Arvustus. Mac Milleri luigelaul ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mac Miller festivalil Camp Flog Gnaw Carnival 2017. aastal.
Mac Miller festivalil Camp Flog Gnaw Carnival 2017. aastal. Autor/allikas: KEVIN WINTER/AFP/SCANPIX

Uus plaat

Mac Miller

"Circles" (Warner Records)

8/10

Mac Miller

Postuumselt välja antud albumid teevad enamasti ettevaatlikuks, sest kunagi ei saa teada, kas motivatsioon selliste väljalasete taga on lähedaste või plaadifirma ohus sissetulek. Pole saladus, et surm – mida enneaegsem ja traagilisem, seda parem – on alati tugev müügiargument. Isegi kui muusiku looming seda vähe õigustab (vt nt XXXTentacioni 2018. aasta album "Skins"), ja kui ka väga õigustab, tekivad muud eetilised küsimused ning kahtlused, kas artist ise ikka oleks sellise asja fännide kätte lubanud (vt Prince'i 2019. aasta demode-album "Originals").

"Circles'i" puhul on vähemalt see selge, et albumiga töötas Miller juba enne oma ootamatut lahkumist, kuigi pole selge, kui palju ta seda teha jõudis. Kuivõrd album pidi täiendama eelmist albumit "Swimming" (2018), on aus, et produtsent Jon Brion selle Milleri visiooni silmas pidades plaadistamiseni välja vedas. Kuigi 26-aastaselt lahkunud räppari mälestust saadavad paratamatu sabana jutud tema narkosõltuvusest ja võitlusest depressiooniga, jätab "Circles" viimase ja maksva sõna Millerile endale, kes on siin oma sisemiste deemonitega lõpuks rahu teinud ning saab enesele tagantjärele luigelaulu laulda juba omadel tingimustel.

Miller on varasemagi loominguga näidanud, et temas on tahtmist vaadata harjumuspärasest räpist ja hip-hopist kaugemale, piirialadele. Oma žanrilist paindlikkust jõudis ta näidata näiteks 2012. aasta jazz-lühialbumiga "You", mille ta tegi üldse Larry Lovesteini nime alt koos kollektiiviga The Velvet Revival. Kui "Swimming" veel ikka pigem oli räpialbum, siis "Circles" sulatab Milleri retsitatiivset vokaali jazz'i eri derivaatide kõrval ka elektroonika ja soul'iga, aga kogu žanrilise tiheduse kõrval jätab siiski lugudesse meeldivalt palju õhku.

Albumil on momente, kus Brioni käekiri joonistab ehk isegi liigagi tugevalt üle selle, mida pidada Milleri omaks. Näiteks jookseb Arthur Lee 1972. aasta loo kaveril "Everybody" kõlava klaverimängu kuulamise peale kohe mõtteisse Fiona Apple'i "Criminal". Seda selgitab ka fakt, et lugu ilmus viimase 1996. aasta debüütalbumil "Tidal", mille helipilti ka Brion teiste hulgas eri pillidega vormida aitas. Aga see polegi ainult saund, mis Apple'iga paralleele tõmbama paneb. Sarnasusi võib leida ka selles, kuidas mõlemad oma teksti esitavad – teravusega, mis lõikab ning mõttega, mis loeb.

Võib spekuleerida, et kui Miller oleks albumi viimistlemise juures ka ise selle tegemise lõpuni olnud, võinuks sellel domineerida kordades nukram toon. Aga võib-olla on konteksti arvesse võttes isegi tänuväärsem, et sellel pole lastud juhtuda. Brioni mänguline klaveri- ja kitarrimäng tasakaalustavad tõhusalt Milleri kibemagusaid sõnumeid ning annavad kokku hea troosti pakkuva ja tervemeelse terviku. Samas jätab see endast paratamatult maha ka kahjutunde hulgast kuhugi vaakumi kaotatud loomingulisest potentsiaalist.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: