Uuslavastus

Jean Cocteau

"Inimese hääl"

Lavastaja Kristjan Suits

Tõlkija Tatjana Hallap

Helikujundajad Arbo Maran, Nikita Šiškov

Koreograaf Jüri Nael

Näitleja Evelin Võigemast

Esietendus: 13. juunil

Need esimesed piisad tulid veel ettevaatlikult. Publik pääses nüüd üle kolme kuu uuesti teatrisse, kuid võtmesõna "distants" kajas endiselt vastu nii etenduspaigast kui ka lavastusest. Loo ainutegelasele pääsesid lähemale hoopis need, kes vaatasid etendust kodust ja ekraanilt. Mis sellise paradoksi siis tingis?

Lavaaugu liivasele pinnale ehitati sedapuhku askeetlik majake, kus kahe seina asemel ilutses vaid klaas ning küllusliku kodusisustuse asemel vaid diivan, laud ja üks kast. Hele liiv, maja lihtsus ja toa tühjus kiirgasid kõik steriilsust, koos Evelin Võigemasti mänguga isegi nukrat eraldatust. Suletuna kõledasse ruumi ja äralõigatuna inimlikust lähedusest, meenutas Võigemasti kehastatud Naine otsekui vangistatud looma, kes igatseb tagasi enda õigesse kohta. Õigesse kohta, mis asub Mehe kõrval. Ometi oli Mees leidnud uue (koha).

Endalegi märkamatult hakkas Naine niisiis sarnanema purunenud paari ühise koeraga. Peategelane nimelt kirjeldas, kuis loom esialgu mööda tube edasi-tagasi käis, mures, segaduses ja stressis. Siis jäänud koer vaikseks, muutunud tõrjuvaks ja loiuks. Sama peegeldus ka Võigemasti loodud rikkalikus emotsioonipaletis, mis lasi värvidel ehk veidi enam seguneda, kuid läbis sarnaseid etappe nagu loomgi. Tundetoonid kõikusid sujuvalt kurbuse, viha, eituse, leppimise ja palju muu vahel – välja joonistunud meeleolukõverat võiks isegi võrrelda leinatsükliga. Sellegipoolest edastas keeruliste tunnete komplekt kõige tugevamalt üksindust.

Naine polnud loos küll täiesti üksi. Mees ehk nähtamatu partner peitus kuskil telefonitoru teises otsas. Kuivõrd näidend Mehele aga ühtegi repliiki ette ei näe, tähendas see Evelin Võigemastile topeltülesannet: esiteks ehitada üles enda roll, teiseks luua publikule tugev ettekujutus oma nähtamatust kaaslasest. Liiati tuli see ettekujutus tekitada eelkõige reaktsioonide kaudu, sest kirjeldust leidub tekstis harva.

Võigemast seisis väärikalt ülesannete kõrgusel, pannes põrkuma Naise emotsionaalsuse ja Mehe ratsionaalsuse. Väikseimgi nüanss Mehe jutus, muutus hääletoonis või pikem hingetõmme tundus tal olevat selgeks mõeldud. Ta ei esitanud monoloogi, vaid üht poolt dialoogist, kus tuleb ka vahele segada või lasta endale vahele segada, näha detailide tähendusi ja neile reageerida. Isegi Naise äärmine tähelepanelikkus ja sünesteetiline võime kuuldut silme ette manada klappisid olukorraga – telefonikõnest oli ikkagi saanud ainus pidepunkt, mis Naist Mehega veel ühendas.

Ühtlasi kujunes telefonikõnest põhiline pidepunkt publikule, mõistmaks ja mõtestamaks Naise traagikat. Kui otseülekandes võis Võigemasti emotsioone huviga ligidalt jälgida – näha igat kulmukortsutust ja langevat suunurka Naise meeleolumuutusi edastamas –, siis tribüünil istudes tekkis sagedamini soov silmad sulgeda ja lasta lugu endale ligi vaid kõrvade kaudu. Silmi avades vaatas ju vastu klaas, mis teatriruumis kasutatuna ennem eraldab, kui lähedale toob. Samamoodi lõhkusid etenduspaiga intiimsust tõtt-öelda kõrvaklapidki, kui kuuldekauguses seisva näitleja kõnet vahendama pidid.

Olukord, kus näitleja ja publik taas ühte ruumi pääsevad, kuid sellegipoolest kontakti ei saa, tegi esiotsa isegi nõutuks. Samas kõlab see lavastuse kontseptsiooniga kokku – võõrandumine ja äralõigatus iseloomustavad nii "Inimese hääle" vormi kui sisu. Teisalt selgitas sündmusi lavastaja fookus. Kuna esmalt oli kavas esitada teost vaid otseülekandena ning võimalus publik Lavaauku tuua tekkis alles protsessi käigus, jäigi peatähelepanu videole.

Sestap avanes video vahendusel "Inimese häälele" ka sootuks teine perspektiiv. Klaas ei lõhkunud enam lähedust, vaid tekitas ebatavalise aknataguse vaatenurga. Arvestades, et võõrast aknast sisse piilumine tähendab üldjuhul häbematut privaatsuse rikkumist, andis kaameranurk erakordse võimaluse luurata, kuid jääda ise märkamatuks. Pealegi lisas kaamera aeglane liikumine dünaamikat ka lavastuse lõikudesse, mis tribüünilt vaadatuna liiga staatiliseks võisid jääda, ning elavdas sellega kogu vaatamiskogemust. Nõutuks tegevat dissonantsi ootuste ja tegelikkuse vahel siin enam ei tekkinud.

Küll aga ei suutnud kvaliteetne otseülekanne muidugi kustutada igatsust publiku ja näitleja ühise kohalolutunde järele. Seda iseäranis põhjusel, et võrdlus teatriga oli nüüd lähedalt võtta: eelmisel õhtul Lavaaugus istudes võis teatavat ühist hingamist juba tunda, distantseeritusest hoolimata. Usutavasti on tegijad minuga ühel meelel, kui kinnitan, et videoteater on siiski leevendus, mitte asendus.