Maarja Kangro. Upu, monument! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Monument Riias Vikipeedia
Monument Riias Vikipeedia

Pildid ja videod, mida protestivastased levitavad, ei näita rahulikke meeleavaldusi, vaid seda, kuidas Nike tosse varastatakse: vahva ironiseerida, kuidas õiglust taastatakse. Kas see diskrediteerib protesti? Kuidas võtta. Mõne meelest on see kurb kõrvalnäht, mässu käest ära minek, teise arvates on just ses stiihias oma iva, ütleb Maarja Kangro Sirbis.

Aerosooliga kirjatud kuju upitatakse sillalt vette. Larts! Aplaus!

Mõnus dopamiinitulv käib must läbi, nagu oleksin ise mingi tasu saanud. Jaa, see on vabastav, revolutsiooniline paatos – juba kunstiline akt üksi on lahe, paneb avaliku ruumi elama. Nüüd kujundavad ruumi need, kes varem pole seda teinud.

Teised karjuvad: vandalism! Ahvikari! Pole siiski päris nii, et ühed oskavad ajaloolist pärandit hinnata või et Haidti moraaliintuitsionismi järgi väärtustavad konservatiivid rohkem lojaalsust ja autoriteeti ja seega ka kivikujusid. Küsimus on ikka, kes end pärandiga samastab. Mõtteeksperimendina: mida tunneksite, kui teie silme all visatakse vette "monument kui selline", inimnäoga, aga anonüümne? Minus tekitab see kujutlus võidukat lõbu (võim ja tema fetiš, haa!), aga kahtlustan, et nõnda tunneksid mitmed konservatiividki. Ja kindlasti on kujusid, mille rüüstamine tekitaks mus pahameelt.

Pildid ja videod, mida protestivastased levitavad, ei näita rahulikke meeleavaldusi, vaid seda, kuidas Nike tosse varastatakse: vahva ironiseerida, kuidas õiglust taastatakse. Kas see diskrediteerib protesti? Kuidas võtta. Mõne meelest on see kurb kõrvalnäht, mässu käest ära minek, teise arvates on just ses stiihias oma iva. Politsei rassivägivald ja eelarvamused on ammune probleem, samuti konföderatsioonitegelaste ja orjapidajate kujud avalikus ruumis, ja aina kinnitatakse: kui rahumeelsel protestil oleks tulemusi, poleks praegusi.

Veider on Mihhail Lotmani arvamus, justkui peetaks tabuks rääkida George Floydi kriminaalsest minevikust ja faktist, et ta tol päeval üritas maksta valerahaga. Kas ikka peetakse? Floydi minevikust on kõneldud piisavalt ja see, et politseiniku käe (s.t jala) läbi hukkunud relvastamata inimene oli ühtlasi suli, ei diskvalifitseeri proteste kuidagi. Floyd on sama õilis päästik kui iga teine, õieti kõnekamgi. Õigust elule ei pea ära teenima tublidusega. Kerkivad ka iseloomulikud sotsiaalmajanduslikud ja -poliitilised küsimused, miks oli Floyd niisugust teed läinud jne.

Paar nädalat pärast Floydi tapmist tõusis teemaks Lihula tulistaja. Ühismeedias väitis kolleeg seepeale, et surma­nuhtlus tuleb taastada, ehkki see preventiivse meetmena ei tööta. Väitja on kõike muud kui kuri inimene, kuid ilmselt on paljud kogenud olukordi, kus teise valu ja ebaõiglus lähevad nii painavaks, et asja tahaks lahendada rämeda kättemaksuga – seda surmanuhtlus ju sisult on.

Meedia põhjal jääb Tarrastest mulje kui ebakindlast inimesest (sageli ongi see relvaarmastuse taga). Kuidas lugu juhtuda võis: tüüp sõitis paanikas kraavi, nägi, et jälitaja saab ta kätte, siis tulid veel mingid jälitajad Žiguliga. Õnnetuseks oli tal relv…

Neuroendokrinoloog Robert Sapolsky kirjeldab oma uhke raamatu "Käitu korralikult" ("Behave", 2017) alguses oma lapsepõlve-fantaasiat, mida ta oleks teinud Hitleriga. Vähim oli keele suust lõikamine. Floydi tapmise video tekitas ilmselt paljudes agressioonisööstu politseinik Derek Chauvini vastu: ilge sadistilõust, kaikaga talle!

Vasakliberaalist Sapolsky on muidugi surmanuhtluse vastu ja pakub, et karistuse mõiste on kriminaalõiguses üldse irrelevantne. Tulevikus võime inimesest teada asju, mille valguses on praegune karistamine sama irdne kui epileptikute karistamine kuradiga mestisoleku pärast. Karistuste piiritõmbamised on niikuinii küsitavad. See ei tähenda, et ohtlikke indiviide ei tuleks ühiskonnast eraldada – kasulikkusest, mitte kättemaksust peaksime lähtuma. Et tulistajatüüpe tekib, on me kõigi probleem, nii nagu on me kõigi probleem rassism ja selle teadvus­tamatus.

Aga mida ikkagi teha ajukeemiast põhjustatud kättemaksuhimuga? Nõustume ju, et "Dogville" oleks olnud mage ilma grandioosse hukkamisstseenita. Karistamine on ohtlikult mõnus nagu kartulikrõpsud.

Praegune kujude kukutamine tundub suurepärane väljund. Nii saab välja elada oma õigluseiha revolutsioonilise hoo. Ega avalik ruum ole ajaloomuuseum, vaid aktiivne ala, kus tegutsetakse praegu. Selle üle peab pidevalt arutlema. Miks ja keda pühitsetakse, kes pühitseb? Võimalik, et suure osa monumentide puhul ei teata niikuinii, kellega tegemist. Aga võimalik, et millegagi nad meid ikkagi tembivad.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: