Kriisijutuke | Lauri Vahtre. Häda ühendab, häda lahutab ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

Ajaloolane, poliitik ja kirjanik Lauri Vahtre

HÄDA ÜHENDAB, HÄDA LAHUTAB

Koronaar-uitmõtteid

 

Olukord, millesse me koos suure osaga maailmast oleme sattunud, on üht otsa pidi täiesti tavaline ja teist otsa pidi ennenägematu. Taude on nähtud ennegi, taudid on saatnud inimkonda alati. Teisalt oleme me tänaseks üles ehitanud sellise globaalküla, mida varem nähtud ei ole, ja järelikult pole ka nähtud, kuidas suudab see ühe korraliku epideemiaga toime tulla. Olud on teised, kuid inimene oma põhiolemuselt sama kui püramiidide ehitamise aegu. Meie kultuurierinevused püramiidide ehitajatega on määratud, kuid kõige põhilisemad sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid on veel palju vanemad kui püramiidid, need on meil ühised ja toimivad endiselt.

Üks selline mehhanism või seaduspära seisneb (lihtsustatult öeldes) selles, et häda ajab inimesed tülli, tõsine häda sunnib koostööle ja päris tõsine häda uuesti tülli. Täpsemalt öeldes üksteist murdma ja hävitama.

Kusjuures seda tuleb mõista sõna-sõnalt. Mäletan, et kunagi 1980ndail räägiti rännuhimuliste tudengite ringkondades Kaukasuses toimunud tragöödiast, kus üks matkagrupp jäi ootamatu ilmamuutuse kätte, mis mitukümmend noort inimest kiirkorras surnuks külmetas. Surnukehade äravedamisel tehti kindlaks, et õnnetuse viimases faasis olid poisid kiskunud tüdrukute seljast riideid, et nõrgemate elu hinnaga ise ellu jääda.

Kahtlemata ei käitu kõik surma palge ees nii, ja on neid, kes lähevad saatusele vastu väärikamalt. Aga kahtlemata paljud käituvad ikkagi just sel viisil ja on igati arukas teha ebameeldiv järeldus, et inimene on selliseks asjaks võimeline. Enamgi: et selline käitumine on inimesele omane. Kas just "inimlik", jäägu arutamata, sest see viiks vana vaidluseni selle üle, kas üldse leidub midagi sellist, mille abil inimest loomast eristada. Minu arvates leidub, ja tolle matkagrupi poiste käitumist nimetaksime me vist üsna üksmeelselt just inimese loomastumiseks, aga see selleks.

Niisiis – me oleme võimelised üksteist kõrvale tõukama, maha murdma, jalge alla trampima. Nagu seda on kirjeldatud ka arvukates apokalüptilistes romaanides ja filmides, kus peategelane tuumasõja puhkedes kõigepealt oma püssiloksu võtab ja siis perega keldrisse läheb. Kuid esialgu me nii kaugel veel ei ole ja ehk (seekord) ei jõua ka, ehkki vähemalt kujundlikult on selline areng kangastunud nii mõnelegi. Mart Laargi kirjutab (Postimees, 8.4.20): Aeg on muutuda parajalt metsikuks. Kui teised lasevad endast aga välja looma, siis meie väikese sisaliku. Tõsi, ta ei räägi mitte meie omavahelisest, vaid ühisest käitumisest (ühisest sisalikust), millest kohe allpool. Esialgu kogesime hoopis silmnähtavat ühtehoidmist, solidaarsust ja arusaamist. Kuni on lootust hädast jagu saada, hoiavad inimesed kokku.

Sellises olukorras oleme üldjoontes ka täna. Mure on ühine, see liidab. Siiski pole päriselt kadunud needki, keda ühtsustunne häirib ja kes seda vaistlikult või teadlikult lõhkuda üritavad. Andrus Karnau ja Vilja Kiisler purevad mõnd valitsuse otsust sama innukalt kui Majakovski bürokraatiat, siin-seal lendavad inetud vihjed kriisi justkui nautivatest poliitikutest. Võiks ehmunult küsida: ega see ei tähenda, et viimane faas on lähedal? Kohe algab kõride närimine ja üksteise jalge alla tallamine? Õnneks siiski mitte. Pigem just vastupidi: häda pole veel küllalt suur, et kõigil mõistus koju tuleks. Mõistuse kojutulek on kahtlemata tervitatav, aga seda ei maksa siiski tahta liiga suurte ohvrite hinnaga. Võib kalkuleerida, et selleks, et Vilja Kiisler vabatahtlikult lüpsjaks läheks, peaks häda juba nii ränk olema, et see paneks ohtu elu tervel planeedil.

Kuid eelnev oli öeldud ainult ühe "meie" kohta, milleks on Eesti elanikkond. (Jah, sedapuhku just nii, ja mitte eestlased eraldi.) Ent teatavasti on "meiesid" veel, nii väiksemaid kui suuremaid. Kui tõusta tasandi võrra kõrgemale, siis on "meie" esiteks Euroopa, sellest samm veel edasi kõik maailma riigid. Ja riike (nagu ka rahvaid) võib vabalt võrrelda organismide või indiviididega, kes võitlevad oma olemasolu eest. Ümbritsevate tingimustega, üksteisega. Seda nimetatakse homöostaasiks. Selline võrdlus on poliitiliselt nii ebakorrektne, et isegi Antonio Damasio püüab sellest iga hinna eest hoiduda. Toob ju selline kõrvutus viivitamatult meelde Hitleri retoorika saksa rahva vajadusest eluruumi järele ja veel arvukalt sama rumalaid ideid.

Kuid paraku on analoogias oma iva. Rahvad ja riigid käituvad tõesti sageli isikutena ja nii käsitleb neid ka meie argimõistus, rääkides sellest, mida taotleb Soome või arvab Prantsusmaa. Nüüd on need isikud sattunud hädaohtlikku olukorda ning peavad leidma viisi, kuidas ületada oma loomulik egoism ja jõuda koostööni, ilma et üksteist selle juures üleliia tüssataks. Ja ühtlasi lootes, et vähemalt seekord ei saabu järgmist faasi, kus hakatakse üksteist jalge alla tallama, nagu seda 20. sajandil nähti ja lausa korduvalt. Mart Laari metafoor ei pea silmas loomulikult sellist käitumist. Metafoor on kõigest metafoor ega kutsu Eestit üles mitte Lätile või Venemaale kallale tungima, vaid valla päästma oma sisemised vaimsed ja psühholoogilised ressursid, et olla võimalikult tugev sel päeval, mil praeguseks tekkinud õrn solidaarsus kas häda kahanemise või kasvamise tõttu mureneb ja tekib oht, et keegi tahab meid laiaks astuda.

Kuid üks on selge: riigid käituvad üksteise suhtes nagu isikud, kusjuures mitte väga intelligentsed isikud. Riigid on tunduvalt pirtsakamad ja egoistlikumad kui keskmised enam-vähem hästi kasvatatud inimesed. Iseäranis siis, kui neil on maismaapiir. Peame sellega arvestama. Meie väikese riigi eesmärk saab sellise ohu palge ees olla vaid üks: igal võimalikul viisil aidata kaasa, et ei saabuks fataalset viimast faasi, kus poisid hakkavad tüdrukutelt riideid seljast kiskuma. Meid ei päästaks sel juhul mitte miski. Ei Kaja Kallase valitsus ega homoabielude legaliseerimine, kõige kavalam mõeldav poliitika ega maailma kõige südamlikumad suhted Ameerika Ühendriikide või Paapua – Uus-Gineaga. Kas meil ka praktiliselt on võimalik selle heaks midagi ära teha – ei tea. Millega saab siil vägilast aidata? Üksnes hea nõuga, kui seda juhtub olema. Või siis mõne keskmisest vaimukama naljaga. Äkki õnnestuks Euroopa hoopis naerma ajada? 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: