nad millegagi, mis ei ole nii kodune. Inimene ei vaata mingeid Youtube'i videoid, vaid inimesi reaalajas, kes on neile mõeldes midagi loonud. See on põnev. Selles on mingi võlu.

Mitu inimest nn saali mahub?

Oleme mõelnud, et äkki tuhat inimest. Sealt edasi me ei tea, mis juhtuma hakkab. Tuhande inimesega peaks server hakkama saama.

Kui ei saa, mis siis saab? Mida see vaatajale tähendab, kas ta visatakse välja? Või võib juhtuda midagi ka selle teosega, mis parajasti ekraanil elab?

Selle teosega, mida inimene vaatab, ei tohiks midagi juhtuda. Pigem võib nässu minna see, et publik ei näe üksteist. Võib läägima hakata. Aeglaseks läheb, nässu läheb.

Mida selga peaks panema?

Sind on kaamerast näha, võiks olla ilusti riides.

Kuidas ma veel publikuna võiksin ette valmistuda sellesse keskkonda sisenemiseks? Mul ei ole üldse kogemust.

Inimene võiks tunda ennast hästi. Aitaks ka kaasa, kui selles füüsilises keskkonnas, kus inimene on, oleks tal mõnus olla. Et ta ei vaata seda kusagil vetsuukse ees. Aga võib-olla tal on seal ka mõnus.

Teine asi. Väga suurt rolli mängivad valgustingimused. See, millised on su toa valgustingimused, määrab selle, milline su pilt hakkab olema. Kui kõik need pildid-ruumid kokku panna, siis kui ühel on must taust, teisel valge, siis hakkab see suur ühispilt vilkuma. Kui publikul on kenad valgustingimused, on seda üldpilti ka kena vaadata.

Kas äkki võiks teha ka enne ühe jalutuskäigu teemal ''Lähen teatrisse''. Või on näiteks nii, et istungi päev otsa arvuti taga ja siis, kui kell kukub, avan järgmise akna?

See oleks küll kihvt, kui inimesed võtaksid aega, et häälestada end selle festivali lainele. Et lähedki nagu etendusele. See on ju live! See ei ole lihtsalt üks Youtube'i video. Samal ajal, kui sina valmistad end publikuna oma kodus ette, valmistab keegi teine end Brüsselis ette selleks, et sinu ette tulla. See on selle live-etenduse võlu.

Millised teosed selles keskkonnas etenduvad? Kas on ka mitmetunniseid töid? Kas sel juhul pakute ka vaheaega?

Oleme palunud kunstnikel teha oma teostest lühendatud versioone. Näiteks Mette Edvardsenil on umbes 40-minutiline etendus. Oleme soovitanud 20–30 minutit. Inimesed on kohandanud etendused selle keskkonna jaoks ikka spetsiaalset ümber, sest see ühine füüsiline ruum, mis teatrisaalis võtab kohanemiseks oma aja, puudub.

Kas see tähendab seda, et keskne tegelane nendes töödes on etendaja, kogu fookus on kaamera taga oleval inimesel? Muud teatri vahendid jäävad teatritegijal kõrvale?

Ma ei tea, mis nad teevad. Täna olen teinud soundcheck'e ja kaamerateste: kes sõidab autoga mööda tänavat, kes tahab drooniga lennata. Mõni tahab ennast näidata, mõni ei teha. Muidugi on kõigi jaoks tulnud see formaat ootamatult. Kõik otsivad ja katsetavad. Kindlasti ei ole see esineja jaoks nii, et paned kaamera käima ja teed kõike seda, mida sa muidu oled teinud, lihtsalt kaamera ees.

Mille alusel valisite kunstnikud festivali programmi? Miks just nemad? Kas nende tööd sobivad sellesse keskkonda või koonduvad nad mingi ühise teema alla?

Ühist teemat ei ole. Alguses, kui festival pidi üle kantama teatrisaalist, huvitasid meid kunstnikud, kelle töö ei ole n-ö puhas kunst, vaid toetub ka näiteks teadusele, reaalsetele andmetele, uuringutele, teadmistele. Kunstnikud, kes testivad teooriaid. See oli algne plaan, aga nii lühikese etteteatamisega polnud paljudel võimalik osaleda. Tähtsamaks muutus see, et kunstnikku kõnetaks see online-meedium. Keda see kõnetas, jäid sõelale. Proovisime jääda ikkagi teatrikeskseks. Lihtne oleks minna audiovisuaalsesse kontserdimaailma, kus artistid ei peaks oluliselt midagi teistmoodi tegema. Selles poleks väljakutset, tegemist on ikkagi teatrifestivaliga.

