Merle Karro-Kalberg. Ülemiste RB terminal nagu Birkini käekott ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülemiste ühisterminali võidutöö
Ülemiste ühisterminali võidutöö "Light Stream" Autor/allikas: Zaha Hadid Architects ja osaühing Esplan

Eestisse jõuab ikooniline arhitektuur. Üleilma kuulsa arhitektuuribüroo Zaha Hadid Architects loomingut kavandatakse pealinna prestiižsematesse paikadesse. Londoni arhitektuuribüroos joonistatakse Tallinna Vanasaama struktuurplaani, hiljuti kuulutati välja, et neile (koos siinse projekteerimisettevõttega Esplan) on antud õigus projekteerida ka Rail Balticu Ülemiste terminal.

Zaha Hadid arhitektide looming esindab Bilbao ehk Guggenheimi sündroomi. See tähistab nähtust, mil arhitektuur tõmbab käima piirkonna majanduse. Nimetatud on see sündroom Hispaania linna Bilbao järgi, kuhu 1997. aastal Frank Gehry kavandi alusel uus Guggenheimi muuseum püsti pandi. Seni vaikne ja kuulsusetu linnake sai selle hoone tõttu üleöö kuusaks, turiste voolas muuseumit ja ennenägematut hoonet vaatama igast ilmanurgast. Nüüd püüavad kõik linnad leida oma Guggenheimi ja see sündroom levib üle ilma. Kõigi ennast alaväärsena tundvate linnade unistus on palgata selline n-ö tähtarhitekt, kes linna oma kunstniku kuldse puudutuse, ehk ikoonilise hoonega üleilma kuusaks teeb. Zaha Hadid arhitektid on üks selline: büroos kavandatakse ainult taolisi ikoonilisi, fotogeenilisi hooneid, mille efektsed pildid üle ilma kulutulena levivad ja interneti-kuulsust toovad.

Zaha Hadid arhitektide loomingu leiab Aserbaidžaani pealinnast, nende kavandatud on Heidar Alijevi palee – monument Nõukogude Liidu poliitikule ja Aserbaidžaani pikaajalisele diktaator-presidendile. Ikoonilised hooned sobivad muidugi spordi suurürituste kuvandit vormima, näiteks Londoni olümpiamängudeks valmis ujula: London Aquatics Centre. Aga loomulikult ka Vene oligargi ego näitamiseks nagu näiteks villa Capital Hill Residence Moskva läheistel. Selline arhitektuur on nagu Birkini käekott: ihaldatud, kallis, luksulik ja kantud eesmärgist välja näidata, et omanik on jõudnud teatud jõukuse tasemele, kuhu ülejäänud pööblil asja pole.

Loomulikult eeldab selline ülemaailmne haare arhitektuuribüroolt töö ja osava müügiosakonna kõrval, et kavandatav arhitektuur oleks äratuntav, see tähendab, et üldjoontes üsna ühetaolise käekirjaga. Kuidas muidu saadaks aru, et rahakott lubab sellist luksust? Eriti grotseskseks teeb praeguse olukorra muidugi see, et sajandi vägevaim naisarhitekt Zaha Hadid ise loob juba taevastes kõrgustes ning tema büroo maine kehand püüab lihtsalt suure looja käekirja järgi aimata.

Staararhitekti ihaluse võib panna samasse patta muude üle ilma levinud ketistunud teenindusasutuste ja kauplustega. Kui Eestis 1995. aastal Viru tänaval McDonalds avati, tundsid paljud hamburgeri sabas seistes, et oleme nüüd justkui täieõiguslikud Lääne ühiskonna liikmed. Siis oodati pikisilmi siia H&M kiirmoeketti. Alles hiljuti rõõmustati taas ning joosti tormi KFC praekana kiirsööklale. Unistus IKEA tulekust hakkab täituma, puudu on veel ainult Starbucks. Linn pole justkui  päris linn, kui puuduvad õiged sümbolid ja brändid, ka n-ö õigetelt arhitektidelt tellitud majad. Poole miljoni elanikuga Tallinn tahab hirmsasti ennast maailmalinnaks pidada ja üks väline abivahend kuvandi vormimiseks on maailmakuulus arhitektuuribüroo.

Oleme jõudnud standardiseerunud maitse ajastusse ja üks osa sellest standardist on arhitektuur ja keskkond. Paratamatult viib see vaesestumiseni. Kaovad kohalikud nüansid ja värvi andvad olulised detailid. Prantsuse antropoloog Marc Augé on võtnud kasutusele mõiste "kohatud kohad", mille all ta mõtleb paiku, mis globaliseerumise käigus on muutunud riigist riiki ühetaoliseks. Kohatud kohad on nüüd saanud täiesti uue tähenduse, sest need pole mitte ainult lennujaamad, tanklad ja kiirtoidukohad, vaid ka terved linnad. Uusi kultuuri ja keskonnaelamusi saame aina vähem: lennujaamad on ühesugused, poed ja muuseumid sarnased, hotellid kuuluvad ühte ketti, arhitektuur ja linnapilt ühtlustunud Taanist Hiinani.

Ülemiste Rail Balticu terminal esindab ka muidu laiemat ükskõiksust ja mõistusevastast tölplust. Praegu Zaha Hadid arhitektide kavandi järgi projekteerima hakatav kompleks on tegelikult teine samasse kohta kavandatav ehitis. Esimese arhitektuurivõistluse terminalile parima arhitektuurilise lahenduse leidmiseks võitis siinne arhitektuuribüroo 3 + 1. Idee realiseerimisega tegeleti kolm aastat kuni selgus, et riigihankes jäi oluline linnuke kuskile kasti tegemata, olukorda enam parandada ei saa ning korraldada tuleb uus hange ehk arhitektuurivõistlus.

Kõnekad on siinkohal arvud. Esimese arhitektuurivõistluse auhinnafond 2014. aastal oli 37 000 eurot, praegusel võistluse auhinnafond 77 000. Eelmise korra projekteerimise maksumus, mis osaliselt vist jäigi välja maksmata oli 1.23 miljonit eurot, seekord makstakse Londoni arhitektidele 2,6 miljonit. Uhkusega hoobeldakse pressiteates, et töö hinda õnnestus alla kaubelda 600 000 euro võrra, esialgne pakkumine Lonndonist ulatus üle kolme miljoni.

See, et sama töö eest riigiti erineva hinna küsimine on üsna tavapärane, kuid avalikkuses ehk mitte nii selgelt teadvustatud fakt. Ka ülikoolide nii-öelda europrojektides tuleb silmitsi seista olukorraga, kus täpselt sama töö eest makstakse saksa teadurile mitu korda rohkem kui eesti omale. Kui see pole rassism, siis mis see on?

Selline asjakorraldus raiskab asjata niigi väheseid ressursse, alavääristab siinseid arhitekte ja on ka silmakirjalik. Rääkimata sellest, et praegune terminali kavand pole kindlasti eelmisest kaks korda parem, nagu hinnast arvata võiks. Zaha Hadid arhitektide terminali mastaap ignoreerib ümbritsevat, nõuab enda ümber vaatlemise ruumi, kehtestab end totaalse kohalolu ja ignorantsusega muu keskkonna suhtes.

Rahvusvahelised arhitektuuribürood töötavad kui tehased: kellelgi pole aega päriselt süveneda ja kohalike olusid arvesse võtta. Hea kohatundlik arhitektuur ja keskkond sünnib aga just nii: süvenedes, koha peal tugevusi otsides ja neid võimendades. Praegu vaatab Ülemiste terminali ilupiltidelt vastu aga mingi anonüümne mitme(kümne) miljoni elanikuga suurlinn, mis, olgem enda vastu ausad, pole siiski Tallinna mastaap.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: