Arvustus. Wenna hingeline kokandus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Wend
Wend Autor/allikas: SiimLõvi/ERR

Uus raamat

Priit "Wend" Kuusk

"Laevakokk Wend"

Hea Lugu

Kuigi hetkel maailmas toimuv on sundinud Admiral Bellingshausenit pärast Antarktika ekspeditsiooni Arktika plaani katki jätma ning tagasi Eesti poole pöörama, on sellest rännust ning Priit "Wend" Kuuse sulest sündinud siiras ja südamlik avastusrännak laia ilma, endasse ja kulinaariasse. Populaarseid reisikirjanduse ja kokaraamatu žanreid põimides pakub "Laevakokk Wend" midagi õdusat ja iseäralikku – võõraste maade ja maitsete kõrval viib see lugeja retkele ka teise ja enda hingeellu.

"Mina, sina, tema, nemad, meie kõik olemegi pisiasjad ja suur pilt ühekorraga." (lk 28)

"Laevakokk Wend" valmis nelja kuu jooksul purjelaev Admiral Bellingshauseni pardal, kus Wend täitis meeskonnas üliolulise laevakoka rolli. 2019. aasta juulis alustas Admiral Bellingshausen, mis on saanud nime tuntud meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshauseni järgi, Antarktika200 retke. Lisaks vast ilmunud raamatus jutustatule, on purjelaeva käekäiguga olnud võimalik kursis olla ka arvukate ajalehe artiklite, telereportaažide ning sotsiaalmeedia postituste kaudu.

Wenna raamat on isiklik ja avameelne. Isegi niivõrd, et vahel kipub ununema, et Wend ei istu teisel pool lauda ja ei jutusta lugu just nimelt lugejale. Tema muljed on vahetud, kirjeldused haaravad ja emotsioonid ausad ja tuttavad. Olgu autori ja lugeja taustad ja elukogemus kui erinevad tahes, võib tõenäoliselt igaüks leida teosest tõiku, millega samastuda.

Raamatu üks läbiv teema on kaotusevalu ja katsed sellega toime tulla. Wend on kaotanud lähedasi, armastuse, tee, enda. Mõnda on lihtsam taas leida kui teist, mõnda ei leia enam kunagi. Eriti hinge lähevad lood Wenna perest. Ka tema on üks neid, kelle isa pole osanud või tahtnud olla isa. Ka tal on vennaga olnud keeruline ühist keelt leida – aga kui see leitud, saavad õdedest-vendadest tavaliselt parimad sõbrad. Ning ka Wennal on igavesena tundunud armastus lihtsalt otsa saanud. Kõiki neid igapäevaseid sageli kuuldud lugusid vestab Wend endale ainuomaselt, justkui nentides: jah, nii juhtub, aga ikka on mul valus.

Võiks seega oletada, et "Laevakokk Wend" on minoorne, aga ometi on alati tunda autori kindlat kavatsust edasi tüürida, ikka helgema homse poole. Wend leiab jaksu kõikjalt enda ümber – metsikust loodusest, mille keskel ehk õnnestub end leida; kambüüsi vahel liiatisestki, ent tuttavast soojusest; võõra kingitud tossudest, millega jaksab edasi kõndida.

"Elu on täpselt nii ilus ja suur kui ilusaks ja suureks sa ta mõtled" (lk 181)

Wenna heietuste vahele on pikitud teiste Admiral Bellingshauseni pardal olnute muljeid ja mõtisklusi. Nii saame näiteks tuttavaks laeva ristiema Eeva Esse, peapiiskop Urmas Viilma (kes muide oskab teha vapustavat tugitooli tatraputru – jah, ka see retsept on raamatus olemas) ning meremuuseumi direktori Urmas Dreseniga. Sellised kõrvalepõiked lisavad tekstiridade vahel seilamisele vürtsi ja maalivad laevaretkest veelgi värvilisema päevapildi.

Ent lisaks muljetele ja mõtetele käsitleb "Laevakokk Wend" ka ääretult päevakajalisi teemasid, nagu prügi reostus ja loodussõbralik eluviis. Ilmselt oleme nüüd kõik teadlikud kliimakriisist ja plastiku mõjudest keskkonnale. Kirjutades raamatut merest, on Wend tabavalt ja manitsemata põiminud teosesse lihtsaid nippe, kuidas veidigi vähendada tarbimisest tulenevat kahju loodusele.

Toidutegemisel järgib Wend põhimõtet "toitu ära ei viska" (lk 28). Ta laenab ideid oma vanaemalt ja teistelt tema eakaaslastelt, kes pidid omal ajal olukorra sunnil leidlikult süüa valmistama. Raisata polnud midagi. Wend võtab defitsiidiaja trikid, segab hulka tänapäeva maitse-eelistused ja lisab näpuotsatäie omapära. Nii valmivad laevakaaslastele isuäratavad ja säästlikud road, mida lugeja saab kodus järele proovida. Loomulikult on laeval kokkuhoidlik tarbimine ka praktilise väärtusega, kuna pikemate vahemaade ületamisel võib kahe poeskäigu vahele jääda nädalaid.

"Sõita aastaringselt rattaga, tarbida vähem, ei kasuta plastikut, kui saan ilma, ei raiska, ei viska toitu ära, korjan prügi üles ka Boliivias." (lk 28)

Kõige selle tõsise ja vähemtõsise kõrval ei puudu loomulikult teosest soolamaigused merekarulood, mõõtuvõtud, avantüürid tundmatus kohas ja kõik muu heale reisiraamatule omane. Kord on meri tüüne, siis paneb lengerdama, aga toidud on alati maitsvad (kindlasti soovitan proovida pudrupirukat ja porgandikaraskit) ja seltskond mõnus.

Kui teosele midagi ette heita, siis arvukaid näpuvigu. Kuigi tüütu, ei suuda see pisiasi raamatut vähem nauditavaks muuta. Loodan, et kunagisele parandatud trükile on lisatud ka kõigi teoses mainitud lugude heliriba, mille lugemisele taustaks mängima saaks panna. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: