Merle Karro-Kalberg: ka sina, Tartu?! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu
Tartu Autor/allikas: Minupilt.err.ee/Simo Sepp

Linnaplaneerimine on pikk protsess. Tartus näitavad Anne kanali äärsed uued majad, et eelmise kümnendi põhimõtete järgi kavandatut ei peaks siiski valmis ehitama, kirjutas Merle Karro-Kalberg Sirbis.

Majanduse vabalangemine jõudis ehitusele buumi harjal. Kui Skandinaavia maade pealinnades hakkas suurem ehitamise laine juba mööduma, uued elamurajoonid valmis saama, ajakohastatud planeerimisviiside ja põhimõtete veadki välja tulema, samuti ka Helsingis, siis meile jõudis linna tihendamise trend ja vajadus uute eluasemete järele hilinemisega. Praegu on pooleli või kohe-kohe valmis saamas palju uut. Peamiselt Tallinnas ja Tartus. Taaralinna on nimetatud Eesti avaliku ruumi pealinnaks, sest möödunud aastate arhitektuurivaldkonna preemiajagamistel on koore riisunud ülikoolilinna projektid. Oma tõrvatilk on selleski meepotis. Anne kanali ja Emajõe ääres hakkavad ilmet võtma kaks uut maja, mis tahes-tahtmata tekitavad küsimuse, kuidas on juhtunud, et nii vanamoodsat ruumi ehitatakse hea avaliku ruumi poolest tuntud linna looduskaunisse puhkeväärtusega paika. Vastus pole lihtne, vaid mitmetahuline nagu linnaplaneerimise sõlmkohad ikka, kuid selle Anne kanali ja Emajõe-äärse uue linna lahkamisel kooruvad põhjused, mis sobivad iseloomustama meie üldist planeerimispraktikat.

Tartul polegi kinnistunud linnasiluetti, nagu on Tallinna kilukarbivaade. Mõni aasta tagasi tänavapilti ilmunud uued linnaliinibussid ja eelmisel aastal avatud jalgrattaringluse rattad kannavad linnavalitsuse töövõiduna ühesugust graafilist identiteeti, millel linna tähtsaimad maamärgid kenasti siluetiks sätitud. See lahendus leiti võistluse ja rahvahääletuse käigus. 2016. aastal olid tartlased valinud laekunud kavandite seast lemmikuks Tartu kõrgema kunstikooli tudengi Karilin Tõnisoja oma. Siluetiks on kokku sätitud tigutorn, kaarsild ja raekoda. Neid aga linnapildis koos ei näe. Linna siluetiks võiks kandideerida hoopis Sõpruse silla alt avanev vaade üle Anne kanali kesklinnale. Kompositsiooni moodustavad Vanemuise mäel kõrguv kindlust või antiiktemplit meenutav Vanemuise teatrimaja (1967, August Volberg, Peeter Tarvas ja Uno Tölpus), turusild (2008 Tartu Arhitektuuribüroo ja K-Most) ja tigutorn (2008, Vilen Künnapu, Ain Padrik). Nüüd lisandub siluetti ka üks 16korruseline torn-büroohoone aadressil Paju 2 (Allianss Arhitektid) ja selle kõrval kohe kolmekorruseline tuim mustvalge klaasist kast aadressil Paju 1a (Arhitektuuriklubi). Siluett siluetiks, eemalt vaadates ei riivagi lisandunud hooned nii väga silma ega tundu üleliigsed. Küll on uus majadevaheline linnaruum inimmõõdult küsitav, hoonemahtude kontrastid ebameeldivad, ümbritsev linnaruum skisofreeniline, ootamatu ja ebamugav. Palju räägitud terviklikust elukeskkonnast pole siin märkigi. Linnaruumi olukord meenutab kinnisvaraarendajate egotrippi, kus krundist püütakse välja väänata maksimaalne kasum minimaalse panustamisega keskkonda. Paiga loodus- ja puhkeväärtustest vaadatakse mööda. Need on rakendatud oma "püha ürituse" turundamiseks. Olukorda ei leevenda ka linna arhitektuurivõistluse nõue: mõlemad hooned on oma väljanägemise saanud arhitektuurivõistluselt, kuid ruum ei ole sellest võitnud. Tuleb tõdeda, et kehv detailplaneering ei võimalda head keskkonda.

Siga ja kägu

Suur 16korruseline pooleliolev parkimismajaga bürootorn mõjub Emajõe kergliiklustee, lageda puhkeala, ümbritsevate väikeste, kohati veel puidust, kökatsite kõrval kohatult. Isegi Annelinna viiekorruselised elamud ja läheduses asuva endise pärmivabriku hoone maht on selle kõrval köömes. See on täiesti ebakohane maja, linnaehitusliku terviku seisukohalt tulnukas, aktsent, mis kergliiklustee ääres mõjub suurushullustusena. Maja, millega ikka veel tahetakse siseneda imelisse läände, ihaletakse suurlinna tulede järele nagu eelmise buumi ajal 2000. aastate alguses. See maja annab märku, et Tartu kui puust linnakese kuvandist ei piisa, et olemas olla, tuleb olla suurlinn, ja suurlinnas, teadagi, ehitatakse kõrgeid tornmaju. Isegi kui neid on üks, on see ikkagi parem kui puumajakesed.

Sellest majast mõni meeter Anne kanali poole, üle parkimisplatsi on valmis saamas teinegi büroohoone. Eelmisega üldse mitte haakuv kolmekorruseline mustvalge ilmetu klaasist kuubik. Õieti ei haaku see maja mitte millegagi, mis teda ümbritseb. Ühest küljest ääristab hoonet parkla – see külg, mis avaneb kergliiklussillalt tulijale kui peafassaad, mõjub hoone tagaosana. Avalikku ruumi avanevat esimest korrust ehk väikseid äripindu esimesel korrusel, kuhu möödakäija saab sisse põigata, ei paista. Kuna maja ümbritsev kõnnitee on ka pea olematu riba, siis on see otsus arusaadav. Kes siia ikka niisama sisse põikaks, kui maja ümber on parkla? Teisest küljest avaneb maja Anne kanali rannale ja kõrkjatega palistatud kanaliservale. Kuid hoone ei suhestu millegagi, ei panusta ümbritsevasse, kõrgub tummalt ja ülbelt, vilistab Anne kanali ja selle loodusväärtuste peale. Majast mööduva Emajõe kergliiklusteega suhestub vaid hoone terrass, kuhu jalutajad on edaspidi oodatud oma rahakotti kergendama. Kunagi kavandati siia rannapaviljon ja vetelpäästehoone, mis keskkonna terviklikkuse vaatepunktist oleks olnud loogilisem valik kui büroohoone. Majanduslik loogika on vastupidine. Uus klaaskarp ronib selga ka praegusele väikesele kollasele puidust vetelpäästekuurile. Kahe maja vahelist kitsast ruumi pole võimalik mõistlikult kasutada, et rahul oleksid nii suplejad kui ka jalutajad. Annelinna kesklinnaga ühendavalt turusillalt Anne kanali ja Emajõe vahelisele kergliiklusühendusele keeramiseks peab nüüd sõitma läbi parkla, mis justkui ei kuulu klaasist kuubiku juurde, kuid ilmselt hakkavad seda kasutama just büroohoone töötajad ja külastajad. Sellega püütakse meelitada büroohoonesse rentnikke. Näiteks seisab kinnisvarakuulutuses: "Lisaks on hoone ümber linna maal paiknevates parklates avalikuks kasutuseks olevad parkimiskohad." Taas on kerkinud maja, millega loodetakse saada suur kasum, ümbritsevale midagi vastu andmata või väliruumiväärtusi loomata.

Planeerimise lastehaigused

Kuidas on kasuahned sellise olukorra tekitanud? Mõned linnaplaneerimise lastehaigused on meil juba läbi põetud. Sellest annavad tunnistust auhinnatud hea avaliku ruumi objektid, ajaloosse austusega suhtuvad majade renoveerijad, ka uued kesklinna püstitatud hooned, mis ei ülbitse, vaid peavad ümbritsevaga dialoogi. Seda rohkem ehmatavad Anne kanali äärde kerkivad uued hooned, mis ilma igasuguse nostalgiata viivad meid tagasi aega, mil majandus tundus lõputult kasvavat, keegi ei mõelnud kriisist ja iga ehitatud maja tootis tegijale mitmesajakordset kasumit. Keskkonna peale ei mõeldud, sest see oli vaid ressurss, mis aitas kasumit mitmekordistada. Linna planeeriti tükk tüki haaval, tervikut vaatamata, sest esiplaanil ei olnud ruumi harmoonilisus ja läbimõeldus, vaid see, et ehitati, et midagi toimus, et kraanad tõstsid, mehed said tööd ja majandus kasvas. Need Paju tänava majad meenutavad 2000. aastate buumiaega.

Kui kaevata detailplaneeringutes ja dokumentides, mille järgi praegu ehitus käib, siis selgub, et ehitataksegi eelmise buumi aegsete plaanide järgi. Eelmisel korral ei jõutud enne kriisi plaanitut ellu viia, nüüd oleme majandusredelil taas kõrgemale pulgale jõudnud ja vanad plaanid sahtlist välja otsinud.

Paju 2a kõrghoonet ehitatakse 2006. aasta planeerigu järgi. Planeering kannab pealkirja "Emajõe, Sõpruse silla, Pika ja Fortuuna tänavatega piiratud ala detailplaneering" (Tinter-Projekt OÜ). Selle järgi võiks arvata, et suurem maa-ala on lahenduse saanud, et linnaehituslikud seosed on läbi kaalutud ning Anne kanali äärse keskkonna väärtused üles leitud ning planeeringuga hoitakse neid. Osaliselt see nii ongi. Näiteks kavandatud on sildumiskoht, puhkeküla, supelrannarajatis. Aga kavandatus on ka ärihooneid, millest kõige silmapaistvam ongi nimetatud tornmaja. Kui teised hooned võivad planeeringu järgi olla ühe- kuni kahekorruselised, siis vaatluse all olev maja aadressil Paju 2 kavandati kõrghoonena. Vägisi jääb mulje, et kirja on pandud toonase maaomaniku soov­unelm, sest linnaehituslikku põhjendust, miks selles kohas peaks olema selline 55meetri kõrgune maht, planeeringus ei ole. Hoonestusala on kavandatud krundi piirist krundi piirini, jätmata ruumi haljastuseks või jõe lähedust väärtustavaks väliruumiks.

Kummaline on ka see, et detailplaneeringu alasse jääv krunt Paju tn 1a ehk koht, kus on valmis saamas teine kolmekorruseline maja, on Emajõe, Sõpruse silla, Pika ja Fortuuna tänavaga piiratud ala detailplaneeringust välja lõigatud ja seda ei ole planeeritud. Nimelt arvati 2006. aasta märtsis linnavalitsuse korraldusega vaatlusalune krunt planeeringust välja ja detailplaneering kehtestati ilma selleta. 2006. aasta Äripäevast on selle kohta leida nupuke, kus toonane abilinnapea Anto Ili sõnab, et Paju 1a krunt jäi Emajõe, Sõpruse silla, Pika ja Fortuuna tänava vahelise ala detailplaneeringust välja planeeringuvaidluse tõttu.

Otsuse algatada detailplaneering ka Paju tn 1a krundi ehk väljalõigatud jupi osas, tegi linnavalitsus samuti 2006. aastal pärast krundi omaniku sooviavaldust. Kuigi planeeringumenetluse jätkamise korraldusest selgub, et linnale esitati algatamiseks rannapaviljoni kavand, määrab linn, et krundi otstarbeks tuleb kinnistada ärimaa, kavandada võib toitlustushoonet, büroo- või administratiivhoonet. Hoones peavad olema eraldi ruumid Anne kanali randa valvavale vetelpäästele.

Selle planeeringu koostamine ja menetlemine võttis aega pea kümme aastat. Kehtestamiseni jõuti alles 2015. aastal (planeeringu koostas OÜ Raid Invest). Taas on näha, et detailplaneeringuga on hoone kavandatud krundi piirist krundi piirini. Kergliiklustee pool on näha ka väikest kolmnurkset roheala, kõrghaljastusega haljasala. Muidugi ei ole seda välja ehitatud. Üks osa haljas­alast on kavandatava kohviku terrass. Seal saab viibida ja vaadet Anne kanalile nautida vaid midagi tarbides. Ülejäänud majaesine on sillutatud plats, kus on ka kidura haljastusega väikesed istutus­kastid betoonpingi sees. Vetel­päästjate ruumidest ei ole detailpla­neeringus sõnagi. Supelranna kasutuses on endiselt väike puust kuur, millele uus maja on lausa selga roninud.

Mõlemale hoonele lõpliku vormi leidmiseks korraldati arhitektuurivõistlus. Paju 1a hoone lahenduse on vormistanud Arhitektuuriklubi, Paju 2 hoone võistluse võitis Allianss Arhitektide meeskond. Tornmaja eelised on žürii protokollis sõnastatud nii: "Hoone paiknemine ja liiklusskeem jätab võimalused koostöös linnaga kujundada hoone jõepoolne ala inimsõbralikuks rohealaks. Kohvikupoolne fassaad ei trügi liialt kinnistu piirile, vaid jätab ruumi ka kinnistusisesele välikohvikule. Hoonesse peasissepääsu ette on tekitatud väike esindusväljak. Maja fassaadid ei varjuta vaatekoridore, eksponeerides olulisematel käiguteedel oma sihvakamat mahtu." Hoonet alles ehitatakse, millised tulevad lubatud jõepoolne inimsõbralik roheala ja esindusväljak, ei ole veel näha. Ruumi on selleks krundil igatahes napilt.

Parim enne

Detailplaneeringutele on seadusega kehtestatud nn säilivusaeg. Planeerimisseadus ütleb, et kui planeeringut pole kehtestamisest alates viie aasta jooksul hakatud ellu viima, võib selle kehtetuks tunnistada. See peaks tagama planeeringu ajakohasuse, selle, et uue mõtteviisi ja põhimõtete esilekerkimisel vaadatakse vanad lahendused värske pilguga üle ja vajaduse korral korrigeeritakse. Korrigeerimine ei pea tähendama seda, et ühiselt hüvelt, linnaruumilt võetakse välja maksimaalne kasum, hoolimata sellest, milline on loodav keskkond. Küll pole teada ühtegi tõsiseltvõetavat juhtumit, mille põhjal võiks kinnitada, et see seaduse paragrahv midagi korrigeerib.

Põhimõtted, mille järgi kavandati linna 30 aastat tagasi, ei ole praegu enam aktuaalsed. Veel 15 aasta eest kõlas avalikust ruumist rääkimine kui hiina keel, millest paljud ei saanud aru. Praegu oleme jõudnud avaliku ruumi programmini ja väikelinnad teevad suuri pingutusi, et linnaruumi nüüdisajastada. Maailmas konkureerivad linnad elanike peale võidu. Edukam on see, kus on rohkem elanikke, s.t rohkem maksumaksjaid. Üks elanikke meelitav tahk on linnaruum. Oleme kogenud, et koosolekute ja töö tegemiseks ei pea ühest paigast teise sõitma. Digivahendid võimaldavad kõike teha kodunt või kodulinnast lahkumata. Tähtsustub see füüsiline keskkond, kus me päevast päeva viibime. Meeldiv ja mitmekesine linnaruum annab konkurentsieelise. Seepärast tulebki kriitiliselt üle vaadata ruum, mis on kavandatud viis, kümme või viisteist aastat tagasi. Mõelda, kas see, mis meid siia tõi, ka edasi viib. Linnaplaneerimine on pikk protsess. Algideest ruumi ehitamiseni võib kuluda aastakümneid. Paju tänava uued hooned näitavad selgelt, et selleks ajaks, kui kopp maasse lüüakse, võib ehitamise algne linnaehituslik idee olla moraalselt vananenud.

Tekkinud olukorras pole justkui kedagi süüdistada. Kõik on täitnud oma rolli. Arendaja on arendanud, nagu võimalused lubavad, planeerija on planeerinud nii, nagu tellija tahab, arhitektid on võistlusel võistelnud ja etteantud nõuded vormi valanud, linnavalitsus on menetlenud seaduse piires. Kõigi südametunnistus on justkui puhas. Tulemus on aga vanamoodne, vaenulik, ümbritsevaga mittehaakuv, nüüdisaega sobimatu keskkond. Mõneti näitab see ühiskonna oskamatust käsitleda elukeskkonda terviklikult, mitte planeerida linna jupp jupi, krunt krundi haaval, vaid laiema visiooni alusel. Linnad, ka Tartu, on pärast 2000. aastate alguse buumi palju ümber õppinud. Julgetakse seada karmimaid keskkonnatingimusi, ka selliseid, mis arendajale meeldida ei pruugi. On aeg hakata vanu planeeringuid üle vaatama. Nüüd, koroonaviiruse epideemia haripunktis ennustatakse taas karmi kukkumist. Räägitakse 10–17% majanduslangusest. Mil määral praegu ehitatavad hooned kasutust leiavad, on raske ennustada. Võib-olla ehitatakse varemeid … Seda enam tuleks ehitamisel iga kord mõelda tuleviku peale, mitte realiseerida vanu iganenud põhimõtteid.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: