Reet Varblane: on detailide aeg ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Reet Varblane
Reet Varblane Autor/allikas: http://www.finst.ee

Kunstimuuseumid, -galeriid ja teised kunsti eksponeerimispaigad on nüüdseks olnud avalikkusele suletud veidi üle kuu aja. See annab juba nüüd majanduslikult tunda, iseäranis neile asutustele, kelle omatulu tähtsaim allikas on piletimüük ja ruumi­rent, kirjutab Reet Varblane Sirbis.

Muuseumi- või galeriipoed elavad halva aja ilmselt üle, sest veebi­poodides tehakse ka allahindlust – Eesti Kunstimuuseum kuulutas just välja kevadise kampaania –, aga mõnusatel kohvikutel sissetulek puudub.

Kuigi muuseumid ja galeriid on suletud, ei ole nad ennast vaatajatele sulgenud. Enamik neist on usinasti ümber orienteerunud virtuaalsele suhtlemisele vaatajaga. Üldiselt on see, vähemalt muuseumidel, ka õnnestunud. Katkestatud väljapanekud on kolinud füüsilisest keskkonnast virtuaalsesse ning vaataja saab mitte ainult ülevaate sellest, millest väljapanekud koosnevad ja kuidas teosed on paigutatud, vaid ka kuraatori- või giidituuri.

Sellest ei ole iseenesest midagi kurja, sest näitusekülastused kuraatoriga on populaarsed ka tavalistes tingimustes. Asja nõrk külg on, et külastajalt ei ole võetud mitte ainult kunsti füüsiline kogemine just selleks ette nähtud ruumis, vaid ka vaba tahe, millises järjestuses ja kui kaua midagi vaadata. Ei saa öelda, et Kumu 1990ndate ekspositsiooni videotuuri ajal oleks olnud juhitud hingamise tunne, aga tundsin, et minult on võetud isiklik suhe eksponeeritud teostega, tagasivaade ja isiklikud meenutused ega ole ka asemele antud midagi, mis seoks väljapanekut praeguse olukorraga. Kõik oli liiga anonüümne.

Tartu kunstimuuseum on läinud samalaadset teed, kuid Flo Kasearu "Ohustatud liikide" tutvustamisel on leitud viis, kuidas väikepoodide kadumise probleem ühendada praeguse olukorra või õigemini sellega, mis tuleb, kui eriolukord kestab veel kaua. Ei saa öelda, et Annika Räim oleks 1990ndate kunsti ja selle tausta suhtes ebapädev. Asi oli rõhuasetuses, detailis.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on läinud teist teed: "Arhiivikulleris" laevad nad igal kolmapäeval oma video­kogust üles ühe teose, mida saab nädala jooksul vaadata. Seni on näidatud nelja teost: Anu Juuraku "Matsalu projekt I" (2002), Jass Kaselaane ja Raul Viitungi "Harilik Eesti sigakass" (2007), Eléonore de Montesquiou "Cerbère'i naised" ("Women of Cerbère", 2015) ja Netti Nüganeni "I'm rules" ("Mina olen reeglid", 2017). Ükski neist ei ole ei Eesti, ei rahvusvahelises ega ka kunstniku loomingu kontekstis kõige tuntum töö. Need ei ole ka ebaõnnestunud eksperimendid, de Montesquiou ja Nüganeni video on käinud näitustel ja festivalidel.

"Arhiivikuller" on pakutud just sellisena välja, et vaataja hakkab nägema neis teostes korduvat mustrit, üles noppima praeguse olukorraga seonduvaid detaile, näiteks soovunelm ehk siis noore skulptori sihikindel püüdlus valmistada kassist siga, genotüüpi ja hinge kahjustamata, või ebakindlalt öeldud, kuid mantrana korduv soov "Ma pean saama tagasi tegelikkusesse" või naise tähendus ja kõike võitev jõud ka siis, kui tema roll oli pelgalt koduhoidmine.

"Arhiivikuller" on küll alles kujunemisjärgus, kuid siiski omaette näitus, mis toimibki just virtuaalses keskkonnas. Asi pole videomeediumis, vaid kureeri­mises. See on digikultuuriaasta digiteos. Valitud videoid saab näidata (ja peabki näitama) ka näitusesaalis, aga teises järjes­tuses, koos teiste töödega. Vahe on väike, aga oluline. On detailide aeg.

 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: SIrp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: