Terje Toomistu | Eriolukord diktatuuri teenistuses ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Seksuaal- ja soovähemuste vastane protest Indoneesias Padangis 2018. aasta novembris. Sõnumid plakatitel ütlevad, et LGBT inimesed pole toredad, LGBT käigu põrgusse, kogukonna mürk ja lükake LGBT tagasi.
Seksuaal- ja soovähemuste vastane protest Indoneesias Padangis 2018. aasta novembris. Sõnumid plakatitel ütlevad, et LGBT inimesed pole toredad, LGBT käigu põrgusse, kogukonna mürk ja lükake LGBT tagasi. Autor/allikas: Padang DPRD

Päev pärast seda, kui Ungari peaminister Viktor Orbán tõusis sisuliselt diktaatoriseisusse, oli tema esimeste poliitiliste sammude hulgas transsooliste inimeste õiguste piiramine, märgib Terje Toomistu Feministeeriumis. "Nagu see oleks ilmselge meetod, mis leevendaks koroonaviiruse puhangut – asjaolu, mis peaministril võimu veelgi kindlakäelisemat haaramist võimaldas."

Muidugi tuleb riiklike eriolukordade puhul olla põhjendatult valvas ka mujal kui autoritaarsetes režiimides. Eriolukord võimaldab valitsusel rakendada meetmeid ja vastu võtta otsuseid erakordselt kiiresti, mida demokraatia tavaolukorras ei võimaldaks. Heas usus – ja loodetavasti õigustatult – ootame meiegi, et siinne valitsus tegutseks ühist eesmärki silmas pidades ja ei kompromiteeri seejuures oma volitusi. 

Orbán, kes on aasta-aastalt vedanud Ungarit sügavale autoritaarsesse lõksu, pööras aga koroonakriisi jõhkralt enda kasuks. Paraku pole see enam isegi üllatav. Sarnase perspektiiviga üritusi võib täheldada ka Venemaal

Ent miks asub Orbán koroonakriisi lahendama just sellest "kõige põletavamast" küsimusest? Uue seaduse kohaselt tuleks riiklikus registris kasutada sookategooria asemel vaid sünnil määratud sugu. Teisisõnu lõpetaks seadus transsooliste isikute juriidilise tunnustamise, kuna sünnil määratud sookategooriat pole hiljem võimalik muuta registris ega sellega seotud ametlikes dokumentides nagu pass, ID-kaart ja juhiluba. Selle asemel, et praeguses situatsioonis tegeleda päriselt kaalukate küsimustega, tõmbab Orbán vee peale paljude inimeste pikaaegsele tööle, mis seisab vaid kõige põhilisema inimväärikuse eest, võtmata seejuures mitte kelleltki teiselt midagi ära.

Ent Orbáni käitumine joonib alla tuttavliku poliitilise agenda, mille sarnaseid tunnuseid võib täheldada mitmel pool maailmas, nii Eestis kui ka Indoneesias. 

Oma doktoriuurimuses feministlikus antropoloogias keskendusin Indoneesia transsooliste naiste (waria'de) kogemustele rahvusriigi ja transnatsionaalsete mõjutuste kontekstis. Olles waria'dega töötanud alates aastast 2010 ning jälginud seejuures ka kaugemale minevikku ulatuvaid poliitilisi protsesse, täheldasin muuhulgas järgmist: waria'de ja teiste soo- ja seksuaalvähemuste elu kvaliteet, aga ka põhimõtteline elu võimalikkus, on olulisel määral seotud teatud poliitiliste gruppide agendaga, mis püüab nendest inimestest luua rahvusriigi kujuteldava vaenlase. Teisisõnu, nad on võtnud seksuaalsuse kui problemaatika ning loonud sellest oma poliitilise mängumaa.  

Mida kaugemale ma oma uurimistööga Indoneesias liikusin, seda enam hämmastas mind paralleel, mida samal ajal Eestis toimuvaga sai tõmmata. Mõistagi puudub säärasel üldistusel teaduslik alus vähemalt sellises kvaliteedis, et seda väitekirjas lähemalt vaagida – ning see polnud ka mu doktoritöö eesmärk. Ent subjektiivse mõtteavaldusena jagaksin seda sellegipoolest. 

Waria'd Indoneesia Vabariigis

Sootransgressiivsusel on Indoneesias, nagu ka mujal Kagu-Aasias, pikk ajalugu. Seda saab selgitada varamodernsete kosmoloogiasuundade kaudu, kus maskuliinne ja feminiinne soobinaarsus oli ületatav ning transsooline käitumine sageli seotud šamanistliku või rituaalse praktikaga¹. Soolise binaarsuse jäigastumist Indoneesias mõjutas hollandlaste koloniaalperioodi kultuurilise mõju süvenemine, aga ka islami ja kristluse levik. 

Indoneesia iseseisvus 1949. aastal pärast pikaajalist Hollandi koloniaalvõimu ja lühiajalist Teise maailmasõja aegset Jaapani okupatsiooni. Pärast seda oli Indoneesial kaks pika valitsusperioodiga autoritaarset presidenti – Sukarno ja Suharto. Nende autoritaarne valitsus aga võimaldas hoida poliitilist islamit nii-öelda allasurutuna, kuigi islamistlikud parteid on olnud oluline jõud Indoneesia parlamendis juba vabariigi väljakuulutamisest peale. 

President Suharto autoritaarse režiimi ajal (1968–1998) juurutati soonorme vastavalt reproduktiivsele peremudelile, mis kinnistas ideaalse naise ja täiusliku mehe kuvandid. Ent just sel perioodil kujunes ka waria'st nähtav element arhipelaagi kultuuriväljal. Waria-sarnaseid inimesi on küll täheldatud juba 19. sajandi keskpaiga dokumentides ja reisikirjades, aga oma nähtava positsiooni saareriigi rahvusmosaiigis voolisid nad just 1970. ja 1980. aastatel. 1970ndate lõpus ilmunud ajaleheartiklis kuulutas uue termini waria, mis tuletati indoneesiakeelsetest sõnades wanita (naine) ja pria (mees), ei keegi muu kui president Suharto isiklikult. 

Waria'd ütlevad enda kohta sageli, et neil on küll mehe keha, aga naise hing, mis paneb neid ka vastavalt riietuma ja käituma. Nad on iga suurema linna tänavapildis võrdlemisi silmapaistvad, aga nende kodumaa hõlmab ka maailma suurimat moslemipopulatsiooni. Indoneesia 264 miljonist elanikkonnast 87% identifitseerivad ennast moslemitena ning seejuures iga kodanik peab valima endale ühe usutunnistuse kuuest maailma religioonist. Ent ametlikult ei ole Indoneesia islamiriik, kuigi üks riikliku filosoofilise baasi viiest printsiibist (Pancasila) sätestab tõepoolest usu ühte jumalasse.

Kui Suharto 1998. aastal oma 30-aastase valitsusperioodi järel võimult kukutati, toimusid riigis laialdased ümberkorraldused. Paradoksaalselt kerkis demokratiseerimisega koos esile ka radikaalne poliitiline islam. Lisaks andis senise keskvõimu detsentraliseerimine korraga märksa rohkem võimu ja sõnaõigust kohalikele, pigem konservatiivsetele ja traditsioonilistele juhtidele. Islam muutus seega suuremaks kultuuriliseks, aga ka poliitiliseks jõuks. Radikaalsete islamistide agendat toetasid omakorda transnatsionaalse islami võrgustikud. Vastselt pead tõstnud sõjaka poliitilise islami rühmitused valisid endale aga masse õrritava vaenlase

Poliitiline homofoobia

Üsna pea pärast Indoneesia demokraatlikku pööret tekkis nähtus, mida võib nimetada poliitiliseks homofoobiaks – sihipärane ja sageli vägivaldne soo- ja seksuaalvähemuste survestamine. Radikaalsed islamistid hakkasid ründama teatud üritusi, kuhu seksuaalvähemusgruppide liikmed ja waria'd kogunesid. Niivõrd ei rünnatud üksikisikuid, vaid just nimelt üritusi ja kogunemisi. Näiteks 2000. aasta novembris toimus Jaava saare keskosas Yogyakarta linna lähedal Rahvuslik Tervisepäev. Konverentsi ja mitmesuguste etteastete keskel ilmub välja umbes 150 valgetes rüüdes ja matšeetedega meest. Vähemalt 25 inimest sai haavata, meenutustes mainitakse vereloike. Edaspidi rünnati waria'de iludusvõistluseid, inimõiguste teemalisi töötube ja konverentse ja feministlike punkbändide kontserte. Kui Kanada kirjanik Irshad Manji tuli Indoneesiasse oma uut raamatut esitlema, boikoteeriti ülikoolis toimunud üritust. Avalikkuse ees õigustati taolist tegevust moraali kaitsmisena. Ettekäändeks toodi demokraatlik sõnavabadus. 

2010. aastaks kulmineerunud rünnakute taustal andis Interneti kättesaadavuse paranemine ja sotsiaalmeedia laienemine igapäevasesse inforuumi isegi lootust, et ehk on progressiivsete transnatsionaalsete mõjutuste haare tugevam, kui Indoneesia argielus üha kindlamalt kanda kinnitav islam. Ent 2016. aasta alguses hakati avalikke üritusi seninägematu intensiivsusega ründama. Erinevalt 2010–2012 aastatest, kui seoses oma välitöödega elasin Indoneesias pikemalt, nihkus 2016. aasta avalikes debattides ja demonstratsioonidel fookus just nimelt akronüümile LGBT. Lisaks olid seni radikaalsete islamistide pärusmaaks olevad võtted üha enam peavoolustunud. Enam ei olnud tegu väikese vihase vähemusega, kes kuskil matšeetedega ähvardades möllas ja keda valdav osa indoneeslastest ei sallinud. Seksuaalsuse politiseerunud mänguväljakul olid nüüd platsis mitmesugused konservatiivsed poliitikud ja organisatsioonid. 

Tänavatel marssisid vaenu õhutavate loosungitega stiilis "Keelata LGBT" pealtnäha tavaliselt pereemad, pead siivsalt kaetud. Taolisi LGBT vastaseid meeleavaldusi toimus palju, samas kui LGBT inimesi toetavaid kogunemisi survestas politsei. Mõne intensiivse kuu jooksul kuulutas Indoneesia suurim islamiorganisatsioon, et heteroseksuaalsusest erinemine on vastuolus inimloomusega ja et LGBT tegevused tuleb kriminaliseerida. Indoneesia ainus waria'de koraanikool suleti. Valitsuse esindajad kutsusid üles LGBT organisatsioonide tegevuste rahastamise lõpetamist ja keelasid rahvusringhäälingul seotud teemade kajastamise. Islami riiklik nõukogu tegi ettepaneku blokeerida LGBT organisatsioonide koduleheküljed sarnaselt terroristlike organisatsioonide omadega. Endine kommunikatsiooniminister Tifatul Sembiring kutsus oma miljonit jälgijat Twitteris üles geisid tapma.

Kuigi waria'sid stigmatiseeriti mingil määral ka siis, kui nad 1950. aastatel esimest korda rahvuslikku kujutelma ilmusid, nähakse waria'sid ja teisi LGBT spektrumi subjekte praegu rahvusliku ohuna suuresti tänu radikaalsete ja konservatiivsete islamistide lobitööle. LGBT gruppi kuuluvaid indoneeslaseid positsioneeritakse traditsioonilise kultuuri ohuna. Neid on võrreldud nakkava ja ohtliku haigusega. Seoseid tõmmatakse ka "Lääne ajupesuga". Ent kogu diskursust on trooninud paanika "allakäinud moraali" pärast. Lühend LGBT märgib soovimatut välismõju, ohtu rahvuslikule turvalisusele, islaminormide rikkumist, mida kõike kujutatakse moraalse kriisi põhjustena. 

Indoneesia LGBT kriisi tipul 2016. aastal näitas meediamonitooring, et valdavaim stigmavorm on "rahvuslik oht", seejärel vastuolu religiooni ja moraaliga. Kolmandana järgneb arusaam, et LGBT on liberaalse, feministliku ja inimõiguste propaganda produkt. Viimane arusaam on seotud paljude indoneeslaste hirmudega, aga meenutab vägagi ka mitmel pool mujal maailmas ilmnenud tendentse, kus konservatiivseid väärtuseid ja avalikku LGBT inimeste survestamist õigustatakse vastuseisuna niinimetatud sooideoloogialeOhtlikuna kujutatud sooideoloogia all mõeldakse tavaliselt trans inimeste ja seksuaalvähemuste õiguseid, õigust legaalsele ja turvalisele abordile, feminismi ja teisi liikumisi, mis väärtustavad soolist võrdõiguslikkust ja sooneutraalset kooselu. Mis toob meid tagasi ka Orbáni juurde, kes kipub segi ajama nakkava viiruse ja trans inimeste vägagi subjektiivse, ent kahtlemata legitiimse kogemuse.

Kuivõrd oli Indoneesia 2016. aasta LGBT kriis seotud laiemate suundadega mujal maailmas, on keeruline öelda. Küll aga rääkis mõni Indoneesia aktivist mulle siiski, et 2015. aastal Ameerika Ühendriikides seadustatud abielu samast soost isikute vahel lainetas liblikaefektina teisele poole vaikset ookeani, tuues kaasa seninägematu vastuseisu akronüümi LGBT vastu. LGBT kogukonnaga seotud inimesed olid seetõttu sunnitud vahetama oma sotsiaalmeediaprofiile, paljud emigreerusid. Mõned waria'd, keda ma tean, lõikasid juuksed lühikeseks ja kandsid avalikus ruumis sooneutraalset riietust. Seksitööd öises linnaruumis, mis on olnud paljudele waria'dele oluliseks elatusallikaks, peetakse nüüd pigem ohtlikuks. 

Indoneesias elab küll maailma suurim moslemikogukond, kuid sealset islamit võib pidada võrdlemisi paindlikuks ja erinevustele vastuvõtlikuks. Kahtlemata mängib Indoneesia sotsiaalses sidususes olulist rolli kaasav islam, mis aitab rakendada inimõiguste printsiipe ja juurutada vägivallatut suhtumist. Seejuures esineb ka olulisi islamistliku feminismi liikumisi. Ent lähtuvalt hiljutisest hukkamõistmiste lainest rakendatakse religiooni ja moraalseid väärtuseid sageli diskrimineeriva kohtlemise õigustuseks. Võrreldes 2016. aasta algusega on olukord küll nüüdseks rahunenud, aga kaugeltki mitte paranenud.

Rahvusliku ohu ja moraali allakäigu mängukaardid

Kui 2014. aastal võeti Eestis vastu kooseluseadus, võis sarnast seksuaalsuse politiseerimisele viitavat retoorikat ja taktikat märgata siingi. Nagu järgmise aasta valimised näitasid, osutus see võrdlemisi viljakaks, andes otsustava tõuke EKRE poliitilisele tõusule. Praeguseks pole enam kahtlustki, et soo- ja seksuaalsuse küsimused on jätkuvalt nimetatud erakonna agendas, kust järjepanu tõmmatakse välja poliitilisi mängukaarte – üpris sarnaseid nendega, mida nägime Indoneesias. Ometi on kummastav, et kaks nii erinevat kultuuri nagu Eesti ja Indoneesia – üks väike valdavalt ateistlik riik Ida-Euroopa perifeerias, teine hiiglaslik islamist mõjutatud arhipelaag Kagu-Aasias – jagavad omavahel sarnast poliitilist dünaamikat. Räpast vankrit veavad küll hoopis teistsugused jõud, kuid strateegia on vaat et äravahetamiseni sarnane. 

Taoliste märgistamiste käigus raamistatakse LGBT populatsioon ohtliku "teisena", mis ähvardab nii sotsiaalset heaolu kui ka rahvuskeha. Eriti tabavalt ilmestas seda mustrit Indoneesias LGBT liikumise sümboolne seostamine kommunistidega. Nimelt on alates 1960. keskpaigast kommunism Indoneesias sügavalt demoniseeritud. 1965. aastal Suharto valitsuse süveneva kriisi taustal üritati Indoneesias korraldada kommunistlikku riigipööret, mida meedias kirjeldati viidetega seksuaalsele perverssusele². Pinged kulmineerusid sõjaväe alustatud ülisuure operatsiooniga, mille käigus tapeti ilmselt miljon kommunistliku parteiga seostatud inimest³. Ent need seosed olid sageli hüpoteetilised ja nii sattus hukatute hulka nii etnilisi hiinlaseid kui ka kellegi meelest lihtsalt ebameeldivaid naabreid. Kommunism on sellest ajast saati aga kriminaliseeritud, sellest on loodud kujuteldav rahvavaenlane. 

Ka siin võib märgata paralleele Eestiga. Kas mäletate möödunud kevadel toimunud suurimale koalitsioonikriitilisele meeleavaldusele "Jah vabadusele, ei valedele" järgnenud internetimeemi? Marssivatest meeleavaldajatest tehtud fotol keerati värvid punaseks, mistõttu paistsid ka Feministeeriumi roosad lipud ja teised loosungid "tuttavlike punalippudena". Taas kasutati võimalust lajatada lauale juba ennast tõestanud antikommunistlik kaart. Niisama lihtne on ka viidata "punaprofessoritele" ja teistele "vasakpoolsetele liberastidele", kes mitte ainult ei poolda LGBT õiguseid, vaid on kahtlemata padukommunistid ja seetõttu mõistagi kahtlased. 

Aga miks on soo ja seksuaalsuse küsimused nii atraktiivsed poliitilised tööriistad? Meil kõigil on kogemus oma kehade, soolise tunnetuse ja seksuaalsusega. Oma kogemusele tuginedes on meist igaüks justkui valdkonna ekspert, meil kõigil on siin oma tõde. See on nii isiklik teema, mis puudutab sügavalt ja argiselt ning tekitab tugevaid afekte. Seetõttu pole ime, et soo- ja seksuaalsuse teemad on ka soe koht, kuhu ehitada oma poliitiline taktika, sest need teemad mitte ainult ei tekita intensiivseid tundeid, vaid suur osa valijaskonnast ilmselt ka tunneb oma keha, sugu ja seksuaalsust normipõhiselt joondatuna. Kui selle juurde räägitakse, et teistsuguses kumab rahvuslik oht ja moraali allakäik, siis inimesed mobiliseeruvad. Ent samas on see ka lihtne viis, kuidas avalikkuse tähelepanu juhtida eemale märksa keerulisematest küsimustest nagu süvenev vaesus ja keskkonnapoliitika.

¹ Blackwood, E. (2005). Gender Transgression in Colonial and Postcolonial Indonesia. The Journal of Asian Studies, 64(4), 849–879; Peletz, M. G. (2006). Transgenderism and Gender Pluralism in Southeast Asia since Early Modern Times. Current Anthropology47(2), 309–340

² Wieringa, S. E. (2011). Sexual Slander and the 1965/66 Mass Killings in Indonesia: Political and Methodological Considerations. Journal of Contemporary Asia41(4), 544–565

³ Vt Joshua Oppenheimeri teemakohast dokumentaalfilmi "The Act of Killing" (2012)

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: