Arvustus. Mac Milleri sulnis luigelaul
Mac Miller
"Circles" (Warner)
8/10
Üledoosid on kahetsusväärsed asjad, veelgi enam siis, kui hääbumisloo juhtmotiivi asemel lõpetab see enneaegselt paljulubava teekonna. Sel põhjusel realiseerimata potentsiaali hiljutisteks näideteks võib tuua Lil Peepi ja Juice WRLDi, lisaks ka vägivaldsed surmad nagu XXXtentacioni või tänavuse Pop Smoke'i juhtumi. Mac Miller eristub neist, sest oli lisaks potentsiaalisähvatusele juba mitu arvestatavat edusammu astunud. Vaatame hiljuti vinüülile jõudnud postuumse albumi "Circles" kontekstis teekonnale tagasi:
Erinevate miksteipidega alustanud räppari 2011. aasta debüüt "Blue Slide Park" oli indie-projektina edukas, aga muusikalises mõttes muljet see ei avaldanud. Seda huvitavam oli järgnenud projekti "Macadelic" omapärasem kulgemine, millele järgnes 2013. aastal teine plaat "Watching Movies with the Sound Off". Avangardsem-alternatiivsema räpi valda astunud Mac oli ise kuulatavam, muusika (mille eest ta paljuski ise, produtsendipseudonüümi Larry Fisherman alt vastutav oli). Koostööpartnerite list oli muljet avaldav (Pharrell, Flying Lotus, Clams Casino, The Alchemist, Earl Sweatshirt, Jay Electronica jm) ning eks kajastus selles ka teatud kontekstimuutus: "näita tracklist'iga, kes on su sõbrad …"
Kõrgema ešeloni värsiseppade ja muusikutega lävimine tundus Milleri – keda Kendrick ju ühena oma "Controli" värsis ka mainis – jaoks loomulik järgmine aste. Alates teisest albumist seadsid tema projektid lati arvestatavale kõrgusele, lisaks tõusis temas üha rohkem esile produtsent (näiteks lõi kogu muusika ühele Vince Staplesi projektile, lisaks left-field materjal Delusional Thomase nime all). "Good A.M.-ist" alates kulges ta üha rohkem R&B ja funki sugemetega õhulisema muusika suunas, osati oli ta arengukõver sarnane Tyler, the Creatori omaga.
"Circles" on juba selline album, kus (võib-olla kontekst mõjutab sellise hinnangu tekkimist, võib-olla mitte) tundub, et taaskordse nn potentsiaali asemel oli ta uue sidususe astmeni jõudnud. Siinses soojas plastilises funkis saab koodivahetusest juba pidžin: räpielemendid ja õrnemad osad ei vaheldu, vaid plaat on tonaalsuselt ja tempolt ühtlane tervik, millel kord üks, kord teine külg fookuses on. Bassine ja sündine kulgemine oma parimas vormis. Seejuures on lõviosa plaadist Milleri enese produtseeritud, kuigi sinna panustasid ka teised, prominentseimalt Jon Brion. Plaadi harmoonilise kõlaga sobituvad ka tekstid, kust leiab eksistentsiaalseid mõtisklusi, ilmavalu ja meditatsioone. Küllalt palju ka morbiidset – albumi esimene rida on "well, this is what it look like right before a fall"; "everybody's gotta live/everybody's gonna die" Love'i Arthur Lee "Everybody" kaveril jm. Ent morbiidsust ja oma deemonite kajastamist leidub tema loomingus omajagu (nt kuulamist väärt 2014. aasta projektil "Faces") ja siin annab retrospektiivne element kindlasti kaalu juurde. Nagu ka Brooklyni-hiiu Biggie albuminimedega lugu on. Kõnekam on ehk just seesama tasakaalu otsimine ja näikse, et ka edusammud sel suunal, mis toimumas olid, mistõttu on asjade kulminatsioonist eriti kahju.
Toimetaja: Merit Maarits