Ometi on ju programmis ka muusikalised kollektiivid, näiteks Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel. Mida nemad siis teevad?

Nemad teevad kontserdi ja on kohe algusest peale kavas olnud. See on interaktiivne kontsert, kus inimesed saavad hääletades valida kontserdi sisu.

Märkasin programmis üht jaapani nime. Kes on see artist ja millega ta festivalil üles astub?

Hiroaki Umeda. Ta on Eestis varemgi esinenud jaapani kunstnik. Ta on uue meedia, tantsu ja liikuva keha sümbioosi otsija. Jaapani stiilis, minimalistlik. Arvutigraafika, tantsija, väga kõrgel tehnilisel tasemel ja samal ajal on ka väga efektne visuaal. Tema teeb oma töö stuudios või teatrisaalis, mitte kodus.

Kas kõik kohalikud artistid lähevad eetrisse siis kodustuudiotest või vabast õhust?

Henri Hütt on tühjas teatris. Tema partner, Veiko Tubin, on kodus. Üksteisega kohtuvad üle neti, ja siis toimub ühine striimimine, mis toob nad vaatajateni.

Seal on ju päris palju kohti, kus võib untsu minna.

Jaa.

Festivali pidu toimub 404 page not found lehel? Kuidas see võimalik on?

4. aprill on kuupäev, mil pidu toimub. Sealt tuli ka see nimi. Peoõhtu nimi on 404 Event Not Found.

Ahaa, ma lugesin automaatselt valesti. Nii et pidu ikka tuleb?

Pidu toimub. Artistid esinevad. Aga kuidas teha praegusel ajal pidu? Ma ei tea, äkki õnnestub.

Kas on midagi, mida sa ise veel tahaksid öelda?

Mulle see mõte endale nii kohutavalt meeldib. See eksperimentaalsus. Kui see ei õnnestu, siis on lihtsalt paar päeva palju stressi. Mul on hea meel, et me tegime kohe, põmm, selle mõtte ära, et me ei jäänud kinni ideaalidesse, milleni jõudmine võtab tohutult aega ja energiat. Aga kindlust pole ikkagi. Praegu on see formaat tehniliselt küll keeruline, aga muidu lihtne.

Teil ei ole olnud pikemat ettevalmistusaega kui inimestel, kes publikuna kohale jõuavad. See kõik algas sellest erilisest olukorrast. Ei ole tarka ja rumalat, on ühine olukord. Siin võiks tekkida küll võimalus sisukaks dialoogiks: kuidas ja kas selles formaadis edasi liikuda? Milline võiks olla teatri tulevik?

Täpselt! Me lööme lihtsalt palli lahti ja vaatame, kuhu ta põrkab. Meil on sel teemal ka eraldi seminar programmis.

Me tuleme praegu kunstnikena oma turvavõrgust välja. Tavaliselt on niipidi, et me kutsume publiku enda keskkonda, seekord läheme me sinna keskkonda, mida nemad tunnevad palju paremini kui meie. Meie oleme nüüd suure tõenäosusega need, kes ei saa aru, kel ei jõua kohale.

Ka inimene, kes on ainult  kord elus teatris käinud saab aru, et see EI OLE teater. Kuidas saab teile tagasisidet anda, teiega kaasa mõelda?

Ma ei teagi! Chat on. Äkki teha küsitlus, mingi foorum.  See on väga hea mõte.

Viimane küsimus. Kuidas tänada etendajaid? Kas plaksutada saab?

Vaataja heli ei hakka kuulda olema. Pildis on see plaksutamine. Chat'is saab emotikone panna. Selleks korraks me ei jõua nii teha, et vastavalt vaataja valikule muutub ta nägu kas üles- või allapoole pöidlaks, südameks vms.

Kas kusagil on mulle kui külalisele mingid juhised, kuidas ma sinna festivalile saan? Kuhu ma nüüd siit edasi minema peaksin?

elektron.art.

***

Kõheda vastasmõju festival toimub aadressil elektron.live 3.–5. aprillini.