Arvustus. Kõrgema pilotaaži pusle ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marko Kompus
Marko Kompus Autor/allikas: ERR

Marko Kompus "Jalutu muna tango"
Kunstnik Marge Nelk, küljendanud Pille Niin
M. Kompus, 2019
79 lk

Arvustus Müürilehest.

Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui "sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad", sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.

Marko Kompus "Jalutu muna tango"
Kunstnik Marge Nelk, küljendanud Pille Niin
M. Kompus, 2019
79 lk

Vabaduse mõõga kaks tera

Põhjus, miks inimesed sürrealistlikku luulet põlgavad, on minu arvates tihtipeale identne taolise teksti fännide kiindumuse ajendiga: sõnadevahelised seosed ei ole mõistetavad, on kauged või suisa imelikud. Loojal on sõnade valikul, nii triviaalselt kui see ka ei kõlaks, suur vabadus, või õigupoolest peaksid vabadus ja loomulikkus olema sürrealismi põhilised eeldused. Bretoni palju tsiteeritud definitsioon määratleb sürrealismi nii: "Puhas psüühiline automatism, mille abil soovitakse väljendada kas suuliselt või kirjalikult või mis tahes muul viisil mõtte reaalset funktsioneerimist. Mõtte dikteerimine täielikult mõistuse kontrollita, mis tahes eelneva esteetilise või moraalse kaalutluseta."[1] See on midagi mõistusevälist, -eelset või -ülest, kuidas just kellelegi rohkem meeldib, ja olgugi et ta oma sõnul sürrealist ei ole, tunnistab Kompus sürrealistliku meetodi kasutamist ka ise intervjuus Piret Põldverile[2].

Sellel vabaduse mõõgal on loomulikult ka teine tera, sest kui eeldame, et paberile jõuab ainult poeedi alateadvuse sisu, nagu ta sessamas intervjuus ka kinnitab, tekitab see lugejas tunde, et implitsiitse autori kuju kattub füüsikalise maailma autori Marko Kompusega. Kas pole sel juhul tegu üpriski haavatava positsiooniga, mis kuulub ehk pigem psühhoanalüütiku kabineti seinte vahele, mitte kõigile lugemiseks ja analüüsimiseks? Kuid kuna Kompus ise soovib, et tema loomingut rohkem analüüsitaks, nimetan siinkohal mõned elemendid, mis mõjusid minule kui points de capiton ehk õmbluskohad tekstis, kuhu tähendus takerdub ja kust see samal ajal uuesti vohama hakkab. Õnnekombel pakub näiline sõnavalikuvabadus ka loomingulisi lugemisviise, mh robustselt statistilisi, sest palju rohkem kui nii mõnegi teise luuležanri puhul saab sürrealistlikku luulet lugedes oluliseks näiteks sõnade esinemissagedus. Meie narratiividega harjunud mõte püüab iga hinna eest ühitamatutest elementidest loogilist rida moodustada või teose erinevate osade vahel mingitki seost luua.

Kompuse kivid

Kompusele meeldivad näiteks kivid. Aga kiindumust sellesse sõnasse on ta ka ise tunnistanud, mistõttu see on tilluke arvustuslik sohk, ja pole ka imestada, et kivi on üks kõige korduvamaid kujundeid nii tema eelmistes kui ka kõnealuses kogus. See on paigutatud olulistele positsioonidele, ja et olulisus ka selgesti näha oleks, tähendab see, et kohe algusesse. Esimeses viies tekstis on kivid kindlalt kohal: "liblikad on kivist minu kuklapoolel" (lk 3), "kivi – vaikuse syytevõti" (lk 4), "kivid – monaadide arhailised riided" (ibid.), "kivid on juuksed – oma pilkude ihud" (lk 5), "kivi kui kõnemees läheb kuuskede urgu" (ibid.), "kivi alasti keelest meestele äratab riideid" (ibid.) ja nii edasi veel pea viiekümnes eri kirjakohas.

Kui aga see autori enese rõhutatud kivi-kujund kõrvale jätta, võib märkida, et Kompusele meeldivad näiteks häälikud "k" ja "r", eriti kui need asuvad ühes sõnas koos või kui "r" paigutub pika silbi lõppu. Mõned nopped kujunditest: köömned (6 mainimist), krysanteemid (4 mainimist), kuulmekile (4 mainimist); "järvede sõrgu" (lk 4), "hölderlinnõrguv" (lk 31), "varbad" (lk 73), "kärbsed" (8 mainimist), erinevad linnud (kiivitajad, kuldnokk, pääsuke, kajakad, luiged, öökull, varesed ja paljud teised) ning inimkeha, mis saab tähelepanu kümnetel kordadel. Eriti meeldivad Kompusele inimkeha osad nahk ja selg ning selle keha skatoloogilised funktsioonid ja eritised (higi, sylg, uriin, mäda, sitt ja okse), mis on "Jalutu muna tangos" omajagu olulised. Nahk leiab mainimist 19 juhul, selg 27 juhul ning neljal korral astub püünele ka master-kujund seljanahk, millele on eraldatud lausa teatud sõlmituse või intriigi roll luuletuses "kajakate vahel põuetaskus", kus kylamehed, kes pääsukest alustavad, võtavad tollele kolm seljanahka, millest esimene pärineb hukatud pilvest, teine ei varja oma köha – vaid läheb keelega läbi keele ja uputab terekäe – ning kolmandas lõpetab seesinane pääsuke ei millegi muu kui kaarnakivina (lk 21). Võib ju ka utreerida, et Marko Kompus väidab, et mõtleb kividest, aga tema alateadvus tegeleb hoopis teistsuguste muredega.

Eriti meeldivad Kompusele inimkeha osad nahk ja selg ning selle keha skatoloogilised funktsioonid ja eritised (higi, sylg, uriin, mäda, sitt ja okse).

Kui luuletuse esimeses või teises reas (vahel on see valitud ka pealkirjaks) ilmub mõni põnev või mõnus kujund, võib selle surmkindlalt leida jälle luuletuse lõpust, kus kordus annab aimu, millest oli jutt. Näiteks luuletuses "nelja huulega hobust" (lk 73) võib nelja huulega hobust kohata kolm korda, see saab keskse kujundi kaalu ja teeb vesiselgeks, et luuletus räägib justnimelt nelja huulega hobusest. Üksik sõna võib jällegi saada harjumuspärasest erineva tähenduse, kuid see tähendus on teose raamistikus üpriski kindel, nii et lugedes võib tekkida isegi teatav salakirja lahtimuukimise tunne. Näiteks sõna "urg", millele antakse leheküljel 23 uus tähendus – "sõna on urg / kannab ulgu ja rabarberit pagasis; / eksiradade õmblust" –, ilmub uuesti programmilises nimekiri-luuletuses "hymni põgenemine" (lk 40), mille iga rida algab samamoodi: "uruga ytlen: ruutude emand haistab nullide köha." Nagu on märkinud ka näiteks Hasso Krull[3], on Kompuse sürrealism nii läbikaalutud sõnakasutusega, et see läheb vastuollu eespool mainitud automatismi- ja vabadusenõudega, mistõttu, olgugi et mingi piirini korrektne, ei suuda sürrealism sugugi rahuldavalt Marko Kompuse luule kõiki nüansse avada.

Sürrealistlik vastuoksus

Tiit Hennoste loetleb oma käsitluses sürrealismi viis keset, tuumtunnust – inimene, ideoloogia, ülireaalsus, automatism ja vabanenud metafoor[4] –, kus vastuolu paigutub ülireaalsuse keskme lähedusse. Vastuolu, mis Marko Kompuse loomingus kõige rohkem paelub, ongi see klassikaline sürrealistlik vastuoksus, millele viitas ühena esimestest sürrealismi "kaitsepühak" Sigmund Freud, kelle psühhoanalüüsi teooria vaimustas ja inspireeris Bretoni. Seejuures ei pidanud Freud ise sellest moodsast kunstist suurt midagi ega "olnud täiesti kindel, kuivõrd sürrealistid üldse psühhoanalüüsi mõistsid". Nii sedastab ka Tiit Hennoste, et automatism näib olevat "sürrealistlikus luules (ammugi hoopis pikemat ja tehnilisemat pingutust nõudvas proosas või maalis) üpris piiratud nähtus"[5]. "Jalutu muna tango" istub tõepoolest valmistatuse ja ilmutuslikkuse, teadvustatu ja teadvustamatu vahelises pingeväljas, mis vast tekitab nii mõneski lugejas teatud vastumeelsust. Võib küsida, kas see on silmakirjalikkus, mis häirib. Samal ajal kui autor kinnitab, et kõik tuleb alateadvusest, naturaalselt, oskamata isegi täpselt seletada, kuidas, on tekst üksikasjaliku ja aeganõudva sättimistöö ja läbimõelduse tunniskirjaks.

Minu maitsele sobib selline rõhutatud läbimõeldus, selgelt kunstiliselt komponeeritud tekst, artefakt väga hästi, sest sellega liigub Kompus lähemale neobarokile, kus iluideaaliks on see, et iga sõna ja iga kirjavahemärk, mis paberile jõuavad (või ka ei jõua!), kannavad tähendust. Ja need tähendused ei pea ju olema alati rangelt semantilised. On ka juhuslikke, mitteleksikaalseid, mitteverbaalseid ja paratekstuaalseid tähendusi, mis on põnevad ja pakuvad pinget ehk ainult tähenärijatele, kes kindlasti võikski olla just Kompuse loomingu põhiline sihtrühm.

Võib ju ka utreerida, et Marko Kompus väidab, et mõtleb kividest, aga tema alateadvus tegeleb hoopis teistsuguste muredega.

Tähtede närijatele

Nendes pisiasjades, mida justkui ei peakski tähele panema ja mis liigituvad tähenärimise alla, peitub ka minu peamine kriitikanoot. Nimelt ei kasutanud Kompus esimestes kogudes rohkem kirjavahemärke kui kolme punkti ja mõttekriipsu, kuid umbes 2016. aastast, alates "Laboratooriumist" ja "Rotikuningaõppusest" (2017) ilmuvad tekstidesse ka komad ja punktid. Mulle see otsus eriliselt ei meeldi, sest neid komasid paneb ta tihti kehvasti, samal ajal ei kasuta ta oma suurepäraste, tõesti heade lausete alguses suurtähti, mis näib raisatud võimalusena. "Jalutu muna tangos" on mitmeid kohti, kus koma on puudu, ja see püüab tähelepanu. Samuti võib leida värsse, kus on alust kahtlustada trüki- või grammatikavigu. Ja hoiatan, et leidub isegi tekste, kus mõlemal pool koolonit ja koma kasutatakse läbivalt tühikut (kuni ühes kohas järsku mitte, mispeale tekib tahtmine midagi vastu seina visata). Kui see ongi kõik taotluslik ja kuulub selle alla, mida ta ise kirjeldab grammatikaga keele vastu mässamiseks[6], siis võtan mütsi maha, sest see tõesti mõjub täpselt nii. Ainukene häda selle juures on, et tekst läheb kole ebaühtlaseks ja see muudab kogu lugemise tempo hakituks. Kuivõrd narratiivi ei ole või seda tuleb, vastupidi, väga põhjalikult enda jaoks konstrueerida ja keerulist süsteemi pidevalt n-ö vahemälus hoida, löövad need grammatilised vimkad tähelepanu kõikuma ja lahjendavad pinget, mis muidu väga mõnusa hooga liikuvaid lauseid püsti hoiab. Kuivõrd pinge on sürrealistliku maitsevarjundiga luule põhiline valuuta, mis ühtaegu segaseid kujundeid ja sõnu koos hoiab ning neid üksteisest eemale tõukab, on seesugune pingega mängimine ohtlik.

Kindlasti ootan suure põnevusega Marko Kompuse järgmisi kogusid, sest nende kummastavate kujundisüsteemide tagaajamine on nagu kõrgema pilotaaži pusle või isegi nagu sudoku, milles on lugematu hulk element-sõnu, mis tuleb lahenduseni jõudmiseks õigetele kohtadele paigutada. Aga huvitav oleks näha, mida teeks selle potentsiaaliga tekstiga näiteks mõni kogenud toimetaja. Seda, kas see viiks Kompuse uuele tasandile või võtaks tollelt lõbusalt mängult kuulsat sürrealistlikku loomulikkust hoopis ära, teab küll ainult hölderlin ise.

[1] Breton, A. 1998. Sürrealismi manifest. – Akadeemia, nr 7, lk 1389.
[2] Põldver, P. 2018. Intervjuu Marko Kompusega: Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud. – Looming, nr 5.
[3] Krull, H. 2015. Aristokraat, proletaarlane, eremiit. Kolm poeetilist hoiakut. – Vikerkaar, nr 12.
[4] Hennoste, T. 2012 Hämarus lumeväljadel: Eesti kirjandus ja sürrealism. – Täiskui: Andres Ehin.
[5] Hennoste, T. 2012. Hämarus lumeväljadel: Eesti kirjandus ja sürrealism. – Täiskui: Andres Ehin, lk 206.
[6] Põldver, P. 2018. Intervjuu Marko Kompusega: Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud. – Looming, nr 5.

Kaisa Ling on kirjandushuviline bluusimutt ning ka vastupidine on tõene.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: